Aaa, mis päev täna on.......

kolmapäev, 20. detsember 2006. a.
Jaa, juba....varsti on teil seal jõulud... noh, meil ka...aga tunnet pole. Kuigi jah, seda teemat kuuleb nüüd ikka tihedamalt. Täna uurisin ka välja, kus siin parim katoliku kirik on... et 25 sinna minna teistega koos... kui ma siin olen... ikka ma veel ei tea, kas härrale viisaametnikule mu paberid sobivad või pean minema uut, seekord tavaviisat, Nepaalist taotlema. Noh nüüd mulle see mõte enam ei meeldi, sest olen juba siiajäämise mõttega harjunud......
Kuigi jah, see viimase aja kõlgutamine pani mulle pähe mõtte, et miks ma ikka Eestisse ei läinud.... kui õigel ajal oleks tagasituleku pileti ära ostnud... aga noh, nüüd peaksin ma vast kuu ootama ja see oleks siin hilja... aga samas, ei oleks keegi kindlustanud, et ma Eestis 2 nädalaga ja eriti aasta lõpus, uue viisa saan... nii et jah, ega paremat plaani poleks ka saanudki kui praegu on. Rahaliselt kah...
Aga jah, esimest korda ma tunnen midagi koduigatsuse moodi asja... jõulud ju.... kuigi seal Eestis ju kole külm...prrrrr...ikka ei taha sinna. No ma ei saa aru., miks jumal mulle paksu nahka pole andnud...(mõlemas mõttes :D)



Tegelt kirjutada midagi pole. Mõtlesin lihtsalt et panen lühilauseid nagu muidu teised siin kirjutavad......

Esiteks, india shokolaad on paha....jubeeee! esimest korda sõin seda niisama...muidu sööme ikka sulatatult...näiteks banaani peal....
Ja shokolaadikoogid on head, aga neid saab ainult kalli raha eest...noh, umbes nagu meil mingis peenes kohas...
Kodus küpsetada ei saa....ei mingeid kooke kodus... ei mingeid muid ahju ahjus........

Siis...ma igatsen mitte liha vaid õhukese vorstiviilu järele, mis mingi seemneleiva peal. Ei, isegi pole vaja musta leiba. Lihtsalt viil vorsti...
Liha on meil siin küll..selle pole probleemi... või....pigem oli probleem, et ma pole harjunud enam liha sööma ja viimasel ajal on saanud küll ja küll ja mu kõht oli shokis. Kõik jama kokku üle 2 nädala..... nüüd ma olen otsustanud keedetud aedvilja peal olla... ei miskit muud....

Mul on juukseid vähemaks jäänud. Himaalaja Hair Loss raviva asja peal oli kirjas, et võib tekkida kliimavahetusest... aga küll see korda saab... see-eest on mul lõpuks küüned korda saanud. Eestis oli mul viimasel 2-l aastal jube probleem, et käed ei näe päikest ja küüned on nõrgad.....

Siin saab päikest jah. Soendasin oma pahkluusid rõdul...ja lasin päikest näkku kah, et selle haiguse jäljed kaoksid... ja nüüd olen jälle pruun! Imekiiresti, paari tunniga ja valmis.......

Päeval rõdul istudes kuleb kogu aeg naljakat häält õhus... taevas on juba päris täis tuulelohesid. 14. jaanuar on tuulelohede lennutamise ja võitlemise festival siin.... ja nüüd, iga päevaga, näeb enam lohesid taevas....

Mul hakkab siin kandis aina rohkem tutvusi tekkima. Esimene onu, kellega hommikujooksul tuttavaks sain, kutsus mu enda poole külla nüüd. Ta pidavat hea kokk olema. Näitas ka, millises majas elab. Täitsa meie maja moodi.....
Ehk lähengi, kui teised siit läinud on...Goasse....
Nimelt homme sõidavat Anu, Supreet ja Leonard Goasse. Amy ja Forrest lähevad 25-ndal järgi. Enne käime nendea juveelimessil.
Adi ja Nick aga sõidavad aasta lõpus ringi ja annava kontserte.
Ja mina kolin Leonardi korterisse selleks ajaks, sest minu wc-s tehakse lammutus ja Leonardi korter on vaba ja kalad vajavad kah söötmist....:D
Nii et jah, sai sn juba esimesi „Näeme uuel aastal” lauseid kasutatud....

Aga mina otsin aktiivselt uut tabntsuõpetajat meile. Seekordne pakkumine on kallim: 800.- kuus ja kaugel: mansaovaris. Seal, kus Anu töötab....... ikka jube kauge... Äkki ma leian mingi variand seda lähemal teha. Kesklinnas kuskil......

Ega muid uitmõtteid polegi. Ehk homseks tekib. Ootan Anu koju. Siis kolmapäevasele õhtusöögile Cafe Kooba katusele .......


laupäev, 23. detsember 2006. a.

Jah, juba jõulud lähenevad... Nüüd juba igal sammul küsitakse, mis jõulude aeg teen. Noh, mustas majas on pidu, aga ma ei tea, kas tahan sinna minna... Äkki kutsun Kätlini ja Milla külla.
Noh, tegelt on nii, et enamik meis on reisima läinud. Kes siin, need peavad 25 tööl olema.
No ja mina sain täna teada et homsest 3,5 päeva on wc lammutustööd. Noh, arvan, et tegelt tähendab see nädalat......Kolin vist ära Leonardi korterisse selleks ajaks. Vahemasti on seal soe....Öösel on kõik aknad lahti ja ikka on soe... Siis on seal veel telekas ja videomakk ja hea netiühendus... Jään küll ilma oma ilusast rõdust ja jooksma minna on ka kaugem...Aga noh, pole hullu. Vaheldus seegi... ja kalasid pean nii kui nii söötmas käima. Muideks, üks suri esimesel päeval ära... Nick äkki hüüdis, et vaata, see suur sööb teist... Aga suur on tegelt koristaja. Ta peabki sööma... Aga noh, miks see kala just siis pidi ära surema, kui mina tema eest vastutan?

Mis veel? Ma ei tea juba mitu päeva ajan ma oma viisa asja, aga vähemasti on asi nüüd nii kaugel, et mu viisa vaadati üle, ja oldi nõus asja kaaluma. Ja oldi nõus seda tegema läbi Jaipuri kohaliku office mitte, et ma oleks pidanud Delhisse minema. See tähendab, et kui ma isegi viisat ei saa, on kolm kuud mureta..... Hiljem võin vaadata, kas lähen Eestisse või Nepaali või mis iganes. Indias ju pole mõtet täpseid plaane teha.....Aga noh, ma olen seda nii palju korranud, et isegi teie juba teate seda.....
Ja muud ei midagi... Kolmapäeva õhtul käisime siis Anuga Cafe Koobas trainee’de õhtusöögil. Väga lahe koht muideks seal katuse eal. Diivanid patjadega ja tulekolded.... Neljapäeva hommikul siis lahkusid Anu, Supreet ja Leo.
Üleeile käisin Nickiga Mustas Majas peol ja eile käisin Amyga disainipoes EB’s shoppamas (ma muidugi jälle mskit ei ostnud, sest mul ikka see uskumus, et kuni mu staatus pole kindel, pole mõtet uusi asju juurde muretseda)Amy pool õhtustamas ja niisama plikade jutte ajamas.... Mööduv nädal on läinud viisaajamise tähe all ja arvatavasti läheb sinna veel ka järgmise nädala teisipäev....
Ja homme lähen Amy ja Forrestiga ilusasse uhkesse loss-hotelli Raj Mahal Palace kalliskivide ja ehete messile..... Nii et selline on minu jõululaupäev...
Olengi nõus lihtsalt mõne ilusa asjaga.... Püüda teha midagi tõeliselt jõululikku on vist mõtetu. Ükskõik, kui palju ka punnitaks, ikakei tuleks sest midagi head. Parem siis teha midagi hoopis teistmoodi....