teisipäev, 23. jaanuar 2007. a.
Uskumatu, aeg ikka jookseb kiirelt mööda. Juba jaanuari lõpp.

Täna siis juhtus nii, et Leonard läks mingeid tööasju linna ajama ja arvas, et mul on seal igav ja ma võiks sel ajal muud teha. Noh, kui boss ütleb, et igav, siis on igav..... Ma ikkagi teeksin ikka tööasju. Töö ei peagi alati huvitav olema. Aga noh, Leo on lihtsalt liiga hea.See on see Lõuna-Aafrika kasvatus. Nagu inglise genmtelmen peab ikka olema..... Ei saa temast korralikku bossi vist kunagi. Pigem annab tema mulle aru, mis tehtud....Kuri Krõõt :D.
No ja nüüd tuleb välja, et mu arvuti ikka ilma tema arvuti settinguteta internetiga õiget ühendust ei saa. Nii et siin ma siis nüüd olen. Koju kah nagu tagasi ei lähe. Aga iga halb on samas ka hea. Kirjutan nüüd oma ilusatest päevadest siin Jaipuris. Muidu just mõtlesingi, et kust küll seda aega kirjutamiseks leida.

Millal ma küll viimati kirjutasin? Noh, kui aus olla, siis vahet pole, sest viimane asi, mida ma mäletan, on eelmine pühapäev. Siis läksime Pink Citysse Supreet’i ühe sõbra poole. Sõber Vicky on vaibafirma omanik ja tema katusepeole tuli siis see Jaipuri kõrgklass või nii.
Ja üritus oli siis see tuulelohefestival, millest nii palju vist olen ette juba rääkinud.
Igastahes vinge oli. Lennutada lohesid nii, et kogu taevas on neid täis.... Kõik majakatused üle Jaipuri olid noori ja vanu täis. Ja see on festival, kus kõik on võrdsed. Ja madala klassi poiss võib vabalt rikka ärimehe lohega võidelda ja ka võita... Ja kõik on rõõmsad..... Meil võiks ka see kultuur olla. See on tegevus, mis näiteks ühendab isasid ja lapsi. Isad õpetavad oma oskusi lastele. Ja üldse, siin ei peljata kulutada tervet pühapäeva maha vaid „lapselikule” rõõmsale tegevusele nagu seda on tuulelohe lennutamine. Keegi ei pea seda liiga lapselikuks. Lõbusad asjad sobivad ka täiskasvanutele. Peale selle, pühapäevad ongi ikka puhkamiseks, mitte maal porgandipeenra kitkumiseks, nagu see ikka Eestis on..... Eestlaste jaoks oleks millegi sellisega tegelemine, mis lihtsalt lõbu ja fun on, täielik ajaraiskamine, millest ei tohiks mitte mõeldagi. Isegi mitte pühapäeval.
Aga jah, kohal oli siis rikkaid ja ilusaid. Vaatasin neid hindusid ja tulin järeldusele, et ma ei suuda neid kuidagi kõrgklassiks pidada. Hindu kõrgklass on lihtsalt sellel tasemel oma käitumiselt, riietuselt ja maailmavaatelt nagu iga tavaline eurooplane. Nojah, aga tegelt tõesti, alamad klassid on lihtsalt teise mõtteviisiga....Nende ajuvaba mõttelaad paneb nad ka meie silmis alamasse klassi. Mitte et siin rikkus rolli mängiks, aga nende aju teistmoodi kasutamine.......

Aga see päev oli ilus!!!!! Päev otsa lohesid lennutada.....Ja siis oli seal veel punshi, mis oli jälle india maitsega (kujutate ette, see oli pipraga!!!!), igasugu muid peeneid jooke ja peeneid sööke. Kõiksugu kanad ja vähid ja isegi salat oli! Selline eesti ja saksa kartulisalati vahepealne.... Kuidas ma olen siin salatist pudust tundud.!!!! Siin ju hapukoort pole. Curd on mingi imelik asi, mida minu meelestmillegiks õieti kasutada ei saa. Küpsisetordi kreemiks ehk.....

Aa, ja Ruumeenia plika Liina (tundub, et ta on neid väheseid aieseccareid, kellega igal pool kokku puutume, ja kes tegelikult ka väga lahe inimene on) oli ka seal mingi rikka mehega. Ja siis oli seal ka mingi abielupaar, kes siin juba kaks aastat elanud ja äri teinud. Itaallanna teeb siin oma fashiondesigni ja mees on prantsuse lõhnaärimees ja lõhnaarendaja või miksit sellist... Ja neil on pisike tütar ka.......
Noh, igastahes ilm oli ilus, festival oli lahe ja koorekihi seltkonnas aega veeta polnud ka just kõige kehvem. Igastahes päikest sain ma kõvasti kohe......

No ja siis laupäevast hakkas ka Jaipur Festival festival. www.jaipurfestival.org
Laupäeval keelas politsei suure ilusa tantsupeo Tiger Forti lähistel ära. Nii et see oli meil üsna igav õhtu. Välja arvata see, et Anu käis öösel Supreet’iga tuulelohede turul lohesid järgmiseks päevaks ostmas... ja et Supreet’ilt taheti rahakotti ära varastada. Noh, muidu oleks see vist tavaline asi, aga see on esimene kord Indias, kus ma kuulen, et keegi varastab. Siinne varastamine on lihtsalt kauba hinnaga petmine, mitte füüsiline vargus.

No ja siis esmaspäevast järgmise laupäevani töötasin ma Jaipur Festivali ühel workshopil assistendina. Workshopi nimi oli stitches of the desert ja see maksis india ruupiates kuskil 20 000.-. Kujutate ette, see oleks Eestis samal tasemel kui 20 000 EEKu!!!!!! Noh, otseselt võttes küll kuskil 6000 EEKu, aga ma ei maksaks isegi sellist summat selle eest. Indias oleks ma võinud maksta vast 1500 ruupiat ja kõik. Nojah, aga see on sellest, et väga-väga uut seal nagu minu jaoks polnud. Briti tädidele muidugi küll ja küll.... Selle workshopi eelis võrreldes teistega oli see, et see toimus linnast väljas Anokhi farmis ja lõpuks ometi oli mul võimalus seda farmi näha. Mõningad mehed, kes mulle seal ammu lubanud näidata, pole seda siiani teinud......
Niisiis nägin farmi ja nägin seda vabrikut ja tutvusin disainerite ja töötajatega, kasutasime mallitegijaid oma disainide tegemiseks ja kasutasime Anokhi materjale nii kuidas jaksasime. Õppisime plokkprinti ja india tikkimistehnikaid. Eriti meeldis mulle see Rajastanile omane peegeltikand. See, kus peegel on tikandi sees. Nii palju kui ma inimesi tean, kõik murravad pead, kuidas see peegel kinnitatud on. Noh, ma siis nüüd tean.

Ühesõnaga midagi väga uut selles kõiges minu jaoks polnud. Leidsin hiljem isegi ühe raamatu, kust saaks iseseisvalt seda peegeltikandit õppida. Aga noh, see, et sulle tuuakse ideed kandikul nina alla ja sul on kasutada töölised, kes su ideid realiseerivad. Näed Anokhi igat disainisaladust.....See on midagi, mis pole rahaline väärtus, aga mis mulle andis kõik. Ma sain palju ideid, tutvusi ja inspiratisooni.
Ja Anokhi ise. Vabrik on inseneritööna tehtud nii, et seal töötavatel töölistel poleks palav. Kujutate ette, keegi Indias mõtleb ka tööliste peale! Disainerid söövad siseõue majakeses, töölised väljaspool vabrikumüüre majakeses. Superilus on kõik. Siseõues siis istuvad murul värvilistes sarides naised ja kas tikivad või kuivatavad trükikangaid... Päeva jooksul vahetuvad kangad mitmeid kordi....Kaugemal näed sadu ühesuguseid pluuse rippumas......

Anokhi kõik disainerid on britid, kes käivad sii kaks korda aastas. Siis on veel kaks praktikanti St. Martin’s School’ist ja siis on Rachel, omanike minija ja peadisainer. Meie workshopi juht Lucy on ka Anokhis töötanud 10 aastat......
Aa, ja teate, õhkkond vabrikus on jube lahe. Ei tunnen siin ei ole kastiühiskonda ega usulist värki. Kõik on avatud ja kõik on võrdserd. Kõik meistrid räägivad vabalt inglise keelt ja on täitsa sellise ajuülesehitusega, et saavad meie mõtetest ja ideedest ja maailmavaatest aru. Ja töölised, kujutate ette, nad peavad oleme lõpetanud 12 klassi ja rääkima basic inglise keelt nii, et nad saaks aru tööülesannetest. Kujutate ette, kus on nõudmised????!!!! Kõrgemad kui Eestis. Ja samas, kui palju siin maal on kirjaoskamatuid.... Anokhi on ikka tase. Ja pole siis ime, et ka tooted on kcvaliteetsed ja ka disainitasemelt kõrged.
Ja samas, firma armastab oma töölisi ja töölised töötavad siin juba nn põlvest põlve. Ka see on tase, et panna töölisi armastama oma töökohta ja eelistama seda teistele ja ka nii, et nende lapsed tulevad sinna tööle, ja viivad edasi käsitöötehnikaid, mis nende vanemate lahkudes oleks kaduma läinud.

Nii et jah, esmaspäevast reedeni oli ikka jube kiire. Igal hommikul enne üheksat startisin kiirkõnnil Diggi Palacesse, kus siis rikkad inglise leedid, kes siis enamjaolt tekstiiliärinaised või india äri ajajad või nooremad siis ka disainerid, kokku tuli korjataja bussiga linnast välja farmi saata.
Pealelõunal, kuid teised üldise kultuuriprogrammiga liitusid, tegin ma kiirkõnni koju. Kuna tagasi jõudsin elektrikatkestuse ajaks, siis kasutasin seda toiduosmiseks ja õhtusöögi ette tegemiseks ja siis Leonardi poole tööle. Sealt tagasi iga päev peale seitset ja siis kontserdile kuhugi. Tavaliselt Diggi Palace’sse (mingi viietärni hotell jälle. Neid on siin jube palju). Väga lahedad kontserdid olid kõik ja loomulikult oli see india stiilis lossike ka väga armas nii oma aia kui ka sisevaatega.
Isegi meie sõbrad Adi ja Nick esinesid festivalil oma Rajasthan Rootsiga www.rajasthanroots.com . Tänu Nicki ühinemisele on ansambel oma taset kõvasti tõstnud ja laskis välja ka esimese CD (mul oli ka au saada nene oma CD kingituseks. Lõpuks ometi. Varasemaid lindistusi alati lubati ja lubati, aga kuidagi need minuni ei jõudnud). Ja loomulikult said nad kõikide lemmikuks. Puhtjuhuslikult juhtus ka nii, et minu uus sõber workshopilt, 35-40-aastane briti tekstiilidisainer Imogen) tõi nende kontserdile kaasa ka oma muusikaärimehest mehe, kes sattus vaimustusse ja soovitas maailmamuusika suurimale ajakirjale neid. Ja kujutate ette, tulebki neist jutt! Ja kõik seda puhtast juhuslikust tutvusest.
Noh, aga nad andsid kokku kolm võrratut kontserti, mis kõik erinevad.

Pärast esimest kontserti, mis reede õhtul oli, läksin mina ontlikult üksi koju, sest kuna ma olin assistent workshopil, siis ma ise tegelt midagi teha polnud jõudnud, ja tegelikkuses sain oma asja alustada alles reedel. Kuna ma sain selle aga rätsepalt kätte alles reede õhtul, siis ei saanud ma kasutada tikkijanaiste abi ja st et ma pean öösel ise kõik tikkima ja valmis saama.... (Jah, mul oli sellest muidu ka kahju, sest meie sõbrad harjutasid samas farmis, aga omanike uhkes villas, õhtuseks kontserdiks. Ja ma oleks nii tahntud nendega olla, aga kahjuks ei läinud õnneks.....)
No, pole midagi. Ülikooliaeg tuleb meelde. Tegin selle hästi raske ühendustikandi oma kinnastele. See on tikand, mida kasutades polegi vaja õmblusmasinat. Aga jah, ühe kindakülje tikkimiseks läks mul 6 tundi ja hommikul olin ma muu asjategemiseks juba nii segane oma ajuga, et mitte enam valesid tiandeid teha, tuli mul ikka tunniks magama minna. Nii et 6-7 hommikul sai natuke magatud ja siis osa tööd ülesse harutatud, ja edasi tehtud. Noh, mu kinda disain küll muutus kardinaalselt ja esmasest disainist jäi järgi vaid kangas, mis laba osale mõeldud. Aga ikkagi sain oma kindad. Siin nimelt on ikka kindaid vaja kui öösel väljas tahad käia. (Eriti Kõrbes, kus öösel on ka soojal ajal jube külm.) Ja minu kindad on siis ilma sõrmedeta, aga sellised rajasthani stiili ja moodsa disaini vahepealsed......tepitud.....varvastega tehtud nööpidega jne..... Noh, üks kinnas on veel pooleli, aga ma püüan ikka valmis teha. Tahaks ikka kanda....
No ja siis laupäeval oli näitus ja galalõuna, kus siis minu ülesanne oli vaadata, et peentel inimestel kõik hästi oleks..... Igastahes sain seal kokku Adi isaga ja sain kokkulepitud selle ammu unistatud asja, et ta räägiks meile tekstiilist ja soovitaks kohti, kust raamatuid saada, mida külastada, keda külastada ja mis raamatuid lugeda. Ja tegimegi siis järgmine päev selle ettevõtmise teoks.
Lisaks sain ma lõpuks teada info, et India ainuke käsitöö ja disainikõrgkool (Indian Institute of Crafts and Design) on Jaipuris ja et mul on võimalus seda külastada, nende head raamatukogu kasutada ja isegi ehk seal mõni projekt teha....... Vaat kui hea on ikka, et ma sellel workshopil töötasin. Tutvused tulevad nagu oavarrest. Ja mida ma kõik need varasema kuud tegin? Töötasin nagu hull selle nimel, et kuskilt natukegi infot saada ja materjale koguda. Ja õige tihti jooksin vastu seina....
Nii et mul oli ideaalne nädal: sain osavõtta workshopist ja seda täiesti tasuta ja majanduslike kasudegagi. Sis sain näha Anokhit ja tohutult uusi erialaseid kontakte ja infot võimaluste kohta...Ja siis iga õhtu vapustavat muusikat!!!!!!!!! Kahju, et see kõik läbi sai.....

Laupäeva õhtu tahtsime minna meediaprojekti vaatama Tiger Fort’i lähistele nn kaevu. Aga noh, me jäime hiljaks. Igastahes, räägiti, et see oli võimas ja ma täitsa usun, kui juba vaadata, kus kohas see toimus. Me olime ikka vägagi pettunud. Aga noh, elus on ikka nii, et iga asi, mis sa pole saanud, pole veel halb. Tänu sellele jäi meil aega üle ja mõtlesime Oli’le (Nicki ja Louisa sõber Inglismaalt, kes siin meiega koos 1 kuu ringi chillib) parimat vaadet Jaipurile näidata. Noh, aga seal oli erapidu. Kogemata. Supreet aga ei kohkunud tagasi, vaatas meid korraks üle, sõitis autoga letti ja ütles väravavalvurile: „To the function”. Toimis. Küll on hea ikka valge olla! Mitte keegi ei keela.... No aga parima vaatega koht oli just nii, et pidi läbi peo minema ja nii me õige pea avastsime, et keegi ei panegi meid tähele (sest oli veel valgeid seltskonnas) ja et joogid ja söögid (lihad) on täitsa vabalt liikvel. Ja et on olemas suur tantsulava koos DJ-dega, mida keegi ei kasuta. Noh, kui kõht täis ja külmarohi võetud otsustasime me kogu ome energia välja elada. Nii hullu tantsu polnud me kõik vist ammu teinud.....Igastahes tänumeile DJ-d pille kokku ei pannud ja tantsulava sai rahvast täis....Ja meie vaesekesed olime juba kella 12-ks nii oimetud, etIindia elektroonikafestivalile, mis festivali raames ka toimus, me enam sel öösel ei jõudnudki. Kuigi jah, ma ikka mõtlen, et see inimene, kes selle peo organiseeris, võis meid kõrvalt vaadata, kui tantsisime, aga näe, midagi ei öelnud ega keelanud.... Valge inimese eelis.
Aga jõudsime siia järgmine õhtu. Peale lõputseremooniat JKK-s, kus jälle Rajasthan Roots oma täies säras esines (ja seekord täies, sest ma ei suuda küll kokku arvutada, kui palju pillimehi, lauljaid, tantsijaid ja koomikuid selle shows osalesid). Õhtul saime siis meie kui bandi täieõiguslikud liikmed (mis siis, et me ühtegi pilli ei mängi) kallile elektroonikapeole tasuta ka sisse. Vau, see farm, kus see toimus, see oli nagu luksusvilla Hollywoodi filmist. Uus, modernne, basseiniga. Ja nii Rajasthan Roots kui see Dehlist tulnud bänd, kes klubimuusikat oma pillidega tegi, andsid vinge kontserdi. Mis meie bändi puudutab, siis ekspermenteerisid nad seekord hoopis kahe räppariga, kelle rahva seast üles leidsid. Nagu ma aru sain, olid need Dehlist ja päris kuulsad ninad. Noh, üks oli ikka veel indialase moodi (natuke nagu Tallinna trummar Suss), aga teine oli kiilakas ja pika habemega. Väga cool tüüp. No ja mina ei tea kuidas, aga täiesti iseseisvalt sain ma mõlemaga tuttavaks. Esimene neist kallistas mind juba peole saabudes nii kõvasti, et mul viinakoksist pool üle ääre lendas....... Seda enam, et ta käitus muga nii nagu vana sõbraga....Teine teatas mulle lõkketule juures, et ma olevat väga coolilt tantsinud....Ja seda mitte indialikult, kiitmiseks, vaid nii vabalt, chillides.

Need kaks viimast pidu olid küll väga lahedad ja ma ei suudaks elaes kõiki lahedaid detaile teieni tuua. Ja kogu see nädal.......
Eile õhtu oli viimane üritus – india klassikaline tants. Ja seda meie lemmikhotellis. Aga noh, Supreet’i lubadus Rado poole 7-ks jõuda jäigi lubaduseks (nagu ma olen siin kümneid kordi öelnud, Indias ei saa plaane teha. Või vähemasti loota, et need ka teoks saavad). Meid võttis ta peale alles 7.45, Rado pool polnud tal aga enam mingit viitsimist kuhugi minna...India noh...Mul on siiani kahju, et me ei läinud...Aga Radol oli palju head hollandi shokolaadi ja õiget juustu!!!!!!JUUUUSTU!!!!
Rado on siis see ehtedisainer Hollandist. Ma lõpuks ikka otsustasin temaga sinna Agra lähedale neid püütoneid ikka vaatama minna. Tema on hull maoarmastaja ja mina jubedalt vihkan ja kardan. Aga elus peab tegema seda, mida pärast tore mäletada. Rado lohutas ka, et ega me selle 7m püütoni otsa kindalasti ei satu, et teised on vaid 4-meetrised. Tema jah teab ja tunneb madusid. Ta armasab neid kohutavalt. Lapsena olevat tal olnud 4 madu ja kaks suurt sisalikku ja siis muud loomad ka nagu skorpionid ja ameerika ämblikud ja papakoid ja koduloomad....
Aa, ta lubas enne mulle nipid ka selgeks õpetada... Et kuidas käituda nendega ja kuidas teda päästa, kui erandkorras vaja läheb.

Näis, mis tänane päev toob. Meie kell 1 algav elektrikatkestus on juba üle poole tunni kestnud. Peaks minema tooma tänavalt kingsepa juurets oma kingad ära ja siis õhtusöögi kodus valmis tegema. Pärastpoole, kui Leo tagasi on, lähme kalliskive kuhugi vaatama ja uurima ja minule kontakte looma.





kolmapäev, 24. jaanuar 2007. a.

Jah, kujutate ette, juba nii palju on aega läinud. Alles oli ju see jõulueelne aeg.
Noh, eile ei toimunud miskit muud, kui Kristiina helistas, et nad tuleks meile külla koos kalaga. Kuna külalised on oodatud, ettevalmistamisel olev toit oli kalale sobilik, ja me polnud veel söönud ka, siis oli see ajastus ideaalne.
Jaa, ja isegi viinamarju tõid. Ja siis näitas Tuuli veel ka shampinjone, nii et ma pidin need talt ära ostma.
No ja siis helistas Nick, et tuleb Oli’ga külla, ja kui kohale jõudis, oli neil ka Supreet kaasas. Nii et jälle oli tore õhtu. Liiga suure hulga hea eesti shokolaadiga....No ja Viru Valge, jne. No eesti plikad tulid ju külla ja toit oli eesti ja kõik noh.......