reede, 30. märts 2007. a.
Minu viimane sissekanne oli arvatavasti Goast.... Selle teema jätan nüüd katki. Olen ju pea et 2 nädalat täiesti jaipurlane jälle olnud. Kuigi...esmaspäevast lähen Gujarati osariiki tekstiile uurima. Pisikestesse küladesse ja uruaukudesse, kus tekstiil ja folgitraditsioonid on säilinud ja muust elust eraldatud. Jaa, ja vahepeal oli täiesti segadus, sest Tuuli ja Anu ootasid minu otsust ja mina ootasin vastust oma viisapaberitele, mis juba 3-4 kuud india bürokraatiahunnikutesse kadunud. No ja kadunud on nad veel mingi teadmatu aeg ja vastust kätte ei saa. Nii et pole muud, kui võtta sellest elust siis senikaua, mis veel võtta annab, ehk siis ruttu-ruttu suurimata kodusvalmistavate tekstiilide traditsioone hoidvasse Gujarati osariiki.
Oi, pean minema, auto ootab all...

pühapäev, 1. aprill 2007. a.
Gujarti plaan on juba muutunud. Pole külasid egas midagist. Kuna reedel pean mina ja Tuuli siin tagasi olema, saab kohapeal vaid natuke üle 3 päeva olla. Seega jääb vaid Ahmedabad, selle uus linnaosa, mille on teinud jälle Le Corbusier, siis maailma kõige parem india tekstiilide muuseum, raamatukogu, Indian Institute of Crafts and Design ..... Viimasest peaksime saama nõu küladekohta, kuhu siis järgmise retkega minna, kui veel võimalust olema saab. Kui mitte minul ja Tuulil, siis Anul on ju aega siin veel pool aastat olla.


Ohhh, teate, meil on siin juba jube palav. Päeval on kraade +38,öösel kukub +28 peale....Ma ei saa aru, kuidas ma eelmine suvi suutsin siin olla ja ikka AC-d (air conditioner=kliimaseade) vihata. Nüüd küll unistaks. Ega muud midagi, aga öösel magada on raske. Propeller laes ei anna piisavat värskendust...uksed, aknad kõik valla, aga ei midagist.....
Jaa, ja praegu on ju veel 10 kraadi jahedam kui kuu aja pärast.

Aa, ma pidin teile miskit huvitavat ütlema. Tegin jälle midagi, mida ilmaski oma elus pole teinud ja arvasin, et kunagi ei tee ka. Ma luban, kui ma siit ära tulen, siis teen listi asjadest, mida ma siin tegin esimest korda elus. Jaa, aga see viimane.....Noh, kes oleks seda mõelnud, et 28-aastane 15-aastase trikke teeb. Ok, uskuge või mitte, aga ma olen cricketi maailma karikavõistluse india tiimi kohalik cheerleader (kes ei tea seda sõna, siis bom-bom-girl või ergutaja või kisakoor). Naljakas jah. Ise ka ei usu. Aga noh, esiteks saab jälle proovida midagi uut, teiseks, kes ikka nalja teeb, kui mitte ise, ja kolmandaks, on see hea teenistus kerge töö eest.
Nojah, firma, kes meid värbas pole kül kiita väärt oma organiseerimisvõimetelt, aga see on ju India, mis siin ikka imestada. Tuuli lubas küll oma blogisse sellest pikalt kirjutada, mis äpardused meil ikka juhtuvad....No mis ma ikka kirjutan. India tüdrukud tõestavad järjekordselt, et on kana ajuga ja ei suuda lihtsaid asju selgeks õppida. Ja isegi kui meie Tuuliga ees tantsime ja nemad peavad vaid meile järgi tegema, suudavad nad ikka midagi segamini ajada...valel ajal teha või valele poole, või siis ebaentusiastlikult, või unustavad mütsi pähe panemata, või avastavad alles tantsu lõpus, et bom-bom’id on käte otsast puudu. No ma mitte ei imesta ka, et neil on väiksem palk ja tasuta süüa ei saa... Algul mõtlesinküll, et diskrimineerimine ja nende suhtes ebaaus, aga kui nad nii ajudeta on, siis arusaadav.
No ja siis firma poolt on ajaga ikka sandid lood. Ei oska nad ikka aega planeerida ja uut tantsu hakatakse alles välja mõtlema siis, kui tund aega esinemiseni jänud...... Noh, täna andsin mina neile esimese kolmerealise õpetuse (kahju, et mul see sms enam alles pole, muidu tsiteeriks kohe). Et mina enne 6 õhtul oma majast jala välja ei tõsta, sest officest peame ju lahkuma alles kell 7. ja kujutage ette, mõjus. Varem ootasime autot ikka juba 4.30.

Ja muidugi see ka, et kui uus tants vaja selgeks õppida, sisi tantsu väljamõtleja hakab seda tegema 1 tund enne esinemist. Ja muusika on veel välja tsimata. Ja kui muusika on plaadile kõrvetatud, sisi keegi ju ei proovi ennam, et kas plaatka töötab, ja kas nendes kohtades, kus peaks esinema, ka plaadimängija või arvuti on....
Jälle pidi neile väikest loengut pidama. Oh, ma võiks neile tulla siin suure raha eest loengut pidama töö kultuurist ja kuidas edukas olla. Sest vaja pole muud, kui oma tööd kvaliteetselt teha, palgata oskuslikud töötajad, pidada ajast kinni, mitte mõtetuid lubadusi anda, mitte vigade puhul silm kinni pigistada ja üle käe teha jne....
See jäi mul veel ütlemata, et esimesel päeval anti meile kellegi kasutatud pesemata riided selga.... Ja loomulikult võeti tööle tüdrukud, mõtlemata ennem, et euroopa tüdrukud on vähe teise kehaehitusega kui millimallikad lapsemõõtu india plikad.
Või panna india plikad tantsima euroopa muusika järgi. Nad vaesekesed ei oska ju selle järgi tantsida ega isegi õiget rütmi pidada. Pole see ju bollywoodi muusika ja õrnade käeviibete asemel peab rokkima........Ja kui inimesed pole oma elus kordagi sellist muusikat kuulnud, siis ei mahugi ende ajju, et nad peavad elavamad vahetumad olema.


Aa, ja see ka, et eile jäi meil töö pooleli. Miskipärast enam show teist poolt tegema ei pidanud ja mujale ka ei pidanud minema. Ja süüa me ka viimases kohas ei saanud ja riideid ka meil Tuuliga väljas vahetada ei lastud. Pidime autos vahetama, mitet nagu india plikad, kes wc-sse lubati. Sest... kujutate ette, mehed läksid liiga kiima. Ja oleks see neil siis midagi erilist olnud. Lihtsalt see sama jõllitav pilk, mlelga ma tänaval liikudes igapäev harjunud olen. Aga noh, india ülemuste jaks oli see liiast....
Noh, ja tõesti, kui selle peale peaks nutma hakkama, mis ma siis nende meestega teen, kes mind tänaval motikaga jälitavad ja piiravad, kuni hetkeni, mil mul tähelepanu hetkeks mujal on, ja siis sõidavad mööda, et käega mu tagumikku katsuda. See on küll nii rõve. Ükskord, enne tantsutundi käisin poole tunniga poes. No ja selle poole tunni jooksul suudeti mul seda kaks korda teha. Ja ma ausõna olin maani seelikus ja igatpidi kaetud.
Jah, selline lihatüki tunne....
Poega seoses.. Meil avati supermarket! Reliance Fresh ja juurviljad – puuviljad on laias valikus ja odavamad kui tänaval. Nii et mu lemmikpod nüüd.

Aga mis muud huvitavat? Goast tagasi, Leonard on Lõuna-Aafrikast tagasi. Eile jõudsid ka Amy ja Forest Lõuna-Koreast tagasi. Adi ja Nick ehitavad täiesti korralikku päris-päris stuudiot ja sinna peaks mina siis tekstiilse sisekujunduse tegema. Nick kolis Supreedi vastasmajja (sinna, kus ma oma näopaistetusele kunagi abi otsimas käisin, aga need rikakd arstid panid diagnoosiga mööda). Tal on oma korter maja katusel, teenja toa vastas. Korteris on vannituba, köök, magamistuba ja pisike asjadetuba. Üür on odav ja AC saab ka tuppa. Vaid liha valmistamine on keelatud selles majas... Ja kuna poisid elavad nüüd ilusas kolmnurgas, siis Adi, Nick ja Supreet muretsevad endale raadiosaatjad, et ühendust pidada... Noh, poistel jälle põnev....

Nicki väljakolimisega Adi korterist sai alguse „abielulahutus” ehk Nick avastas enda jaoks iseseisva maailma. Sinna maailma kuulub ise poeskäimine ja pesupesemine, oma vaba aeg ja...tüdrukud. Hetkel küll jah on nendeks tüdrukuteks mina. Näiteks õpetasin talle meie tänava söögikohad ja poed selgeks. Ja tänaval jalutamise – kõndimise. No ja siis on tema mind see nädal juba 3 korda Narain Niwase basseini vedanud ja parki jalutama ja õhtul sööma ja öökluppi. Jaa, tema jaoks on see nii põnev, avastada, et ta on ise valge, ja et plikaga väljas käia on hoopis teine kui kahe musta india poisiga. Nimelt jah, kasutamata peeglit võib tõepoolest Adi ja Supreedi seltkonnas viibides varsti unustada, et ise oled tegelt valge....
Aa, käis siis veel minu ja Anuga Sonja sünnipäeval ja minu ja Eveliniga kolmapäevasel trainee dinneril. Ja üks õhtu tegi minule, Anule ja Tuulile meie pool pastat. Väga hea teenus – kokk, kes tuleb oma toiduga kohale, teeb söögi valmis, toob veini ka, ja see kõik ilma oma rahakotti avamata. Seda teenust peaks veel kasutama.
Nüüd aga peesitab Lucknow kuskil rikka mehe villas. Ta läheb reedel koos Leonardiga Nepaali – tema viisat saama, Leonard jälle töö asjus ja oma Nepaali korteriga lõpparvet tegema. See lehekülg tema elut on hetkel läbi. Ja nendega ühineb Ollie, kes jättis pooleli 10 päevase vaikimise kursuse(kui nii võib öelda) Rishikeshis. Liiga raske olevat olnud. Ma usun ka, ma ei suudaks seda teha.....
Ja siis need kaks briti poissi veedavad viisa ootamise aja mootorratastel Nepaali avastades.....


Millega ma siis ise olen korda saanud? Cherleadin greede, laupäeva ja pühapäeva õhtutel; magistritöö hommikutel ja varastel õhtutundidel; Narain Niwas ja Nick kuumal kespäeval, kui aju enam midagi ei võta; tantsutunnid.....


No ja Anu on ju ka tagasi, kes nüüd vaba ja ainult plaanib, kuidas oma aega reisimistega veeta....

Aa, Anu ja Tuuliga sai üks päev Crafts and Design Institute raamatukogus istutud, reisplaane tehtud, tekstiili ja disainiraamatuid uuritud ja AC-d nauditud (eelmine aasta ma naersin üht ameerika poissi, kes ainult AC-st alati rääkis. Tundub, et nüüd muutun ise ka temaks. No aga kui sa peale ühte tundi õues olles tilgud higist lausa ojadena....... No hakkad ikka mõtlema küll AC-st).

Aa, ja siis olid meil siin külas toredad eestlased Tartust. Üks paar kahest, Ulvi ja Priit on mul Tartus vaata, et naabrid. Elavad armsas rohelises majas Kooli tänava nurgal. Eesti on ikka väike küll...Tuuli teadis ka Ulvit, kes oli ta täditütre sõbranna... ja lisaks ta meie kunstiakadeemia ka lõpetanud......
Noh, tegelt oli aga nii, et Anu tutvus nendega lennukis teel tagasi Indiasse.....Ja kutsus nad meile külla...



Ok, andke nüüd andeks, aga ma nüüd magama. Homme vaja kahest kohast palk saada, Leonardiga tööasju ajada, koolitööd thea ja reisikott kokku panan. Õhtul siis rongi sleepervagunis lõuna poole tekstiile uurima.


Looda, et see öö pole nii tapvalt palav......