esmaspäev, 19. veebruar 2007. a.

Tere hommikust! Kell on 10.57.
Ma peaks täna kah tööle minema, aga vaat, ei lähe. Mul on piisavalt tööd kodus ka teha, ilma et internetti peaks kasutama, ja kuna ilm on vihmane, Leonard aja päev otsa asju linnas, ja mul jalg on natsa haige, siis eelistan kodu....
Jah, jalg haige. Nimelt laupäeval sõitis mulle otsa roller. Jaaaaaa, just nimelt, nii laial teel, kus 3 autot oleks pidanud üksteisest mööda saama. Aga noh, esiteks indialased ju sõidavad alati keset teed..... No ja ma ei tea, mis see naine endast mõtles, ju oli armunud või muidu loll. Sellise kohta ütlen isegi mina, et kuradi lehm!!! No on tal vajal tühjal teel teisele inimesele tagant otsa sõita! Jumal tänatud, et ma peaga vastu asfalti ei kukkunud ja luud-kondid terved. Isegi riided jäid terveks. Vaid käed marraskil ja labajalal haav. No jah, aga kuna kohe oli vaid võimalik veega pesta ja mustus läks tolmuselt tänavalt ikka sisse, siis nüüd natsa mädaneb... Küll korda saab. Siin on sellised haigused, Eestis jälle külmetushagused... Ega kuskil ilma ei saa.....
Ja ega ma ei teagi, mis sest naisest sai. Nägin, et mehed jooksid ümber ja tõstsid ta teelt ära. Nii jubedat tal nüüd ka midagi polnud, aga ehk jah, mõni kont läks....Võibolla... Aga ma olen siiani ta peale nii vihane, et ma ei suuda talle isegi kaasa tunda.
Samas, siin on inimesi, kes sõita ei oska, aga Eestis on inimesed, kes purjuspeaga sõidavad...nii et ega ei teagi, kumb hullem on......

Aga täna õhtu ma ikka tantsima lähen. Lihtsalt, kõvasti jalgu vast maad lüüa ei saa...Aga las nad õpivad tantsima ka ilma minu taktita....Nimelt teised on uued ja nii tantsivad nad minu kuljustekulina järgi....(sellised kuljused seotakse ümber jala, hästi rasked).
Kirjutasin vist viimati teisipäev.... Käisin siis hindi keele tunnis õhtul. Olime vaid Sonjaga kahekesi. Ja kuna ma ikka nõuan toitude nimesid (miskipärast ei anta neid mulle rohkem, aga ma pean ju iga päev shoppama ja ükshaaval poodnikelt toiduaineid küsima...), siis poolest tunnist hakkas meile õpetaja hoopis toitu soojendama ja siis me sõime....
Naljakas jah, ma olin ikka selle aieseccari peale vihane, kes juba kolm nädalat lubab mu palka ära tuua, et ma vihaga ütlesin nagu muuseas, et vaata, mul pole kodus süüa. No see oli piltlikult ju öeldud, sest nii võiks ju olla küll...Aga noh, indialased arvavad, et kõik väljamaalased on rikkad ja kui palk jääb saamata, siis ju ei juhtu midagi...Kelle see asi....
No aga selle piltliku ütlemise peale tuligi kokkusattumus, et siis õpetaja vaaritama hakkas.
Samas oli hea ka... Sain nimelt teada, et tema toidud mulle väga ei maitse, ja et pole mõtet taga nutta, et ma tema kokandustundides käia ei saa.....
Lisaks on meil kõigil arusaam tekkinud, et ega me uut kuud tema hindikeele tunde ka ei võta. Lihtsalt, ta õpetab nii loogikavastaselt, et no pole lihtsalt mõtet. Seda küll, et ma räägin nüüd ikka paremini hindi keelt, aga võiks ikka palju rohkem selle aja peale osata.......
Nii et läheb uue õpetaja ortsimiseks...Kui Anu tagasi tuleb. Leonardil on juba andmed ühest kohast, kus väljamaalastele kursusi pakutakse......

Aga tantsutundidega olen küll jube rahul. Parim õpetaja. Õpetab süsteemelt, lihvib meie tantsu väga hästi, lisaks õpetab nii iga liigutuse tähendust, hindikeelseid sõnu kui ka seda, kust iga liigutus või palve pärit on. Nii et kogu info igast kohast.
Jaa, ja laupäeval käisime JKKs tema esinemist vaatamas. No ja see õnnetus tänaval juhtuski vahetult enne seda.......

Kolmapäev...ju ma ikka tööl olin. Seda ma tean, et teisipäev ja neljapäev olime Amy ja Forresti kontoris.....Kolmapäev siis Leo pool.... Teisipäeval käisime veel Chameliwala juveelimarketil ühe kaupmehe juures ja neljapäeval meie enda hõbedakaupmehe juures, kus jälle Radot kohtasime. Kuna Rado annab ka oma kohaliku tegevuse meile üle, siis tutvustas ta meid oma toodetega.... Tal ju viimane nädal siin.
No ma ei või, kui ilusaid asju ta teeb. Täielik õige disainer. Ma olen vist väsinud eesti nn ehtedisainis, mis põhimiselt ümber hõbeda ja kulla käib. Rado mängib kividega. Ja mitte alati kõige ilusama kujuga kividega, aga selle tõttu tulevadki erilised disainid......

Noh, ja ma ei tea, tal oli vist heldimushoog või mis.....(talle nimelt meeldib ehteid minu kaela proovida), ja siis oma vanast kollektsioonist võttis ta ühe kee ja täiesti suvaliselt kinkis mulle.... Pärlid, kraabitud hõbe ja mingid suured erksinised kivid, mille nimi läheb mul kogu aeg meelest...... Noh, mul olid sel päeval roosa ja helesinisega riided seljas ja ju see siis inspireeris kaelakeed proovima ja siis leidsid ju kõik, et need sobivad mu silmadega....(no mina olen neile siin alati sinisilm...:D)
Vot sellise ilusa mälestuse sain siis Radolt.... Eh näen ma teda veel kunagi......Armas, segane gaymees....:)

Reedel siis Leo pool tööl ja siis koju... Mingil päeval lõpetasin ma ka oma käekoti ära. Rajasthani stiilis käekotike tikandite, metallkaunistuste ja plokktrükiga....
Oo, ma juba unustasin...Kolmapäeva õhtul oli Anu kojusaatmispidu lõkketulega meie rõdul. No ta tuleb tagasi, nii 2-3 nädala pärast... Aga osad inimesed nägid teda viimast korda... Ja samas, põhjuse peoks leiab ju alati......
Neljapäeval siis Anu pani Dehli poole ajama, sest reede varahommikul läks ta lennuk sealt Moskva poole.....

Reedel nägin siis Rado india peika kah ära. Tal on Hollandis tõeline armastus, aga kui sa ikka 3 kuud jutti kodust ära oled, siis no on ju vaja aseainet... No ja siis see mees oli tal tõeline kohalik boy-friend. Teised olid lihtsalt armuksed. Jaa, see oli küll päris stiilne mees. Isegi indialase kohta.

Laupäeval käisime Tuuli ja Kristiinaga Sanganeri linnakeses plokktrükki uurimas. Enamjaolt on see osa küll vaid plokkide tegemine ja trükkimist nägime vaid ühes kohas, aga tegelikult on enamus firmadel seal kuskil trükivabrikud.
Aga jah, need kadedad hindud. Võtavad taevast utoopilisi hindu, kui me plokke osta tahtsime. Lõpuks saime ikka tingitud ja paar ausat müüjat kah leitud. Nii et nüüd saan Eestis indiapäraseid plokktrüki kangaid trükkidaJ. Vähemalt midagi.....
Aa, ja see üks koht, kus trükiti... Trükkisid mingi reservtrükiga neoonkollase trüki peale neoonroosaga. Ma ikka imestasin, et pole nagu kohalik värvimaitse...Aga siis pandi kangas päikse kätte pleekima ja hiljem peastakse soolaveega. Ja siis saab kollasest must ja roosast valge......
Kahju jah, et me ei näinud aga seda juurviljavärvidega trükkimist. Need kangad on jube ilusad. Kangas ise on tavaliselt kreem või beez ja peale on trükitud naturaalse punase ja rohelisega. Ja siis kohalikud Rajasthani mustrid... Jube ilusad.... Aga küll me need ka kunagi selgeks saame......
Peale laupäevast kontserti sain jutule uue jaapani plikaga, kes töötab just mingis firmas, kus plokktrükki tehakse, ja ta kutsus mu vabrikusse külla. Ei lase mitu korda kutsuda. Lähen jah. Seda enam, et Leo läheb kolmeks nädalaks Lõuna-Aafrikasse ja siis olen ma täielikult ise oma aja peremees: teen tööd just nii nagu ise organiseerin......
Juba koostan nimekirja, kuhu vahepeal saaks Tuuliga minna. Sellised pisikesed tekstiilialased külaskäigud. Tuuli ju nüüd ka vaba graafikuga.... ja kui Anu tagasi tuleb, siis pikem reis tekstiiliküladesse Gujarat’i. Seal on mudidugi ka kuulsaim tekstiilimuuseum. Ja teate, seal on veel ainsad Aasia lõvid... Äkki näeb neidki, kuigi see pole teemaga seotud.....

Ah, aieseccarid pidasid Mustas Majas pidu nii teisipäeval, kui käisid ööklubis laupäeval, aga neil mõlemal õhtul polnud mul isu minna. Ja kolmapäevasel õhtusöögil kah ei käinud, sest Anu pidu oli siis ju... Aga eks sellest nädalast siis vaatan enam, mis aieseccarid teevad. Tänu hinditundidele ja tantsutundidele olen taas rohkem tuttav uute inimestega. Vahepeal oli küll tunne, et enam ei tunne kedagi....
Aa, ja ma olen nüüd ju kõige kauem siin olnud nn trainee. Ewa lahkub vist täna. Tema oli poolteist nädalat „vanem”.
Ja eile, eile oli meil õhtusöök Radoga tema lemmiksöögikohas Narain Niwas hotellis. See on see hotell, kus me tavaliselt ujumas käime. Eile oli ka plaan päev otsa seal olla, aga ilm polnud just kõige soojem, ja minul siis see jalahaav ja kurk ka natuke kähe. Jah, ilm pole siin külm, aga kohalikud räägivad, et selle ilmaga peab ettevaatlik olema. See on nagu Eestis mai kuus, et peab jälgima, et liiga alasti ei oleks ja külma ei saaks higisena......No talv ikka. Mis siis, et soe....

Kuna algul pidime lõuna aeg koos midagi hüvastijätuks tegema, siis läksime Leo ja Joannaga koos sööma, sest Radol polnud aega – nagu ikka, viimasel minutil juhtub palju planeerimatut, mida siis vaja lahendada. Käisime siis pizzat söömas ja Baristas shokolaadikooki söömas. Mul oli vaja sinna nii ku nii minna, sest kohvi oli otsas ja siin saab normaalset kohvi ainult nendest kohvikutest, mis kuuluvad väljamaa kohvikukettidesse.
Ja siis ostis Leo mingi filmi, et vaadata, aga juba jõudis ka Rado oma õhtusöögi plaaniga kohale....Ja chattimine võttis kogu aja ära... Hiljem juhtus nii, et ka Ami ja Forrest, kes olid ka kogu pühapäeva pidanud töötama mingi mõttetu Korea kliendi pärast, ilmusid Leo juurde ja nii me koos sööma läksime.....
Ilus õhtu oli. Ja ma ei kujuta ette, kuidas ilma selle rõõmsameelse ja piinlikult ausa Radota siin võimalik elada on.
Kallike, head teed, ehk veel kunagi näeme!