kolmapäev, 13. detsember 2006. a.

Pole teile vist jälle kaua kirjutanud. Elu läheb edasi ja iga päev lendab mööda, aga sellist, mida kirjutada, nagu polegi. Ei, siin pole igav ja siin pole hall, aga lihtsalt, ma olen selle kõigega nii ära hajunud. Ja samas, kui ma millestki halba (kummalist, tähelepanuväärset, harjumatut, eripäralist) kirjutan, siis just seetõttu, et see on veel midagi, millest annab kirjutada. Inimene on ju ikka selline, et see mis mugav ja ilus, sellega harjub ruttu. Ja kui harjunud, siis ju pole mõtet enam esile tõsta. Nii et Janika, India pole midagi nii paha. Lihtsalt, ma kirjutangi erilistest asjadest. Ja kui Eva kirjutab Indiast palju kummalist, siis peaks ka arusaadav olema. Ta ju alles „roheline” siin. Ja samas, kõik inimtüübid siia ei sobigi. Ehk jah, kes on väga kontrollija tüüp ja kunagi painduda ja muutuda ka ei taha, neil on siin tõepoolest raske. Kes aga omaks võtab ja oma elustiili sellesse rütmi paneb, see avastab, et nii on palju parem. Milleks närvitseda mõtetute asjade pärast?
Jah, seda küll, et on asju, mis on nagu „vanal heal nõukogude ajal”. Näiteks need uued teed Delhis, mis on lahmakad, aga ääres kasvab umbrohi. Või see, et hindut peab kontrollima, muidu ta tööd ei tee....Või et ametnikult midagi saada, tuleb altkäemaksu anda... Aga noh, eks India ongi etapis, kus ka meie kunagi olime. Lihtsalt nii suur ja lahmakas maa, et neil võtab arenemine palju kauem aega.....

Mõtlesin jah, et kirjutaks midagi. Eile vaatasin, et viimane sissekanne oli kuskil detsembri esimesest päevast. Mis siis vahepeal juhtunud on? Teate, ma ei mäletagi eelmisest nädalast eriti midagi. Aa, Angie, üksi rändav ameeriklanna, kellega Himaalaja reisil kohtusijme, käis mul siin külas. Kaasas oli tal shoti tüdruk Roishin(ma jälle ei tea seda kirjapilti hästi). Käisime siis Monky Temple’s ja järgmine päev Anokhi muuseumis.
Monkey Temple’l on muidug hindu keeles mingi teine nimi ka, aga see on tempel, mis on põhimõtteliselt Jaipuri sees, aga mägedega piiratud ja peidetud ja sel on jube vaikne ja ilus. Lihtsalt palju ahve ja basseinid templite sees.
Anokhi muuseum on siis tekstiili ja moe muuseum, mille on loonud Anokhi firma. Näidatakse siis bloktrüki arengut, naturaalseid trükvärvi meetdeid ja siis Anokhi brandi arengut aastatega. Anokhi on siis see firma, kus on euroopalikud ülemused ja samas väga looduslähedane ja sõbralik töökeskkond. Kus on ühendatud nii kaasaegsed töömeetodid kui külades töötamine. See on minu meelst ka ainuke firma, mis ausalt võib kanda nime disainifirma. Nad teevad täiesti kaasaegset euroopalikku disaini, aga kombineerivad seda vanade traditsioonidega ja india käsitööga. Noh, mis ma ikka räägin. Olen seda firmat vist varem juba piisavalt ülistanud.
Igastahes, sõit sinna oli seda väärt. Oli küll kaugel – linnast välja ühes külas- aga siiski.

Kolmapäeva õhtul käisime siis nende tüdrukutega ja Anuga Mochas kolmapäevasel õhtusöögil. Aa, kolmaäeva õhtul käisin ma veel Nicki ja Leonardiga Black House’s mingil peol. Peod nagu ikka aieseccarite peod. Kas siis ainult rääkimine või ainult joomine. Seekord siis ainult joomine. Nick ja Leonard olid minuga uudishimust kaasas, või õigemini mina olin nendega kaasas. Ja siis oli meil ülesanne aieseccarid üle vaadatata ja kutsuda sobivad Supreet’i katusepeole järgmiseks õhtuks.
No ja mis te ise arvate, mis saab siis, kui 35-ne ja 37-aastane lähevad 20-aastaste peole? No ja need 20-sed on nii lakku täis? (mulle tulevad mu esimesed päevad siin meelde, kuima olin ainuke, kes teistest vanem) Ühesõnaga, kuigi need kaks vanemat on väga harjunud noortega ja mina neid kuidagi eesti meeste samasse vanuselassi ei paneks, leidsid, et nad ei taha kunagi enam sellisele peole minna.

Neljapäeval oli siis Supreet’i pidu. Tal oli vanematel pulmaaastapäev ja nad läksid nn mesinädalatele Goasse. Ja siis oli pojal vaba voli....
Jah, meil olid kõik lõkked katusel ja puha....Aa, juba pühapäeval, enne vanemate ärasõitu, oli meil pidulik lõunasöök koos Supreet’i isaga. Pole ta midagi nii karm mees, see minister-mis- iganes... Päris tore ja sõbralik. Sellest lõunasöögist sai meie sõpruskond ka nime Royal Family. Nimelt mainis isa, et Nick on Prince of Wales, ja siis oli juba meie kord ja nii sai minust First Princess of Estonia ja Anust siis Second Princess of Estonia jne. (Anu lihtsalt on seepärast teine, et ta tuli hiljem Indiasse.... )

No see oli vahe põige, hakab ju jutu sees meelde tulema, mis ma tegin nädal tagasi.
Aga siis oli meil lõketega pidu ja muidu tore. Kaasas minuga oli ka need kaks plikat ja siis veel kaks poissi, kes elasid samas hotellis, mis Angie’gi. Üks poiss oli Prantsusmaalt, teine Argentiinast. Prantsuse poisi nimi oli Gregory ja argentiinlase... ei mäletagi.
Igastahes, õhtul olid ka nemad kaasas, käisime siis Birla Temple’s ja tegime minu pool süüa ja nautisime siis õhtut meie suurel rõdul. Ma ei tea, kui kaua poisid reisinud kokku olid ja kus nad omavahel kokku said, aga Angie’l oli see 2. kuu Indias, shoti plikale 3. kuu, ja argentiina poisile 4 aasta välismaal. Angie ja shoti plika said tuttavas McLeod Ganj’is, kuhu me Angie oma reisil maha jätsime.... Angie oli sealt isegi tiibetlasest peika saanud... Ja shoti plika töötas seal vabatahtliku kooliõpetajana....
Ja argentiina poiss oli lahe. Noh vanem kah, mõistus juba peas.Väga armas poiss ja kala tähtkuju (ju selle pärast ta lahe oligi:D). 4 aastat oli siis Euroopas reisinud ja plaanis 2 aasta pärast tagasi koju minna. No ja muidu oli selline ontlik. Rasta patsid peas veel näitasid ta boheemlaslikku eluvaadet, aga igasugu ained ja suitsud ja joogid oli ta maha jätnud. Isegi kohvi joomise. Ja taimetoitlane oli ka....
Prantsuse poiss (aa, teine oli 29) oli 23 ja tema elu oli veel nagu lill. Rääkis nagu eht prantslane ja rääksi oma seiklustest euroopa naistega.... päris lahedad lood. Muideks, nad olid koos Eestis just käinud ja olid supervaimustuses Eesti plikade ilust. Ma sain ka kiita... Et esmakordselt kohtudes olid nad arvanud, et ma olen lihtsalt Cool, aga õhtul riideid vahetades, kui panin teksad ja t-särgi selga (st ei kandnud india riideid) leidsid, et ma olen üks õige eesti plika.....

Ok, jutt oli siis sellest katusepeost. Ega seal pole midagi muud rääkida, kui see, et mingi hekt arvas Supreet, et pidu on läbi ja lõkked peaks edasi saatma meie rõdule. Ja et Nick peas need kohale tooma.
No ja eks siis Nick vedaski.... No ja Kuna Adi’t praegu siin pole (ta on oma bändiga juba üle nädala Marokos kontserte andmas), siis pükstel perset pole ehk siis Nick on oma parima sõbrata tundud end minu pool üsna hästi õhtuti. Talle meeldib meie boheemlasekorter ja soe kakao ja küpsised....ja köök.

(eh, ei, Black Houses käisime teisipäeval hoopiski. Kolmapäeva õhtul pidasime öösel tema sünnipäeva minu pool. Kuuma shokolaadiga ju...).Temaga on lahe rääkida. Rääkida saab kõigest ja veel rohkemgi. Ja naljakas on ka. Sest tal on see briti huumor.....

Igastahes mingi hetk kukkusime me mõlemad voodisse ja magama. No ma ei saa teda süüdistada. Ma ju piinasin teda oma eesti muusikaga ja kui kaua suudab tõeliselt hea maitsega muusikaspetsialist (teate, ta muusika käib klassi alla „nagu päris”, päriselt ka...) eesti muusikat kuulata ilma et igavusest magama jääks.
Igastahes, hommikul ärkasin ma selle peale üles, et majaomanik prõmmis uksel ja kisas, et kes mul seal toas on. No ma valetasin, et mitte keegi, aga tunnistasin, et öösel keegi külas käis....
Kas teate, mis tunne on Indias, kui majaperemees su uksele koputab ja vaatab sind süüdistavate silmadega? Indias ei saa mehe ja naise vahel kunagi vaid sõprust olla ja neid ei saa kunagi ühte ruumi üksi jätta, ilma et midagi siivutut juhtuks. Ja püüa siis tõestada, et see kutt seal voodis on lihtsalt sõber, kes lihtsalt magama jäi ja kordagi sind ei puutunud? Seda enam, et valged naised on siin alati seksi kehastuseks olnud (noh, see igapäevane hüüe tänaval ju: Hi sexy!). Ja kuidas ma siis seletan, et ma pole paha tüdruk. No oli küll selline tunne, et olen jube lits küll..... Täiesti siivutu. Täiesti õudne, tekitavad mulle süümepiinad mitte millestki. See india kultur on ikka kummaline küll.
Aga jah, see oli naljakas, kuidas ma anusin, et Nick kohe tööle ei läheks ja et ta teeks freshi näo pähe (läheks dushi alla) ja olin talle valmis, ükskõik mida hommikusöögiks tegema, et ta vaid veedaks natsa aega minu pool, kuni majaperemees, pererahvas ja kõrvalmaja inimesed ära aiast läinud on ja ta saaks vaikselt jalga lasta (või kui vahele jääb, siis teha nägu, et ta tuli mulle hommikul miskit tooma). Käisin isegi vaatamas, et kas saadaks ta kuskilt katust mööda ära. Jah, praegu tulevad mul sellele kõigele mõeldes naeruturtsatused peale, aga sel hetkel küll ei tulnud. Päris paanikas olin kohe....
Noh, igastahes peale kohvi ja minu luurekäiku (nõnda nimetatakse prügi välja viimist) sai ta sisi valutultminea. Keegi ei näinud ka. Aga jah, see päev oli kummaline. Värava võti oli mu tasku jäänud (lihtsalt, võtmehoidja on samasugune, kui mu uksevõtmel) ja siis oli mingi uputus meie wc-st tekkinud (wc-paberi kasutamisest, kjutate ette. Nüüd on meil potil silt: DO NOT PUT ANYTHING INTO TOILET BOWL!!!!!!!!!). Nii et jamamist ol mul majarahvaga õhtuni. Ja siiani on. Aga vähemasti olen nüüdseks tutvunud siis selle Ameerikas elava filmindusega tegeleva majaperemehe vennaga. Iga päev on meil pikad jutuajamised omavahel (torud tuleb välja vahetada ja mingi auk seina lõhkuda....Aga pole ju meie süü, et meile mjareegleid enne ei tutvustatud. Vanas korteris Bharkat Nagaril kõll ummistust ei tekkinud). Kui varem oli Anu nagu see, kes käis majaasju ajamas, siis on see kuidagi ainult minu peale jäänud......
Aga jah, nii nagu need päevad on, siis see oli üks päev, mis tuli kõrvad peadligi ja silmad maas üle elada. Pärast läksjälle ok-ks (ma kaval ka, õhtul võtsin Angie endaga kaasa. Ta on selline ilus ja ontlik plika. Selline inimene lihtsalt lisab minu olemusele positiivsust juurde.... Ja usun, et aitas ka.....)

Ülejäänud aja sellest nädalast veetsin koos Leonardiga. Nimelt on tema siis mu nn partner lähitulevikus siin Indias. Mitte eraeluline, aga äriline. No ja nii ma käisin temaga kaasas ametnikega suhtlemist õppimas, ja siis tutvumas juveliiridega. Aitasin natuke Bradol (tema on ka meie Royal Family liige, ehtekunstnik Hollandist, tegelikult vist Serbiast või Horvaatiast. Ta on selline lõbus gay-mees. Selline mehelik, aga samas natsa naiselik ka) ehteid disainida.
See teema on nii lahe, tunnen jälle, kuuidas energia minusse tuleb. Midagi disainida ja organiseerida ja vastutada – ma olen sellest siin viimasel ajal tõesti puudust tundud. Nüüd hakkan vaikselt tundma, kuidas see kõik tagasi tuleb. Ma olen Leonardile selle eest väga tänulik.

Ja kui ma pole olnud Leonardiga, siis olen ma siin jälle miskit muud teinud. Näiteks ükspäev veetsin terve päeva Anu firma raamatukogus, nüüd oli järg Tuuli firma käes.
Ja eile käisin Ladlis, selles tänavalaste ehtetöökojas (kuskil bloggi algusest on sellest olnud kord juttu ja pilte ka). Ja siis juhtumisi kuskil mingeid passiasju ajamas või puhtjuhuslikul ja viisakuskäiguna kuskil mingi tööpakkumise juttu kuulamas. Nimelt jah, kuu aega hiljem hakkab mul siin igasugu pakkumisi uksest ja aknast tulema. Seekord olen ma aga väga valiv. Tahaks vaid projektipõhist ja sellist, mida ma saan kas magistritöö osana ärakasutada või mis tõepoolest on eriline ja millest on mida õppda. Enam ma kopeerimiskunsti ei pea õppima ja seinavahtimine väikese palga eest mind ka ename huvita. Aga jah, kui oled siin juba kauem olnud, siis hakkavad iseenesest suhted tekkima ja ilma et ma ise oleks tööd otsinud, hakkavad läbi teiste inimeste mingid pakkumised tulema. Seni olen ma neid vaid kuulanud. Ei taha midagi veel otsusada.....Aga jah, traditsionaalsete vaipade disaineriks Tuuli firmas või rõivadisainer suure vabadusega kuskil väikefirmas või siis rõivaagent järjekordses firmas või siis disainer blokkprindi firmas....

No ja nii see aeg on läinudki. Täna on esimene päev, kus saan midagi kirjutada teile. Ja palju on veel kirjutada oma tekstiilitöö jaoks ja loomulikult õpin seda uut tööd ka. Näiteks eile veetsin päeva Amy ja Forresti kontoris ja õppisin kivide lihvimistüüpe ja kujusid ja kvaliteeti. Laupäeva õhtul oli meil ka väike grillipidu nende pool ja siis andis Amy mulle kalliskivide näidised nimedega kaasa. Nüüd on mul oma lelud õppimiseks – mängimiseks.
Jah, see oli tore laupäeva õhtu. See, mida ma päeval tegin, seda ma enam ei mäleta.. Igavesti kiire päev oli jälle... Aga õhtul käis mul külas uus soome plika Milla, ja siis vedasin ma ta kaasa Ayurveda rõivastega tegeleva ettevõtte bossiga kokkusaamisele. Mitte, et ma sinna tööle oleks tahtnud minna, aga mind huvitas firma konseptsioon. Aga see mees oli nii pealetükkiv... See-eest nägin ära veel ühe 5-tärni hotelli siin Jaipuris. Väga ilusa vaatega.....
Ja õhtul oli siis see grillipidu, kuhu vedasin Milla kaasa. Algul oli mul küll üsna paha tunne, et ta peab seal nüüd nii kaua olema, aga samas, ta elab praegu Sinises Majas üksi ja mis tal seal teha oleks olnud.......?
Pühapäeval käisime jälle Monky Temple’s seekord siis meie Familyga. Ja päikeseloojangul. Müttasime munkadega(või kuidas neid hinduismis kutsutaksegi?) mägedes ringi ja hiljem tegime pisikest lõket ka. Ja tekkis plaan sinna järgmiseks nädalavahetuseks telkima minna. Jube külm on kindlasti, aga sellised üritused on just siin olemist väärt......Mitte suured linnad, aga külad ja loodus... Aa, muideks, seal on leopardid... Nii et me peame end toigastega varustama ja üksi vist jalutama minna kah ei soovitaks. See on nüüd mulle endale öeldud, mulle ju meeldib üksi müttama minna....

Jah, see nädala aja tegemiste jutustamine tuli seekord segane ja järjekorrata. Üks asi, mis ma veel tegin ära, oli mingis välismaalaste ametis käimine oma passiga. Kui nüüd jutt õige oli, siis mul ongi ikkagi mingi spetsiaalviisa, mitte tavaline turistikas (nagu mulle siin räägiti) ja ma saan seda ilusti siis Indias pikendada ilma maalt välja minemata. Kui niin, siis ma ikka Nepaali külmetama ei lähe, kuigi olin juba harjunud mõttega kloostritest, mägedest, vaikuses ja külmast – mõtlesin juba ka seda, et jääks jõuludeks sinna ja naudiks jõule üksinda. Aga jah, Nepaali minemiseks on paegu tegelt paha aastaaeg ja ega ma nii väga raha kulutada kah ei taha. Nii et kui 18 tuleb ülem ametnik ja ütleb veelkord, et kõik see jutt ongi 100% õige, siis ma ei lähegi praegu sinna. Kui aga pole, siis lähen Nepaali lihtsalt nädal hiljem. Muud uudist?
Noh, siin on nüüd see koht, kus siis Krõõt märgib ära kogu selle, mis siin minu jaoks uut on.
Esiteks(kronoloogilises järjekorras) sõitsin ma siin elus esimest korda seelikuga mootorrattaga Õnneks oli mul pikka ja lai seelik nii et sain kaksiratsi olla... Aga elamus ikkagi.... Sõitsin mingi gargofirma mehega peapostkontorisse, kus pidin siis mesijuttu meestega ajama, et tulevikus koostöö laabuks.....
Siis teine oli see, et mingi ahv lihtsalt otsustas elama asuda meie välisukse kohale. Väga hirmutav oli tema alt uksest välja minna. Ma isegi arvan, et äkki tuli surema... Õhtuks teda enam polnud, aga jah, ema käitumine oli nii eriline, et kogu meie maja ja naabermaja rahvas vaatas teda. Äkki surigi ikka ära ja õhtuks oli ta ikka ära koristatud? Lihtsalt, ahvile ei tohi silma vaadata, aga ma vaatasin, ja ta ei teinud kuulmagi. Vahtis ka vastu, aga midagi ei teinud... ei rünnanud ega miskit..... Või talle siis lihtsalt meie uks ja mina meeldisin....Aga vaevalt, see poleks ahvilik......
Ja siis see, et eile sõitsin ma seelikuga (seekord lühem ja kitsam) rolleri tagaistmel. Teate, mis see tähendab? Seda, et ma nüüd siis sõitsin india naise moodi nn naistesadula poosis. Noh, eks varsti teen sama ka mootorrattal. Aga jah, võiks siis juba ikka saris olla. Mõtle, sariots või kurta sall levimas tuules....... Aa, mul oli sel hetkel just ka punane täpp riisiteradega otsaees kulmude vahel(see on hinduismi palvetamise märk. Tavaliselt saadakse templis käies, aga teinekord ka mõnda pühamat kohta külastades). Nii et jah, kõik kohalikud vahtisid mind....


Ja siis tänane päev? Hommikul jooksmine, siis majaomanikuga majapidamisprobleemidest rääkimine, siis pesupesemine ja hommikusöök, siis teie bloggi ja kalliskivide õppimine ja teenriga nägude vahetamine. Nimelt saadeti ta ülesse puid ja ronitaimi lõikama. Tundub, et talle meeldib siin. Igastages istus ta lihtsalt maas ja vahtis mis ma teen ja kuulas Jaan Tättet.....

Ja nüüd siis ma hakkan oma tekstiiliuurimust jälle tegema.
Hiljem siis netti ja siis kolmapäevasele ühisõhtusöögile.....