pühapäev, 28. jaanuar 2007. a.


Istun siin meie rõdukesel armsakesel, mis on nii õieehtes kui ei kunagi varem. Nimelt ronitaim, mis väänleb õle rõdu äärte õitseb. Ja õitseb nii, et oranze, pisikesi liiliaid meenutavaid õisi on rohkem, kui nende alt paistvat rohelist lehevärvi..... No ja nagu ikka õitsevad ka puud. Küll vähem kui suvel, aga fuktsiaroosat ja valget ikka piisavalt veel on. Ainult üks kummaline puu on lehed maha ajanud. Nüüd näeb välja nagu kaktus.....
Jah, siin linnajaos ringi jalutades ja neid ilusaid taimi vaadates tuyleb mul ikka ja alati meelde see, et vanaema Memmele ja vanaisa Taadale saatsid lastekodust pärit kasulapsed oma uuest kodust iga aasta kaardi. Nimelt elasid nad kuskil Austraalias ja iga jõulude aeg saadeti pilt rohelisest aiast ja ilusatest taimedest...no ja nende pere selle kõige keskel...
Jah, ja kuidas ma ei suutnud uskuda, et kellegil võib olla jõulude aeg nii suvine elu. Ja nüüd on mul endal. Mõnikord püüan ikka korrutada, et praegu on ju jaaaaaanuar, Krõõt kas sa ikka tead? Jah, tegelt on nii, et ma ei suudaenam uskuda, et Eestis praegu -27 kraadi on. Meil hakkas taas soojaks minema. See ebaharilik tundmatu külmalaine on möödas ja nüüd on vist selline tavaline talveilm, ehk siis päeval 28 kraadi sooja. Palav kohe. Harjusin selle jahedama ilmaga juba nii ära, et see normaalne kliima, mis mulle ennem ilma jahenedes juba liiga külm tundus, nüüd jälle nii soe on.


Teate, kui aus olla, siis ilm on põhiline asi, miks ma praegu lihtsalt ei suuda Eestisse tulla. No ei saa. Teate ju küll, et ma alati külmetan. Nüüd, kus mul on võimalus soojas olla, ei saa ma lihtsalt siit tagasi külma tulla. No andke andeks....Mul bn juba siis külm, kui kraadid allapoole 20 soojakraade lähevad.......
Jah, aga eks ma tunnen Eestist puudus küll. Tegelikult sellest, et mul on seal rohkem valikut. Rohkem võimalusi ise valida, mida õhtul teen ja kuhu lähen. Siinne tutvusringkond on ikka piiratud. Kõik on väga toredad inimesed, aga ma ju see, kes tahab vaheldus... ma ju ikka kass, kes kõnnib omapäi ja tahab ise otsustada.....Ja siis pole vaheldust kuskilt võtta, sest ülejäänud rahvas on kas indialased (nendelt saab küll ja küll iga päev kõikvõimalikke kutseid, mis küll vastuvõtmata jäävad) või siis aieseccarid, kes esiteks on liiga lapsed, ja teiseks, enamik neist vahetub nii ruttu, et lihtsalt ei viitsi enam tutvuda. Küll on tore, et meil on oma eesti tüdrukud. Eestlased, vanemad, mõistlikud, lahedad....Mis me küll ilma nendeta teeksime?
Kätlin on juba siit lahkunud. Ta lahkus oma töölt javeedab nüüd järgijäänud aja Goas ja Keralas.
Ka Kristiina vahetas töökohta. Tähendab lahkus töölt ja aja sisustuseks, mis tal järgi veel jäänud, võttis vabatahtliku töö kuskil koolis.......


Ma arvan, et see Jaipuri Festival pani mind puudust tubndma kultuurielust... Sain jälle maitse suhu. See oli tõesti ilus nädal....
Õnneks hakkavad mingid asjad lõpuks laabuma. Kui nüüd kõik hästi läheb, siis järgmsest nädalast läheb tõepoolest käima nii hindi keel kui ka rajastani tantsud. Siis peaks mul põhimõtteliselt kõik õhtud kinni olema. Ja mõnusalt, nii nagu mulel ikka meeldib....Et oleks kogu aeg ikka tegevust....Mitte ainult chilli sõpradega, vaid ka tõelist tegevust.

Tegelt tahtsin kirjutada oma rõdust, sest siin ma veedan ju nüüd jälle nii palju aega kui võimalik. Hämmastav, ma olen alati unistanud rõdust, aga Eestis ei tuleks selle pealegi, et unistada nii suurest rõdust....
Ja nii ma siin siis hommikul istusin ja jälle imetlesin ja unistasin kui avastasin mingi kollase junni rõdu nurgast kiviastme pealt. Mis see on?????? Ma arvan, et mingi india maiustus, mis Anu on järgi jätnud ja siia pannud. Vaatan edasi....Rõdu ääres, nn renni sees on minu pähkli-kookospähkli puru....ja siis katab seda kõike mustade seemnete vaip, mis pärinevad ühest puuviljast. Ei, ärge arvake, et me oleme räpased. Ma pesen meie rõdupõrandat väga korralikultlapi ja seebiveega.......Aga saate aru, nüüd jõudis mulle kohale. Me oleme omaks võtnud indialaste mõtteviisi, et kõik, mis loomad võiksid süüa, tuleb neile välja panna....Kole-kole. Ma pean sellele meie rõdul lõpu tegema.
Aga seda küll, et kui ma nüüd prügi välja viin, siis ma enam ei viitsigi kilekotile tugevat sõlme peale teha. Loomad tahavad ju mu kurgikoori süüa.... Ja nii kui nii lõhuvad nad paari minutiga kilekoti katki ja loobivad kõik laiali. Hämmastav, need meie koerad siin tänaval söövad vist tõesti kurgikoori ja porgandikoori ja redisekoori ja kartulikoori. Sest teinekord 10 minta pärast oma prügikotist mööduses on sellest järgi jäänud vaid mingid paberid, kilekoti tükid ja muu on kadunud.... Ja meie tänavas pole ei sigu ega lehmigi palju ei liigu. Nii et koerad.....
Kuigi jah, täna ma küll aru ei saanud, miks üks hindu, kes tahtis oma toidujäägi, supitaolise asja, koertele visata, viskas selle liiva peale? Oleks võinud panna siis asfalti aukugi, kust loomad kätte oleks saanud....

Kuulge, ma murran vist liiga imelike asjade pärast epad...Vist olen tõesti hindustunud....


Aga eile juhtus see...
Nimelt kummalisel kombel tuli meil eelmine nädal jutuks meestransvestiidid või siis need kahesoolises või soota või kuidas neid nimetada. Siin indias on nad eraldi kastina olnud sajandeid ja nad on tegutsenud siis kuningate õukondades või prostituutidena.
Sai just Kristiinaga sellest rääkida, ja just paar päeva tagasi üht vana ajaloolist india filmi vaadates, nägin ka sellist meest/naist...
Ja saate aru, eile kõndisin ma Leonardi poolt koju tagasi, sest üllatus-üllatus, ka hommikul polnud seal elektrit. Adi tänava nurgal sõnumit saates avastasin ma olevat ümbritsetud naljakatest olevustest, kes hüüdsid Namaskar-namaskar! Ja püüdsid igati mu tähelepanu võita. Aga mitte nii nagu tavalised hindud, mitte selelks, et valge tüdruk neid vaataks, vaid et kõik neid vaataks. Seekord olid nemad staarid, mitte mina.... Jah, need olid kiitsakad mehed, kes kandisd salvari suite, mille sallid olid siis pähe pandud nagu siivsamad india naised ikka teevad, aga näod olid neil nii jubedalt värvitud – nagu 3-aastased lapsed teevad, kui ema meigivahendid kätte saavad... ja see kriiskamine ka....kandsid nad selles stiilis riideid, mis tavaliselt triikijanaised tänaval. Seega, üsna lihtsad, vaesema klassi inimese riided. Kuna siinsed töölisklassid jne on hästi kõhnakesed ja peene kondiga, siis olid ka need mehed-naised (ikka ei tea, kuidas kutsuda) sellised. Kui neil poleks nii palju make up’i ja poleks kriisanud nii palju, siis ma olekski pidanud neid ehk naisteks.... Ja neid oli palju...Üle kümne ma usun. Ja minu kõrvaltänavas! Ja Jaipuris, mis on nii konservatiivne linn kui Indias veel olla saab.

Jah, ja see ka tõesti, et kummaline kui see ka pole, sõltub inimese kehaehitus klassist. Klassisüsteem on siin ju sajandeid püsinud ja nii võib klasside vahel ikka täielist kehaaehituse erinevust näha. Nimelt on tööisklassi mehed ja vaesed hästi väikesed ja kiitsakad. Asi pole mitte selles,e t nad süüa ei saaks, vaid selles, et nende luustik on pisike. Lühikesed ja peenikesed nagu poisikesed on kõik. Ja rikkama klassi inimesed on siis tugevad ja normaalsemad. Ega siin võib täitsa pikki inimesi ka kohata......


Seekord siis sellised heietused.
Vahepeal pole muud juhtunud kui see, et kahel õhtul oli meil siis filmiõhtu Adi stuudios. Esimesel korral püüsime vaadata üht uut india filmi, mis jutustab endise Jugoslaavaia aladel olevast olukorrast nüüd. Oli vist nii? Film ilma lauludeta....Mis on siin eriskummaline. Noh, aga kuna india filme mingis usaldusväärses poes ei laenutata, tuli Supreet’il see tänavalt laenutada ja see tänavalt laenutatud oli tegelikult kellegi isetegevuslik koopia kinolinast, ehk siis kaameraga oldi kinno mindud. Probleem oli selles, et teravust polnud ja paremal all oli kellegi pea vari.... Teisel filmil aga poldud saadud ka head kohta filmimiseks ja siis oli kogu film koondumas paremalt vasakule......
Nii läksime me üle hoopis ühe Israeli muusiku, kes siin 9 aastat elanud, kaasas olnud filmile. See oli superilus! Pooldokumentaal mustlaste elust ja rändest kõikides erinevates maades, näidateskultuuride erinevusi ja sarnasusi. Film muusika ja tantsuga. Suptiitleid polnud vajagi.....
Ja teine päev siis vaatasime ajaloolist india filmi, mis siis rääkis kuningast, kelle ema muideks oli Jaipuri kuninga tütar. Vot siis....
Ja siis nüüd suundus seltskond: Nick, Oli, Louisa, Anu, Supreet ja Leonard Jaisalmeri, kus on kõrbefestival ja Leo ja Supreet teevad oma veiniklubi energiajoogile reklaami. Ma jäin põhimõtteliselt üksi siia. Adi on Bikaneris ja Amyle ja Forestile tulevad järgmisest nädalast isa ja õde külla. Aga õde on tekstiiliknstnuik, nii et arvatavasti kohtun temaga mitmeid kordi, sest ühe eriala iniemsed tuleb ju alati kokku viia.
No ja minu järgmise nädala plaan? Pean mingile Leo kleindile leidma firma, kes toodab voodipesu, siis teise, kes toodab voodipesu materjali, siis vabafirma.... Siis plaanin juuksurisse minna ja oma juuksed maha lõigata. Kui palju, seda lasen juuksuril otsustada. Aga ega nad ilusad pole. No ja siis õhtuti hindi ja rajastani tants...... Ja siis kõik ülejäänud aeg püüan magistritööga tegelda. Ongi hea, et saab vaheeal seltskonnaelust uhata ja töösse süveneda. Lisaks, ma tõesti vajan vahepeal neist inimestest puhkust. Pirtsakas nagu ma olen....