kolmapäev, 10. jaanuar 2007. a.

Mind on juba ammu hurjutatud, et kaua sa enam ei kirjuta. Isegi imestatakse, et 6 kuud, ja näe, ikka kirjutan. Jah, eks see nii ole, et 3-4 kuuga saaab nagu kõik tavaliseks.
No juhtub ikka nii, et ärkad hommikul ülesse ja mõtled, et miks see kuramuse naaber peab nii hommiku vara rõdul kolistama. Ja miks ta ei lase magada... Ja hiljem selgub, et hoopis ahvikari on jälle rõdul märatsenud.....
Või et jälle mingid hindud sind tänaval jälitanud või lagedale tulnud „kordumatu” tervituslausega.....
No aga kes neid asju enam mäletab? Pool tundi ja juba meelest läinud....


Minu muinasjutumaa juhtumistest nii palju, et muinasjutumaa pole muinasjutumaa. Ideaalsesse imedemaasse on tulnud üks suur jama. Ja jama, see on KÜLM. Chandigarhis, mis on siis meie osariigi kohal oleva osariigi pealinn, seal olevat lumi. Ja meie Mont Abu tipus pidi ka olema. See lumi saadab meile külmad tuuled. Öösiti on külm. Ja Indias pole ju küttesüsteeme...Ja meie majas pole õigeid seinu ja katuseid. Isegi, kui meie kuumapuhur vahetpidamata töötab, kaob see kuum kuhugi ära.... Ainuke natuke nagu asjalikuma koht, kus veel ellu jääb, on köök. See on siis sellises temperatuuris, nagu teistel korterid. Noh, ja nii ei jäägi muud üle, kui püüda päeval päikest ammutada ja keha kuumaks kütta, õhtul sooja suppi teha, mis sisse sooja toob, ja nii kaua kui võimalik köögis olla.
Minu magamisriietuseks on siis kaks sooja puuvillast pusa, mille vahel on villane kõrgekaelusega pullover, jalas soojad retuusid. Ja peal on siis üks villane tekk, üks lahtitõmmatud magamiskott ja siis magan teise magamiskoti sees....Prrrr, see on hullem kui Rakveres enne jõule, kui maja mitu kuud kütmata olnud ja siis esimestel öödel palju kütta ei tohi... Noh, oleks siis kirsi nalifkatki, et sooja saada.
Hommikul lähen nüüd jooksma juba pusaga. Ilusad troopilised taimed on ikka jäänud, aga igal pool on kargust tunda....Õhk on valkjas, justkui udu oleks.....Ja kuigi rohelised papagoid on ikka olemas, ei tundu see elu siin enam midagi nii lõunamaana.

Aga noh, see on ka ainuke negatiivne asi.
Anu ja teised tulid reisult tagasi ja tundub, et nagu kõik oleks piisavalt puhata saanud. Kõik on rõõmsad ja samas, tegemist täis. Pikka puhkus tüütas vist kõiki ära.....
Muudest uudistest siis seda, et Anu ostis pühapäeval rolleri ja täna siis sõitis teist päeva sellega tööle.

Muud siis veel. Meie seltskonnaga on liitunud Lou, kes elab ajutiselt Leonardi pool. Lou on Nicki endine elukaaslane, kelle juurest Nick enne pulmi plehkat pani ja siia tuli uut elu alustama. Ja nüüd on ka Lou siin. Ka tema leidis, et India on parem kui UK.
Lou töötab siis samas firas mis Nick ja Adi – see, mis korraldab suurt etno ja kultuurifestivali Jaipur Festival. Lou on seal workshoppide organiseerija. Tuleb välja nimelt, et me vahetasime juba kirju enne omavahel tuttavaks saamist. Nimelt ma lähen sinna festivalile tekstiiliworkshoppide assistendiks. See on vabatahtlik töö, aga selle eest hingele ja samas on sealt palju ka õppida. Ek saan ka uusi kontakte.
Nojah, ja siis Lou elab kuu aega Leonardi pool ja siis vaatab, kas tahab jääda sinna korterisse ja ka üldse Indiasse. Iseenesest sattus õigesse kohta, sest nad on mõlemad Leonardiga ju budistid ja mediteerivad hommikuti kõik puha koos jne. Ja Leonardil oli just vaja kedagi Simoni asemele korterisse.
Aa, veel niipalju, et ta tegelikult on kirjanik. Mingi novell pidavat tal hetkel jälle pooleli olema. Või õeti lõpetamise peal.
Noh ja seoses festivaliga on siin hulganiselt välismaalasi ja eriti britte, kes kõik siit organiseerimisega osa võtavad. Ja turistihooaeg on siin nii kui nii.
Mis siis muud? Noh, ma siin tegelen nüüd vabal ajal näputööga. Köögis ikka, kuuma teetassi taga. Tee sisse tuleb panna ingveri juurikas.See aitab kurguprobleemide korral. Jaa, ja ma alati mõtlesin, kuidas lauljad suudavad nii, et neil kurk kunagi haige pole ja hääl on korras....

Ja siis ostsin oma India esimese kalli riietuseseme. Anokhi plokkprindis trükitud poolmantli, mis tepitud ja peeglitükikestega kaunistatud. Maksis 2600 ruupiat ehk siis kuskil 800EEKu. Aga siin on ju niiiiiiiiiii külm. Ja pealegi, see oli ka ainuke, mis on paras nii pikkuselt kui laiuselt. Ülejäänud siin on kõik lühikestele ja paksudele. Aga Anokhi ju teeb ikka eurooplaste kehadele....
Ja siis teine asi. Leonard kinkis mulle eile granaatkividest käeketi. Kujutate ette, minu elu esimene tõeline ehe ja kalliskividest!!! Kivikesi on kokku 30 tükki ja on sellist vaarikapunast värvi. Granaat pidi siis olema südame hoidja, st kõiksugu armastuse ja suhteprobleemid ja südamehaigused hoiab ära ja siis on tervise hoidja ka. Niipalju siis New Age juttu ka. Igastahes, ma nüüd usinalt kannan. Loodan, et siis ma siin öiste külmadega väga haigeks ei jää. Päeval veel päikese käes näo ja kuaele soojendamine, siis mesi ja ingver ja kuum piim.....

Mis veel uudist? Polegi vist. Ajame ikka hindikeele õppimise asja ja india tantsude asja. Ja ikka mõtlen leida mõne hea tekstiilifirma, kus saaks poole kohaga töötada. Selle tekstiga, mis ma siis kaks nädalat kokku panin ja tõlkisin, sellega juhtus selline lugu, et kuna nett läks ära, siis ei jõudnud ma seda endale ära saata ja Leonard oma arvutit formaatides kustutas selle kogemata ära. Nii et nüüd tuleb hakata kilplast mängima.... Noh, seekord peaks tõlkimine kiiremalt minema. Osa on ikka meeles ju....


Mis veel? Tegemistest. Laupäeval käisime siis sariturul Tuuli ja Anuga. Selle turu leidsin puhtjuhuslikult kunagi ammu-ammu. Nimelt on see kastatud saride turg. Võib leida ikka väga iidseid asju. Anu ei teinud välja sellest hullust saginast ja kauplemisest ja ostis ikka kõvasti sarisid ja muud kraami. No mulle väga see värk ei meeldinud, sest müüjad inglise keelt ei rääkinud ja jube raske kaubelda. Lisaks, panevad utoopilisi hindu, sest meie ju valged... Endal vanad asjad. No ja kuigi me ostsime neid kantud sarisid oma koju dekoratsiooniks, ei tahtnud ma ikka suvaliselt suurt hunnikut osta. Ei ole veel sellist tunnet, et jään pikemaks ajaks siia....Ja vanu sarisid ma nagu Eestisse vedada kah ei viitsi. Siit on muudki vedada. Aga kaks sari ostsin siiski. Ühte tahtis Anu aga endale, nii et jäin ka sellest ilma. .....
No ja siis edasi oli see sama käsitöötarvete pood, kust ostsime igasugu indialikke tikkimisvahendeid ja ma neid kummalisi teokarpe, et enale ehteid teha.... Mul on nii kohutav vajadus ise midagi jälle teha... Oma kätega.....
Aa, hommikul käisime veel Anuga tekstiiliraamatute uurimust tegemas... Ja pärast siis Civil Linesil tekstiilipoode-disainipoode kaemas. Nii et täielik tekstiilipäev. Väga lahe.
Õhtul käisime Adi ja Nicki kontserdil kuskil Sitapuras. Mingi peen pidu oli, kuhu me lihtsalt kohale vajusime. Jälle valge inimese õigusega.....
Aa, enne käisime veel Odile galeriis mingil skulptuurinäituse avamisel ja Tuuli siis tuli sealt pärast ka edasi meiega kaasa.
Pühapäev pidi tulema taas tekstiililik. Pidime minema Sanganeri linnakesse plokktrükki tegema, aga Anul tulid teised ideed(rolleri ost) ja kuigi me läksime, jäime ikka plaanist ilma. Nimelt need vabrikud, mis siis tegelikult täendava tänaval vabas õhus trükkimist, olid pühapäeval kinni. Aga noh, üle pika aja sain kohaliku linnaliiniga sõita. Elamus seegi....
Ja siis läksime Tuuliga veel Fabindiasse ja Anokhisse...(kaks kõige kuumemat tekstiili-disainipoodi) Kust siis ma oma poolmantliga tagasi tulingi.....
Õhtu oli meil jälle Tiger Fortis linnailu kõrgelt kaemas.....
Ja siis Jai Mahal. Nagu alati.... Seekord kakaoga, milels törts konjakit soojenduseks sees. Päris hea leiutis....

Ok, kell saab kohe 15.00 Seega, keskpäevane erakorraline elektrikatkestus saab läbi ja ma saan taas tööle minna.
Alöoo, kell on juba 17.08 ja elekter on kolmel korral paariks minutiks tagasi tulnud. Mina nii ei mängi!!!! Ei tee tööd ka!!!!! No kuidas ma teen???? Ajab ikka vihale küll. Jumal tänatud, et mu läpakas ka ilma elektrita mõninga aja töötab. Ja et mul on suur rõdu, kus päikesepaistel siis vähemasti käsitööd saan teha.....
Ajab ikka vihale küll see Rajasthani säästupoliitika. Tehku siis kokkulepitud ajal, mitte suvaliselt keset päeva ja siis ka üle aja,...