laupäev, 2. detsember 2006. a.

Mõelda vaid, et on laupäev. Ma tegelt ei saagi aru. Nagu tavaline tööpäev... Aga Eestis on vaba päev. Ja ka siin on ikka inimesi, kes laupäeviti ei tööta...
Ja teinekord on laupäevad poolepäevased, sest kuhugi on pikem sõit....
Aga jah, seekord on tavaline laupäev. Mina teen usinalt oma kooliasju ja püüan asjalik olla ka oma tulevikuplaanides. Nii Eestis kui siin... Või kui üldse... Mina ju kunagi ei luba endal milelski 100% kindel olla. Nikunstiring.ee
i et kui miski pole kindel, siis peab kõik võimalused arvesse võtma kui võimalikud.
Ok, ma enam ei räägi segast juttu. Mu ema on kodus juba mu segastest juttudest segamini... Aga ega tegelt, ma ju kirjutan vaid omi mõtteid.... Ja neid on palju ja ringevad peas kiiresti-kiiresti.....


Aa, kui juba jutt vanematele läks, siis isa, ära arva, pole mul siin mingit meest ja ära üldse mõtlegi, et ma mehele lähen. Ikka veel ei lähe. Olen isepäine edasi.... Nii et jah kõik, kes kuulevad mingi juttu mehele minekust või arvavad, et nii kindasti peaks olema, need on petta saanud. Kui pole tõendeid, pole mõtet kõike uskuda, mis inimeste fantaasia välja mõtleb....

Ja kas te tõesti mõtlete, et siin pole midagi muud, mille pärast siin olla? Naljakas, ma olen siin juba palju inimesi kohanud, kes Indiale sõrme andnud. Nimelt, kes siin kord käinud, ja kellele meeldinud, need jäävadki käima... Või elama.... kui inimestel uurida, siis ikka kuuleb, et esmakordselt siin 12 aastat tagasi, ja 14 aastat ja 16..... Nii et jah, ju see on mingi keemia. Miski, mis hinge hakkab. Ju on see värviline elu ja kõige võimalikkus. Muinasjutumaa... Loomulikult nii hea kui halvaga.......

Ah, ma mõtlen, eile oli mul jälle midagi, mida ma nägin ja mõtlesin, et peaks bloggist sellest kirjutama, aga nüüdseks jälle meelest. Ja ma juba ammu ei viitsi fotokat vedada. Juba mitu kuud. Tähendab, pole enam turist....
Ühest olen aru saanud. Enam mind rahvamassid ja sipelgapesa liiklus ei häiri. Ma muideks oskan ilma enesetaputa päris rahulikult neist läbi minna. Ega siis sõitvaid autosid kartma ei pea.... ikka keset neid tuleb olla. Ja liikluspolitsei..... Ega nemad jalakäijaid ei vaatagi. Jalakäijatele poleksi nagu reegleid. Nemad võivad kõike teha ja miski pole vale... Ja kui mootorsõiduki kasutaja on valge, siis tema kontrollimine ka liikluspolitsei kohustusete alla ei käi.... Või nad ise arvavad, et valgeid ei tohi puutuda......
Noh, igastahes, läkski meelest, mis tahtsin kirjutada......
Kirjutan siis sellest, et eile õhtul käisime oma tantsuõpetajal külas. Kodus. Elab ta selles linnajaos, mis Tiger Fortist vaadates otse ees on. Ma olin alati mõelnud mis koht see on. Linnaosa nimi on Mohari Nagar. Ja õpetaja elab otse selle kindluse all, mäe jalamil.
Ma pole kohe pikka aega sellises kohas käinud. Kus wc on auk ja käsi pestakse kükitades mingi kraani all. Ja niisamuti nõusid.... Ja maja on rahvast täis ja kõik tahavad rääkida... ja kõik on jube sõbralikud. Ja toidetakse nii, et kõht lõhkeb... maiustusi ja siis soolast.... Ma pole just india maiustuste fänn, aga need olid päris söödavad. Ja ma ei söö ka rasvast, aga seekord ma neid erilisi sapattisid ikka sõin...
No jah, mis siis ikka sai. Loomulikult pidime oma tantse etendama. Ei pääsenud ära. Tegelt khatakist pääsesime. See on ka raskem tants. Aga groomarit tantsisime küll. Ja vaatajad oli palju. Pärast tuli välja, et rõdudel oli veelgi vaaajaid...me lihtsalt ei teadnud.... Aga jah, püüa sa siis india tantse tantsida, kui perekond on tantsijad, ja loomulikult indialased. No et Eestis ma võiks teile julgelt tantsida. Te ju ei tea, kui hästi seda tantsida saab..... Aa na olid rahul. Üllatunud isegi. Et arvasid, et teeme nagu ainult basicut, aga et pidi ikka päris tundlikult tehtud olema....
Aa, ja siis hakkasid nad ise tantsima.. Lõpp lahe. Ja see pidi tavaline olema, et nad kodus tantsivad.. Nii lahe!!! Eestlased ei saa isegi pidude aeg tantsima, aga nemad tantsivad kodus koos oma perekonnaga, kui parasjagu isu peale tuleb.....

Noh jah, ja loomulikult ootavad meid taas külla. Muideks, me olime neile esimesed välismaalased, kellega nad tõeliselt rääkisid. Noh, et mitte nagu turistiga tänaval. Ja perekond oli oodanud seda päeva neli päeva ja oli nii õevil ja ärevil. Sugulased tulid igast kandist kokku, et meid näha..... Noh, jäid rahule. Pidime olema sõbralikud, käituma nagu hindud ja muidu ka tipp-topp. Karima onule läks Anu väga peale... Oli teine Anust nii sissevõetud. Tütar muudku naeris ja aasis.... Aa, ja mina pidavat küll silma ja naha ja juuksevärvilt teine olema, aga muidu täpselt mingi tuttava hindutüdruku nägu ja tegu ja käitumine ja naer... ja Kätlin pidavat häbelik näima.... Noh, Ja Ewa... tema on meil super small-talki ajaja..., ja Poolat nad kõik ikka väga hästi teadsid ka....


Aa, ja reede hommikul, kui pargis jooksmas käisin, tutvusin ühe naisega, kes koos teistega hommikujalutuskäiku tegi. Nii nagu ikka kurta ja tossudega. Nimelt naine vedas mu enda poole kohvi jooma ja soolapulki sööma ja näitas oma ülemist korrust, kuhu ta sooviks üürnikke saada. No ma lubasin otsida. Täielik euroopalik korter. Ülisuure köögi ja veel ülisuurema söögitoaga, siis klaasist lükandustega õppimistoaga ja veel mingi ühistoaga. Siis on kolm magamistuba, kuhu vabalt mahuks igasse magama 2 inimest. Magamistubadest läheb edasi riietustubadesse ja siis täitsa euroopalikkesse vannitbadesse. Kokku maksab see lõbu 13 000 ruupiat. Algul tahtis tädi 3 tüdrukut, aga lõpuks võisid olla ka segamini poisid ja tüdrukud ja kasvõi 8 tükki, kui tahame jagada.. Noh, mitte mina, aga need, kelle ma sinna leian. Iseenesest on tingimused väga palju paremad kui meil Anuga. Meil ju jube läbikäidavad toad ja vannituba ja köök pole ka võrreldavad. Aga meil on kahene elamine ja suur-suur rõdu, kust imeilus vaade......
Aga jah, ma siis vaatan, sinna on kindlasti tahtjaid.
Ja jah, naljakas on see, kus siin võid igal hetkel tutvusi sobitada. Tädi arvas, et ma võiks alati iga murega tema poole minna..... No kas ma nüüd lähen..... Aa, tädil on veel saripood, kus saab ka niisama õmblustööd tellida....
Noh, nii see läheb. Meil on juba oma kingapood. Kätlinil on oma saripood... Nii see läheb.......


Õhtuks siis plaane nii palju, et Anu ja Amyga shoppama. Mina küll ei ole ju shoppaja tüüpi ja peale selle mu ebausk ei luba enne midagi osta, kui uus viisa käes. Ja tööleping ka.
Aga noh, eks ma pean seda plikade asja ikka tegema ka. Amy muidu ju nii üksik. Ja kui Anu Goasse läheb, siis nii kui nii on vaikse aeg....
Ja peale shoppingut sisi lähme Amy poole kokkama. Noh, sellie naiste õhtu. Oh, vanas eas pean õppima, kuidas plikade õhtuid teha.... Noh, ma kahtlen, kuiväga ta plikade õhtuks jääb....


Ja siis oli nädalavahetuse plaaniks veel see, et Kätlin tuleb ona peikaga ja Kauriga külla ja siis räägime peikaga reisuplaanidselgeks. Nimelt temaga ma Nepaali lähengi. Aga kuna nad lähevad 10 päevaks Jaipurist ära, siis tuleb plaanid ennem korda teha ja piletid ära osta.....
Ja siis homme pidi Supreet’i vanemate pulma-aastapäeva puhul olema pidulik lõuna tema juures. Ju siis kõigi ta sõpradega. Kujutan ette, et päris lahe sündmus......

Ok, aga nüüd asjalikuks. Leonardi poole juveelindust õppima...;) Tekstiilipool on tänaseks läbi saanud. Kui mitte arvata sinna sisse netist materjalide otsimist.....