esmaspäev, 12. veebruar 2007. a.
Mu arvutikell näitab aega 6.45 ja telefoniekraan jälle10.17..... Viimane on õige aeg...Tähendab mulle. Arvuti näitab ikka aega, mis kodus, Eestis, on. Seda ma ei muuda...Koduke, kallike....

Tänasest hakkab siis lõpuks tõsine-tõsine töö pihta ja ametlikult on siis nüüd kontor koos Amy ja Forrestiga, sest Leonard on nüüd nendega ühinenud.
Kuna ma algselt plaanisin täna disainiinstituuti minna, siis olen tund aega varem valmis, kui muidu...Aga noh, nüüd tuli välja, et enam ma minna ei saagi...Pidupäevad läbi ja nüüd vaid töö ja töö. Aga noh, sõpradega tööd teha on ju tore. Küll sinna isnstituuti saan ka hiljem minna.

Olen natsa kurb ka. Ollie peaks kohe-kohe siit lahkuma. Tuleb tagasi küll oktoobris, aga ega mind vist siin enam või uuesti pole. Kuigi jah, Indias plaane teha ei saa....
Naljakas, mäletan kui see briti poiss siia kuu aega tagasi tuli. Noh, oli üks britt, kes tuli siia reisima. Nii palju ma tast arvasingi. Ja tema? Et Eesti pole just kõige lahedam koht. Noh, mis ta muidu üldse teadis, kui et oli vast venelannast tantsijatare ja purjus eestlasi baaris näinud... On ta ju Tallinnas käinud poissmeeste peol ja loomulikult kõige mudasemal ja hallimal ajal....
Noh jah, ja näed, ise ka ei tea kuidas, aga meist on head sõbrad saanud. Tema ja Nick on ainukesed, kellega ma saan rääkida tunde ja tunde ja tunde ja öid ja päevi....Kõigest. Eriti aga sellest, millest teised aru ei saa.
Nii et kurb jah. Ma oleks jube õnnelik, kui midagi juhtuks ja ta siia jääks...Kuigi nii ei tohi mõelda....
Samas pidi ta lahkuma samal ajal, mis Lou ja Marjolein – eelmine reede hommik – aga näe, ikka on veel siin ja lükkab miskipärast minekut ikka ja jälle päeva võrra edasi...

No nii, ma oleks pidanud teile juba ammu kirjutama, 2 nädalavahetust juba nii mööda läinud. Viimane kiri kirjutatud napilt kolm nädalavahetust tagasi, ja mõtted ja plaanid, mis siis kirja pandud, need ei saanudki teoks. Nimelt jah, plaan oli nädal aeg üksi olla ja palju asju üksi teha ja kirjutada ja külastada tekstiilikohti jne....Aga juhtus see, et Leonard helistas mulle paaniliselt samal ajal telefonile, kui ma siin teile kirjutasin. Kuna Indias plaanid ei teostu kunagi nii kui peaks, siis ei teostunud ka nende plaan hommikul kell 8 lahkuda. Esimene rendiauto tõstis hinda, teise otsimisega läks aega, siis polnud sel jälle raadiot sees (kui vaja sõita jutti ikka 10 tundi....siis on vaja raadiot ikka küll) no ja siis avastati, et autos on ruumi ja Leonard ikka jubedalt tahtis, et ma kaasa läheks. Noh, Jaisalmeri olen ma alati tahtnud minna. See oli mu teine unistus Himaalaja järel. Tuli see plaan siis küll ülepeakaela, aga kaasa ma läksin. Kotti jäi küll panemata nii magamiskott kui käterätt, aga samas vedasin kotipõhjas jälle kraami, mis seal põhjas ennegi oli.... Kilplnae noh....

Kuna mul on kodust lahkumiseni jäänud vaid 15 minta, siis reisist endast kirjutan teine kord. Nüüd aga muust, mis siis vahepeal juhtunud.

Tagasi tulime nädal hiljem laupäeval. Väga raske on meenutada juba sedagi, mis siis vahepeal tehtud sai. Laupäeva õhtul koju jõudes avastasime jälle, et landlord ja hunnik rahvast meie korteris käinud. Ämbrid kadunud, korter pahupidi keeratud ja mu rüperaal ka kadunud..... Noh, olid arvanud, et kuigi ma olin just korteri ära koristanud, on neil vaja must korter ära koristada(no valged tüdrukud on ju nii või teisitipahad, ükskõik, mida nad teeks. Sama on olnud ka eelnevate rentnike kohta). Ja just nii käibki, muudkui tullakse sisse ja hakatakse kraamima. Mis tähendab seda, et kõik viiakse rõdule. Ja loomulikult ei saada asju tagasi panna õigeks ajaks.... Arvuti õnneks sain kätte riidekapist, mille võtme ja ka ämbrid sain siis ländlordi korterist, suure nõudmise peale. No ja teener tuli siis pühapäeva hommiku vara koristama oma jääke. No olge normaalsed, ma ju ütlesin, et me pühapäeval magame kaua. No ei maganud, aga ma tahan veeta pikka hommikut öösärgis ja rõdul. See on ikkagi minu kodu ja minu pühapäeva hommik.... Jah, see on ka üks põhjus, miks ma teenrit-teenjat ei taha. Lihtsalt, siis sul pole oma vaikust ja vabadust enam...

No ja mis pühapäevast muidu sai, seda ma enam ei mäletagi..... Ja esmaspäevast.......Esmaspäeva õhtul oli igastahes esimest korda meil hindi keele tund. Teistel oli olnud juba ka eelmine nädal tunnid, aga meid ju polnud siin....
Teisipäeval käisime Leonardiga hõbedakaupmehe juures, ja kuna Lou ja Ollie olid lahkumas ja tahtsid koju odavaid ehteid saada, siis olid ka nemad kaasas. Said mõlemad kõike mis soovisid. Lou sai isegi oma soovi järgi ehted teha lasta......
Päeva teises pooles läksime Ollie’ga shoppama. No mis mul muud üle jäi, kui ta küsis ja Leo lubas mul minna.... Põhimõtteliselt pidin tal aitama kurtat osta ja rätsepa leida ja siis muid asju osta. Juhtus aga nii, et sama hõbeda kaupmehe juures nägime Radot, ja siis me istusime veel seal paar tunnikest, sest eriskummalisel moel hakkas Jaipuris vihma sadama....(Jaipur on kõrbes ja sadama peaks põhimõtteliselt ainult monsuuni ajal – juulis-augustis, aga viimased aastad on sel ajal ka põud olnud. See aasta sadas vaid 2 korda.)
Peale vihma siis ikka sai miskit tehtud ka.... Puhtjuhuslikult leidsin ehted, mida olin ammu otsinud. Sellised rõngad ja võrud, mis niidiga kaetud. Jälle mingi folk värk siin. Aga mulle meeldivad. Palju enam, kui need kullakarralised bangelsid siin igal nurgal......
No kolasime tohutult poodides ja tore ja lõbus oli terve päev. Lisandusid ka mõned nn disainipoed ja siis tänaval mahlajoomine ja läbi õhtuse linna ja Central Park’i koju jalutamine. Noh, hindi tund läkski meelest. Olin ikka nii põhjalikult hiljaks jäänud.....
Sama juhtus Olli’ga päev hiljem. Siis unustas ta oma tennise....
No ja õhtul siis istusin lihtsalt Adi pool ja õppisime Olli’ga koos hindi keelt, mida siis püüdsime teenri Hardi peal praktiseerida. Ja muidu ülejäänud aja sai siis räägitud jälle igasugustel huvitavatel ajuga inimeste teemadel. Jah, üks asi veel. Ollie arvab, et ma olen täiesti enda raiskaja siin Indias ja üleüldse peaksin ma kuskil Euroopas töötama. Näiteks Londonis. Ta on üsna kõvasti selle idee pähe võtnud. Seda enam, et Lou ema on inimene, kes vahendab firmadeni disainereid..... Ja Ollie ja Nick ja Lou on pikaajalised sõbrad kõik.....

Kolmapäev....
Nimelt hommikul siis jälle töö ja siis pealalõunal Raja Pargis rätsepa ja kangaste otsimine. Uskuge või mitte, aga hea pluusikanga leidmine ja siis rätsepa leidmine, kes kvaliteetset tööd teeb, võib ikka jube kaua aega võtta. Aga saime mõlemat...Tänu hindikeelele muideks. Kahepeale saame ikka päris palju tähtsaid sõnu kokku....:)
Ja kuigi Olli tennisesse ei jõudnud, jõudsin mina edukalt esimesse tantsutundi. Esimesse tantsutundi selle õpetajaga. Kuigi see õpetaja on kallim, on ta ka palju parem. Ma olen temaga jube rahul. Praegu õpime küll uuesti samu tantse, mida ma juba tean, aga need on nii erinevad samadest tantsudest, mis ma eelmise õpetajaga õppisin. Lisaks on kõva tehnika lihvimine ja hindikeelsete sõnade õppimine ning legendide teadmine ka.
Peale tantsu siis jälle ühine kolmapäevane õhtusöök. Läksin sina, sest Ewa pidi mulle eelmiset tantsude lindistused plaadil tooma, ja Shiddarth jälle mu kunagise saamata jäänud palga....Kumbi ei ilmunud välja.
Neljapäeval siis tavaline tööpäev oleks pidanud olema, aga ootasin siis kodus Shiddarthi, kes hommikul pidi mu palga ära tooma. Loomulikult ei mingit telefonikõnet, ega vabandust. Ta isegi ei võtnud vastu..... Noh, õhtul sain ta kätte ja tuli isegi tsekki tooma, aga tsekil oli mul eesnimi knommela..... No on ikka kius küll. Teavad ja nad ju küll mu eesnime. Küll on vaja ikka narrida. Lisaks, oli summa ka 1000 ruupia võrra väiksem...Ohh, uuele ringile...... Päev untsus ja mina vihane.......Üürimaksmine oleks pidanud ju päev varem toimuma. Ja ikka ei saa korda!!!!
Õhtul jälle tantsutund ja siis koju. Anul tekkis päev varem idee sõbrad küll kutsuda ja kakaod pakkuda ja pastat....meie ilusal rõdul.
Noh, aga ega Anu siis ju meil süüa teha ei oska. Ja see Majoleini idee pastat teha, oli vist vaid sõnakõlks.... Vaene Anu, minu ülesanne oli rahvas kohale kutsuda ja mina mainisin ikka ka sööki ka. Nii et kõik ootasid ka süüa. Õnneks Rado aitas siis Anu jamast välja. Käisid vist koos shoppamas ja tegi ta siis ka pastat kastmega. Väga hea. Pole ammu sellist pastat saanud. (Rado leidis kuskilit isegi tuunikala konservid....)Seni kuni siin oleme olnud..... Ja Radol pole siin jälle kööki, nii et ta oli õnnelik, et sai korda ka kokakunsti jälle nautida.
Aa, ja meil oli isegi valget veini! Kuus pudelit! Kujutate ette, siin ja vein! No vast 400 ruupiat oli ikka vähemalt üks pudel. See on väga odavalt mul ettekujutatud, aga ......

Mina jõudsin tantsutunnist koju kui kokandus käis ja shopping ja veinishopping tehtud. Jube mõnus on ükskord enda käed majapidamisest puhtaks pesta....
Ilus õhtu oli. Kuigi ilm läks taas külmaks (nagu talv ikka, ka Eestis, kus korduvad külmahood) ja balkonil polnud enam nii soe kui varem, aga meie ronitaimed õitsesid ikka kui meeletud ja sõprade seltskond oli ka oma täies hiilguses. Kõik imetlesid lilli ja nautisid viimast õhtut koos. Radoke kallike jäi veinist küll väga purju ja siis hakkasid serbja ja prantsuse romantilised laulud tulema nagu oavarrest. Sundis ta isegi Forrestit laulma. Kusjuures, viimase laul oli väga ilus....Armastuslaul oma naisele. Meie Anuga laulsime Põdral Maja. No mul pole lihtsalt ilusad laulud meeles. Õnneks on saanud Rebekkale ikka lastelaule laulda ja nii vähemasti midagi ma mäletan..... Põdral Maja on alati kõigi lemmik. Nende liigutuste pärast vist....
Mina siis olin viimane, kes Rado peohoogu veel kannatas. Kui läinud olid kõik, pidin ma ikka kuulama ta maailmaheietusi, mis iseenesest on naljakad. Ja iga kord, kui ta purjus on, jõuab ta jälle selleni, et teatab, et ta kahtleb, kas ta ikka gay on, sest on armunud ühte tüdrukusse..... Nojah, aeg oleks tal küll ära koju minna. Õnneks suutsin ta kuidagi ikka rolleri otsa saada, tee koju ära seletada ja oma suure bleedi sisse ta mähkida. Jaa-jaa, ma ootan, kuni ta korralikult koju jõudnd on, ja kui ei, lähen otsima..... Õnneks jõudis ikka koju......

Reede, tavaline tööpäev, kui va see, et Rado ärkas kuskil kella 2 aeg päeval(kuigi ta teistele ikka eelmine öös kordas, et ega me kõik ikka peame hommikul vara ärkama ja tööle minema...) ja otsustas peale hommikusööki Leo poole tulla. Ja mu poole ka, salli tooma, aga ma olin ju Leo pool..... Ja tema tulekust alates ei toimunud eriti miskit. Muudkui lobisemine ja disainide vaatamine netsit jne.....
Otsustasin parem koju minna ja natuke tekstiilijuttu kirjutada. Tööst nii kui nii miskit välja ei tule.....
Õhtul siis helistas Ollie, kes oli suurest seltskonnast ainukesena Adi korterisse jäänud, et ma ikka külla läheks. Sai siis jälle kunstist ja kultuurist ja eneseotsimisest ja ma ei tea millest räägitud, siis stuudiost üles korterisse kolitud ja mingit suvalist lääne filmi telekast vaadatud. Kuna väljas oli tormiks läinud ja äike ja müristamine käis ka asja juurde, läks elekter ikka päris tihti ära...... Nii jäigi mul lõpuks film lõpuni vaatamata, sest äike lõi maja ees olevatesse elektrijuhtmetesse....

Laupäev...Pidin minema Tuuliga Jaipuri lähedal asuvasse linnakesse nimega Sanganer, kus tänavatel trükitakse kangaid. Need ongi nn bloktrüki vabrikud siin.... Noh, aga kuna vihma sadas ikka veel õrnalt, siis loogiliselt võttes ei trükita tänaval sel ajal midagi. Ma isegi ei läinud ju hommikul jooksmagi. Õppisin hindit, tegelesin oma tekstiilijutuga ja tikkisn rajasthani stiilis käekotikest endale. Olin ju kampsoni ja kinnastega ühele poole saanud. Mu kindaprojekt, mis ei kukkunud küll nii välja nagau ma tahtsin, ja ma pidin seda loominguliselt muutma, sai siiski kiituse osaliseks. Nii Ollie, Nick kui Adi olid vaimustuses. Kaks viimast, muusikupoisid, tahtsid endale ka selliseid kindaid, et saaks külma ilmaga õuse pille mängida.... Andsid tellimused sisse. Aga ma vist ei viitsi teha.....
Kirjutasin siis päeval midagi ja õhtupoole läksime siis Ollie’ga Monkey Templit vaatama. No ta ei või ju siit linnast lahkuda nägemata seda templit. Idee järgi oleks me pidanud nägema nii päikeseloojangut kui ka templit pimeduses, aga päikseloojangut selle ilmaga ju näha polnud. Sellegi poolest oli see ilusaim elamus talle.
Ma olen küll seal templis kaks korda käinud, aga seekord juhtusime ka munkade eluruumidesse, kust meid veeti õnnistusaltari juurde ja vaatamata sellele, et me ütlkesime, et me pole abielus ja vaid sõbrad, saime me mingi abieluõnnistuse kaela. Noh, sellest käepaelast ma keeldusin ja peiulillepärjad andsime me mõlemad tagasi, aga pisikese oranzi täpi (see kollakasoranz, mis on usu ja rõõmu värv, omab eraldi nime kui avaline oranzi. Hindi keeles on selle nimi Basanti, samal ajal kui tavaline oranz on Narangi). Edasi läksime otsime kuskil läheduses asetsevat meditatsioonikeskust, mis pole seotud ühegi usundiga ja mis on kõige vanema mediteerimise viisi viljeleja. Keskus oli tõesti väga ilus ja vaikne. Nägime asju vaid nii palju, kui väravast näha oli. Sisse meid ei lastud, sest seal peab olema täielik vaikus. Mediteerijad – puhastujad viibivad keskuses 10 päeva ja rääkida nad kellegiga, va õpetaja, ei saa. Ei tohi nad kasutada telefone, filmikaameraid ega ka midagi lugeda või üles kirjutada. Oleks hea ka kui ei mõtleks.... Ollie arvas, et puhastumine käibki selle järgi, et mingi hetk lähed mitterääkimisest hulluks, ja puhastumine tulebki ehk peale seda...
Kuna me kumki rohkem teada ei saanud, kui lehekestelt, mis meile lugeda anti, läksime edasi.... Edasi, mitte tagasi. Tulime me ju linnast, siis üle mäe ja oligi tempel. Nüüd otsustasime kõndida seda pikka ringi mööda, kus mäge ületama ei pea ja läbi metsa ja küla sõites saab otse templi taha... No ja nii me siis müttasime pimedal metsateel külani, külas oli jälle üks vaimustav suur tempel, kus me müttasime jälle kõik ruumid ja katused läbi.... Ja siis oli seal ka mingi leepriahaigete kohta, kus nad said töötada ja kus neid raviti......
Siis jälle müttamist läbi metsa ja leidsime ennast ühe lossi tagant. Lossil oli suur aed ja aias olid purskaevud värviliste valgustega ja muusikaga...Hiljem saime teada, et see oli mingi kuningatütre loss, enne seda kui ta abiellus....
No ja siis juba jõudsimegi tagasi linna piirile. Hoopis teises kohas, kus oleks suutnud arvata, aga vähemasti jõudsime....

Laupäeva õhtu oleks pidanud veel minema mu lõuna-aafriklasest sõbra Sethi ärasaatmsipeole, aga torm oli jälle liiga suur, mina väsinud ja Anul olid üldse muud plaanid...Ja nii ma ei läinud. Arvasin, et saad hüvasti jätta hiljem, aga esmaspäeva hommikul oligi ta juba lahkunud.....
Pühapäeval oli mul siis ametlik tekstiilikirjutamise päev. Ei väljunud kordagi kodust....

No ja esmaspäev, st siis juba eile, sest nüüdseks on juba järgmine hommik, teisipäev....
Eile siis kirjutasin, et tahtsin minna Indian Craft and Disain Institute’sse, aga et pidin ikka tööle minema... No ikka ei läinud küll. Indias ju plaane teha ei saa. Tuli välja, et kivid pole kohale jõudnud, ja nii arvas Leo, et ma võiks niisama natuke ettevalmistustööd kontoris teha. Aga ma otsustasin siis ikka instituuti külastada ja hiljem ka minna vaatama Lühikeste Filmide Festivali. Et mul on ju vaid üks võimalus, mil ma saan natuke vaadata, ja kuna mu koduigatsus põhineb kultuuriürituste vähesusel, siis ma lihtsalt pidin mõlemast asjast kinni haarama.... No ja õhtul siis jälle tantsutundi......

Filmifestivalile pidin küll Olli’ga minema, aga ta lõpuks otsustas, et kogu Indias viibitud aja jooksul pole ta reisinud ja peaks ikka lõpuks miskit asjalikku tegema ka. Et prooviks üksi reisimist. Nii ta siis läks, Pushkarisse paariks päevaks. Õige koht -linnake on ilus, riided on odavad ja eurooplasele sobivad, ja koht on täis restorane ja hotelle...... Ja ka igasugu euroopa inimesi leiab igalt nurgalt.....

Crafti kooli kohta siis ni palju, et vaatamata sellele, et seda peetakse India parimaks disainikooliks, siis õpilaste arv on väga väike – 60 tükki ainult. (Kunstiakadeemia on meil ka ju jube väikese õpilaste arvuga ja ma arvan, et mingi 600 vast on ikka ära) Koolimaja on vaid paar aastat vana ja asub uues tööstuspiirkonnas, mis aga vaikne ja avar. Koolimaja ümber on suur aed ja samas asub ja internaat. Koolimaja enda keskel on jälle roheline siseõu. Klassid on avarad ja ruumi palju. Lihtsalt, kangasteljed on imepisikesed ja muudes tekstiiliklassides oli ka tunne, et võiks ehk veel laudu või mööblit või masinaid olla, aga eks see on mu enda harjumus, et meil olid klassid ju asju puupüsti täis. Jah, ja siis diplomiõpe on kolm aastat ja esimene aasta õpitakse kõike hiljem küll spetsialiseerutakse, aga tegelikult saab iga õpilane oskuse puidust mööblit teha. Kivist lambikesi ja skulptuure teha, nahast tooteid teha ja sepakunsti harrastada... No ja siis kõikvõimalik tekstiilivärk kah. No seda ma ei tea, kui heal tasemel neil koolitöö on, ja kas nad ka esteetikat või filosoofiat õpivad, aga kunstiajalugu õpivad küll. Ja arvutiklass ja raamatukogu on neil oma suuruse kohta ikka vägal heal tasemel. Sain siis õpetajatega rääkida ja kooli Peaga vist. Mingi vana mees oli. Nüüd võin ma kooli raamatukogu kasutada ja nende kool tahab kas kunstiakadeemia või Viljandi Kultuurikolledziga kas õpilasvahetust või koostööprojekti teha. No lubasin neid aidata. Ja tüdrukutele (Subrata ja Sarah, kes minuga koos Jaipur Heritage Festival’il töötasid) lubasin ma uurida välja AIESECi info, et nad saaks kah ühineda ja tulevikus kuhugi mujale maale praktikale minna. Ja nad on nõus ka muu ühistööga, sest mõlemad pole pärit Jaipurist ja ma usun, et nad on õnnelikud, kui leiavad uusi tuttavaid siit.

Ja filmifestivalil käisin ikka ka, Kristiina, kes nüüd vabatahtlikuna mingis koolis õpetajana töötab, oli selleks ajaks kah juba vaba ja tuli kaasa. Kultuuri vajame ju kõik.... No aga siis oli tal kaasas kaks india noormeest. No am ei saa aru, kuidas ta viitsib nendega suhelda..... No on lihtsalt ajuhiiglased. Rääkisid vaid viina joomisest ja filmifestivalilt tahtsid meid vedada Rambo V vaatama. Õnenks saime neist peale ühte filmi lahti...... Dokfilmid on selliste ajuhiiglaste jaoks liiast. Isegi kui esimene oli päris India film ja rääkis suguharude ekstreemsetest rituaalidest. Teised kolm mida nägime, olid siis Venemaalt ja Iraanist. Viimane rääkis kalligraafia kunstnikest ja Vene filmid olid siis Tsertseeniast ja mingist muust maast, kus tegelased pilusilmsed, aga loodus ja vanad hütid nagu Eestis.....

Ja nüüd ongi teisipäev. Täna lähen siis Amy ja Foresti kontorisse ja trullitamisel on lõpp. Praegu on jälle vihmane ja ilm pole just eriti meeldiv. Meenutab meie septembrikuud – kord päikeseline ja soe ja siis vihmane ja jahe..... Öösel sadas lausa rahet.

Ja õhtul hinditundi.