Pushkari reis. Kolmas kord

Tööl ma pole jälle midagi teinud, aga kuna täna oli mul tohutu uni, siis ma oma kõrvalisema laua taga olen päev otsa vaid unlenud.
Siis oli suurel bossil sünnipaev, mis tähendas siis pidulikku vastuvõttu koogiga, kus seekord ka Theresa oli. Küll on tore, et ma pole enam ainuke valge… Kuigi, miskipärast vaatavad töölised mind enam. Ma olen pikk vist… Theresa on natuke lõunamaalasema moodi ka. Pisikene ja lokkis tumedama peaga…
Ja lõunal käisime siis niisama kivimuuril tsapatirulle näksimas. Tööliste õuele ei julgenud minna, sest see oleks meil arvatavasti ära keelatud…Kastivärk ikka….
Aga kell 4 oli veel üks lõuna, õigemini siis lõunasöök, mille boss oma sünnipäeva puhul “välja tegi”.
Siis pidin murul linal kaksiratsi istuma. Teener kallas mulle kätele vett ja siis toodi süüa kah. Noh, ma suudan juba ilma vee kõrvale joomiseta hädajuhul süüa….Aga seda ma küll kunagi ära ei taha õppida, et magusat ja soolast segamini süüa… See mõnus maiuse maitseline maisikera siis tuleb vürtsisele kastele vahele hammustada.. No kohe kuidagi ei sobi…
Aga jah, sinna Theresat poldud kutsutud ja kõik olid elevil, kui ma sõin….
Ega tegelt ei tahtnud ka, sest koht ju täis… Aga sama, otse tantsutundi minek. Mine tea, millal koju jõuame sööma…
Aga jah, ma pean endaga midagi ette võtma, siin need kilod tahavad kohe täie jõuga tulla. Püüad mis püüad, aga midagi ei aita. Ehk leian mingi muu mooduse veel end liigutada…

Hämmastav, täna (teisipäev juba) hommikusöögi lauas rääkisime ja tuleb välja, et teised mõtlevad sama moodi. Et kuna siinne elustiil on jube imelik, siis kilod tulevad. Ja kõigil mure(tegelt, poisid jäävad väga kõhnaks ilma lihata, meie aga paisume). Lisa ja Odile hakkavad nüüd iga päev ujumas käima. Aga see on kallis ja selleks on vaja lisaaega, mida mul pole. Ja ujuda saab vaid ajani, mil väljas on veel soe. Üksmeelselt aga leidsime, et me ei söö üldse rohkem ja dieeti ka kuidagi siin teha ei anna. See on lihtsalt see India toitumisviis: riis iga päev.Lisaks seekummaline toiduainete kooslus ja ühel ajal söömine. Sinna juurde tsapatid… Puuviljadest enamjaolt banaanid…ja palju õliga valmistatud toitu…
Ühes asjas olime veel Lisaga üksmeelel. Ka tema mainis, et Jaipur on kodu oma hullumeels eliikluse ja väheste valgetega. Kui ta nädalavahetusel Udaipuris käis (kus palju valgeid ja turiste), tundis ta end nii ebameeldivalt… Noh, nagu meie Delhis… kallis kodu Jaipur… Me armastame Barkhat Nagari auklikku tänavasillutist, mis rickshaw hüppama paneb ja tagumikule sinikad teeb….

Nii,päevauudiseid. Ma polnud oma palka välja võtnud…. Laupäeval lasin varem jalga Delhi poole ja eile siis jälle varem natuke, et tantsutundi jõuda. No ja eile polnud ka aega… Ja tana siis mingi korraldaja, vist selline mees, kes jälgib, et inimesed kontoris tööd teeks, tuli mu juurde ja katega seletas, et ma peaks temaga kaasa minema ja mootorrattaga. Noh, see oli sellinne vanemat tüüpi mootorratas ja sõita ei tulnud just väga palju, aga ikka oli lahe… Ja et ma veel kaksiratsi istusin, mitte nagu naised siin istuvad….. Ühesonaga viis ta mind nn oma officisse, näitas seda, siis raudkappi firma tsekkidega, ja siis võttis spordikoti välja, kus sii ümbrikud palkadega olid… Just nii, spordikotis, mingis logus offices ja logus kapis…. Aga noh, enamus, kes sulas palka vütavad, on töölised. Ja ümbriku peal on kirjas inimese nimi, töötaja number (ma olin vist a-43) ja palga suurus. No ja nii ma siis nägin nende palkasid…. 1500.-, 1000.-, 2010.-Kujutate ette? See oleks nagu Eestis sama number…. Hale ikka küll… Ja siis boss eile oma sünnipaeval pidas veel kõne, et esiteks tuleb tööd armastada, siis annab töö ka head palka. Eks ta mingis mõttes õigus ole, aga isegi kui hästi tööd teed, ei tõuse su palk ega sind ei ülendata. Ametikoht ikka sõltub su kastist ju….

Päevauudis number kaks on see, et meil on siin jälle mingi festival. Eelmine nädal oli mingi suur festival, aga see on juba mul meelest läinud. Järgmine nädal tuleb aga Dewali, mis aasta suurim festival. Siis on isegi meie firmas 3 päeva vabad. Ja Jaipuris pidid olema kõige ilusamad festivalikaunistused. Juba praegu särab linn tuledes…. Nii et see oligi see põhjus, miks elektrit koguti st kokku hoiti….. Kuidas ma tahaks Dewalil siin olla! Linn pidi nii ilus olema… Aga ma arvatavasti lähen sel ajal juba Himaalaja poole….
Aga see praegune festival, see on ühepaevane. Jälle abielunaistele ja ainult hindu usku abielunaistele. Nimelt panevad nad täna uued riided selga ja paastuvad terve päeva. Isegi vett ei tohi juua. Siis teevad mingit vuudu-vuudu asja kell 6 õhtul ja peale seda võivad taimeteed juua. Ja siis kell 9 õhtul teevad kuu poole vuudu-vuudut ja siis võivad süüa. Ja kõik selleks, et abielu oleks õnnelik. Monika praegu on näljast täitsa võimetu, tööl magab laua peal ja nutab… Oh sa vaeseke… Vett võiks ju ikka lubada juua…
Aga päris ilus on neid säravates pidulikes sarides täna näha. Isegi vanad paksud naised on sarid selga ajanud… ja noored tüdrukud, kel kihlus tehtud, need ka oma peigmehe õnne nimel seda sama läbi teevad…
Aa,sain teada, et üks hindu naine,kel pole täna ilusaid uusi riideid seljas, tema on lahutatud. Kujutate ette! Minu esimene tuttav, kes on hindu ja lahutatud. On ikka moodne firma, India mõttes muidugi…
Ja teine naine siin on siis kristlane. Tal on ka tavalised riided.

Aa, ja kuna Theresat minu officce’isse ei lubata, ja ka tema office on viimasel päeval inimesi täis, siis käime väljas söömas. Meie söögimüür oli aga tanaseks ara reostatud. Leidime siis ühe teise pisikese müürikese otse kõrgeima bossi maja(see selline nagu seebis “Vaprad ja Ilusad”) kõrval. Puu all. Vaatasime siis, et üks mees meid imelikult piilub sealt aknast… Noh, kui me rikume bossi maja ümbrust oma soomisega, siis…läksime teisele poole müüri istuma. Nüüd ei saa keegi keelata…. Aga teate, meile toodi bossi majast lõunat. Jube armas oli… Kandikukese peal siis India plögasid ja siis India maiustusi… Aga noh, mulle on ju plögad meeldima hakanud… Jube hea meelega sõin seda ühte…. Maiustuse sai endale aga Theresa, kel on siis nüüdseks kõhuprobleemid kohale jõudnud… liiga vürtsine toit on keha shokki viinud…. õäööü ÕÄÖÜ

No ja siis ma olen päev otsa Lonely Planetit lugenud ja Himaalaja reisu paika pannud… Siis toksin seda jutukest siin.. ja käin Bhawanaga jutustamas communicationi toas. Lõuna oli ka pool tundi pikem kui tavaliselt…..
Täna siis kõik imestavad, et ma kunagi niisama aega ei veeda ja ikka nii busy olen…Et kuidas ma täna ei tee nii tööd kui muidu. Aga noh, ma ei viitsigi nagu teha nägu, et ma teeks…Kui tegelikult polegi ju midagi teha. Ma isegi korralik… Paljud juba töölt jalga lasknud.. Ja kõik vaid seetõttu, et kolm suurimat bossi täna kontoris pole. Siin seda tööreziimi tõesti pole. Kõik nüüd jalutavad niisama ringi ja räägivad mobiilidega jne… Jah, tõesti peab neid seadustega ohjes hoidma. Ise nad ennast hoida ei oska…


Kallikesed, mul on teile teadaanne. Nimelt sain suure nurumise peale ülemuselt lõpuks vastusõnumi, et ma lähen Delhi messile ja juba homme hommikul. Muud infot pole. Ei vasta ka kõnedele… Kui asi läheb nii, et pean olema seal maksimaalse aja, siis olen seal kuni 18-ni. Jja kui juhtub nii, et Amit suudab mu firmaga ilusti läbirääkida, siis pean sealt edasi startima Himaalajasse. Või siis teine võimalus, et tulen 18 tagasi ja 19 panen jälle tagasi Delhi, kohtun Eva ja Kaspariga, kes 18 varahommikul Delhisse jõudnud on, ja sealt edasi. See on plaan, kui läbirääkimisetel sellise lubaduse saan või siis lihtsalt oma õigusega teenitud päevad välja võtan…
Igastahes, see, millal ma netti saan ja kui tihedalt ja millal… Võib juhtuda, et mind väga näha ega kuulda pole kuni novembri kuuni. Ma olen ikka elus ja terve… Lihtsalt netita ja alatiste lubaduste muutmisega… Ilma täpsete korralduste ja alatise infopuudusega…
Igal juhul, uuesti palve. Kui tahate mult sõnumit või midagi, siis palun saatke mu telefonile oma telefoninumber (sest netist ma paregusel hetkel ju meile lugeda ei saa. Saatke palun sõnumid numbrile 00919982130464
Täna õhtul siis püüan internetikohvikusse minna ja lugeda, mis va oma tulekust kirjutanud, ning book’ida hotellid Himaalajas. Vastata teie kirjadele ja… Loodan, et olen vastuse saanud nii oma ulemuselt, et kui pikalt ma Dehlis olen, kui ka AIESECilt, et kas nad said mu vabad päevad inimlikul läbirääkimiste teel välja nõuda….
Võib juhtuda, et pean Adi pool ära käima ja talle ikka kõrvaaugu ära tegema. Kui ta seda tõesti nüüd ja kohe tahab. Sest ma ju lubasin. Aga sel juhul saan tema pool netti piiluda.

Aa, suure organiseerimise ja närveerimise peale sain asja nii kaugele, et läbi mitme inimese helistati mulle ja öeldi, et lahkun 9.35 Tonk Road’ilt ja pean kaasa võtma riided kuni 17.oktoobrini. Koha peal otsustatakse, kui kaua keegi jääb. Ma arvan, et mind ikka jäetakse kauaks. Ma ju see vaatamisväärsus, millega saab firma usaldusväärsust tõsta….
Ja kaasa pidin siis selles ulatuses India riideid võtma. Või siis euroopa viisakaid riideid… Neid mul muidugi pole….
Noh, ja kuna mul nii kui nii ontlikku kohvrit pole, siis ma võtangi oma suure seljakoti, ja panen sinna sisse ka juba Himaalaja riided…
Noh, loodan, et Amit saab ikka täna mu bossiga rääkimisel ühele poole. Ja ma enne hommikust lahkumist ikka tean, kas tulen vahepeal veel Jaipuri või mitte….

Nii
Mul siis kirjutamata laupäeva õhtust, pühapäevast….
Teate, ega väga midagi kirjutada polegi. See,mis kõige “valulikumalt” meeles oli, oli see,kuidas ma päev otsa ootasin minekut, endal polnud mul õieti midagi tööl teha. Esimene pool päeva oli õige igav….Kui valja arvata Supreet’i tihedad telefonikõned. Ta on nii lõbus inimene, et tema “Hi Sweety” kõned kohe panevad naeratama…..
Lõuna venitasin tunniseks, Theresa pool, st tema kontoris siis…ja õhtupoole otsustasin, et vaatan oma kujundusprogrammid üle. Et äkki on mingi koht, mida ma ei oska või olen ära unustanud või ei kasuta. Et nüüd on aega seda siis õppida või vaja selle koha pealt värskendada oma teadmisi… Nii et ma ei saa öelda, et ma luuserdanud oleks.
Aga jah, väga raske on 15 minutit enne tööpäeva lõppu ära minna, kuigi kohale oled ehk isegi pool tundi varem tulnud. Isegi Anul oli juhtunud oma firmas, et kui ta 5 minutit varem tahtis alla tulla, siis väravast ei tahetud teda välja lasta…
Noh, mul ka… Nii kui lahkusin, nii seinad nägid. Juba helistati valvelauda, et kus ma lähen, et palgapäev…. Läksin ikka
Sõit kestis siis nn kiirteel õhtul 7-st kuni 11-ni. Õnneks saime Dehlis kiiresti kohale, sest üks mootorattur teadis teed ja sõitis meie ees kiiresti….Meie vaid järgnesime talle…ka kiiresti…
Peale Adi pealevõtmist tema vanemate kodust läksime siis ühte bubi moodi baari (nende seletus asjast), mis mu meelest küll üsna öklubi moodi, aga ilma tantsukohata… ja siis hiljem läksime sinna nn Elevator öökluppi, mis Dehli kõige uhkem (ma ei märganud, Agu Anu hiljem mainis, et sissepääs oli neljal eolnud vist mingi 3000 ruupiat. Eestis pole vist palju ööklubisid, kus ühe inimese pilet on 750 EEKu?)…. Noh, kas ta nüüd nii uhke oli, aga üsna kobe küll… Kuskil korrus kõrgemal oli veel special üritus, Anu ja mind lubati sinna vaatama, aga see oli nii tühi, et ei viitsinud sinna jääda… Aga õige mitu valget oli klubis isegi…
Kõige eredamad sündmused (minu jaoks muidugi) olid siis need, kus minul ebaõnn oli. Ehk siis Pushkarist ostetud pikk siidiseelik, hõlmik, otsustas, et ta läheb sidumispaela õmblusest lahti ja kukub alla. Õnneks juhtus see hetkel, mil tõusin püsti, et wc-sse minna. Ja see osa, mis paljastatud sai, seda keegi peale minu õnneks ei näinud…
Ja siis Elevatoris läks jälle king katki… Nii et tantsisin ööo otsa paljajalu… Alles kodus märkasin, et olin poole sääreni mustade jalgadega… Sellised pigised jalad… Ei tea, kus neil see mustus tuleb… Asfalt sulab ja jääb kingade külge?
Ja teate, ega muud polegi rääkida. Kell 6 hommikul Adi poole magama, siis magamine 12-ni, siis lõunasöök ja tagasitulek. Mis mulle Adi perekonna juures meeldis, et vannituba oli puhas ja kogu korter oli küll India stiilis, aga maitsekas. Kohe näha, et mingi haritlaste kodu….Ema-isa olid ka päris toredad. Rääkisid vabalt inglise keelt ja meile tehti kohe ilma vürtsideta toitu. Kahju natsa, me tegelt juba vürtsidega harjunud…. Aga ikka tore, et nad nii mõistvad olid… Nojah, nad ju Euroopas elanud. Võtsid meid nii rahulikult… Üldse mitte nagu mujal….
Delhis üldse on normaalsem. Liiklus on korralikum, aga suurlinnalikum. Inimesed ei kanna India riideid, autod on paremad… ja teate, keegi ei vaadanud meid. Me polnudki enam “rokkstaarid” nagu me end siin kutsume…. Jah, pärast oli üsna kodune taas oma Jaipuri tulla. Hull liiklus ja kõik muu. Ka vahtimine, millega me nii harjunud oleme…
Tagasisõit võttis meil vist mingi 5 tundi. Aga lahe oli maal päikseloojangut vaadata ja romantilises hotellis kohvi joomas käia…..
Jah, hämmastav, India on ikka nii kahenäoline. Tohutud uhked paleed, mis hotellideks tehtud… Ja samas jälle külad, mis kaubaautodes ummistunud….
Õhtul väga midagi ei teinudki. Anuga tegime varjuteatrit Adi pool ja üle pika aja sain netis olla. Tänaseks on siin juba 8 päeva, mil siin kontoris netti pole….
Täna peale tantsukursust ehk jääb aega üle, et internetikohvikusse minna.. Kuigi ma olen jube väsinud: 3 tundi vaid maganud… Adi tahtis küll, et ma täna talle kõrvaaugu teeks, aga ma täna kohe üldse ei viitsi nendega tegelda…
Saan samas aru, ettal mure, et ma lähen messile enne ära, kui ta augu saab. Tema jälle läheb oma Hispaania ja siis otse edasi Singapuri või mis koha tuurile.
Samas, ma ei teagi, mis must saab. Varem räägiti küll, et ma lähen messile. Aga siiani mul pole infot, kas lähen, mis päevadel lähen ja mis riideid kandama pean… Mine tea, äkki on nad ümber mõelnud ja ma ei peagi minema… Aa,peale tantsuteatri tegime siis Catwalki jamidagi veel… ei mäleta, arvatavasti midagi totralt tobedat aga jube naljakat meile (teile seda lugeda muidu naljakas pole,ma tean. Aga vaadata Supreet’i supetõsist nagu… ja kuidas nad püüdsid siis õppida seda meeste modellikõnnakut… ja siis gaylikumalt jne…… ) Nojah, kui midagi teha pole, on midagi ikka teha. Peaasi, et ise roomsad ja onnelikud… Ainult et oleks võinud ikka magama minna…

Laupäev, 7.oktoober
Hommik….8.08.
Täna lähme siis peale tööd Anu ja Supreet’iga otse Delhisse. Adi peaks seal meid juba ootama… Ja siis kuulsamatesse ööklubidesse….
Nojah, ma siin kirjutan, aga tegelikult pole seda juttu ikka kuhugi üles panna. Vähemasti 6. päev ilma internetita… Ja kujutate ette, firmad ei kisagi, et netti pole…. India noh.
Eile oli mulle väga paha päev. Esiteks polnud mul enam tööd ja nii ma passisin niisama. Isegi netti polnud. No pidin siis teiste töökaaslaste ees mängima nagu teeks midagi. Õnneks õhtul tegin 4 disaini Zara Home’le. Kujutate ette? Zara, United Colors of Benetton…. Ise küll ei kujuta.
Ok, see töö tõi mind taas positiivsemasse poolde… Aga muidu… Mulle ei meeldi niisama istumine ja aja surnukslöömine. Kui, siis kodus, seal võiksin siis kasvõi magada, kui muud teha pole. Aga kui sul pole lubatud lahkuda ja pead tegema nägu, et teed tööd….
Ja halvim uudis on see, et ülemus keeldus mulle vabu päevi nüüd andmast. Kuu aega tagasi lubas just, et peale messi saan, ja sel ajal, kui ka festival, et siis saan Himaalajasse minna. Festival oleks 3 päeva, jägmine pühapäev neljas, oleks vaja olnud 5 vaba päeva festivali ja pühapäeva vahel…Aga nüüd ta keeldub andmast. Eestis oleksin ma protsessinud, aga siin olen kui mõlaga pähe saanud… Siin pole töölistel eriti mingeid õigusi. Nii kategooriline “ei”…..
Ühesõnaga võtsin siis kohe AIESECiga ühendust… Swatiga, Swati rääkis Amitiga, siis pidin mina Amitile helistama ja Amit lõpuks lubas rääkida. Tema on see inimene, kes vastutab meie õiguste eest… Peab firmadega sellealaseid läbirääkimisi…
Ma olen nende päeva de nimel kolm kuud elanud, käest andnud parima aja Himaalajasse minekuks… Ja mis nüüd? Näiteks viimane nädal ma põhimõtteliselt oleks vaba olnud…Oleksin praegu seal… Neile ikka tõesti meeldib mõelda ainult firma võtmes ja töölised on justkui orjad.
AIESECile ütlesin ka, et ma ei taha seal firmas enam töötada, kui paevi vabaks ei saa. Tõesti, kindlasti on veel mõni firma, kuhu disianerit vaja. Kui ei, võin ka rõivafirmas managmenti teha….Seda tööd siin ikka on.
Või peaksin mõtlema sellele Supreet’I pakkumisele, et ta otsib mulle tookoha mõnes rõivafirmas…Mine tea, kui muud võimalust pole.
Sest ma ei tulnud siia mingit orjama. Ikka reisima ja kultuuri nägema…
Peale selle, neid tuleb hirmutada, muidu asjad ei liigu. Korra olen ma teinud seda, ja siis hakkasid asjad liikuma. Kui nüüd ei hakka, tuleb taas seda teed minna….

Täna peaks tööl olema koosolek teemal mess, osalejad, kuupäevad, millal keegi messil on, riietus, tingimused jne. Sellest kõigest räägin siis teile vast esmaspäeval…. Kui mitte hiljem… Ma olen nädala alguseti nii väsinud alati… Ja samas oleks vaja kirja panna nädalalõpu jutud…. Seda on alati nii palju…
Ja siis veel rõivapesu jne… Kahju on sellest, et riided ruttu koledaks lähevad. Seda jah, et kõike saab vaid korra, st pool päeva kanda, aga et pestakse vist valgeid ja kirjusid koos, siis valged riided pole enam kunagi valged ja samas kõikidel riietel on plekid sisse jäänud… Nii kahju on vaadata, mu India kurtad on ikke veel nii ilusad, aga kaenla-alused on värvist nii ära….. peaks hakkama ära viskama, aga siis mõlten, kuidas ma Eestis neid kanda oleks tahtnud…Oleks ümber õmmelnud jne…

Aga selle nädala sündmustest on mul veel rääkimata neljapäevast. Nimelt siis kui Theresa tuli, läkisme Durgapurasse, tingisime endale rickshaw, ootasime Anu ja siis neljakesi läksime tantsima.Theresa lihtsalt vaatas pealt ja tegi pilti ka. Peale tantsu vahetasime Anuga ruttu riided. Meil oli sarid kaasas. Mõtlesin kull, et on võimatu nii ruttu kõik selga saada, aga tantsuõpetaja, kel alati muidu lahkumisega kiire, tuli mulle appi, kui nägi minu sari…. Suured tänud talle! Jalaketid, kõrvarõngad, kaelakee ja käevõrud said juba rickshaws pandud. Bindie’t mul polnud, aga noh, pole hullu. Juuksed jaid ka nii nagu olid…
India peo aeda siis otsisime ricjkshawga pool tundi. Tiirutasime lähedal olevatel tänavatel ringi ja ei leidnud kohe kuidagi. Siin on nii tobe susteem: ühe tänava nimi on tervel linnajaol, siis pead otsima näiteks numbrit 567 voi 874…..Lisaks, rickshawjuhid ei tea teed. Kui kuulsat kohta kõrval ka pole, on päris jama.. Kui siis küsida teed, siis loomulikult kõik näitavad, aga point on selles, et hindudel pole kombeks oleda “ei”, isegi kui peaks. Näiteks ma oleks rohkem tänulik vastuse eest ”ei tea” kui valesse suunda juhatamise eest. Aga noh, nende meelest on nii parem… õnneks tabasime Flavio ja ühe India poisis siis mootorrattaga tiirutamas. Kujutate ette, olime aiale nii lähedal.
Ilus aed oli.India kohta vaga suur, roheline….
ülejäänud rahvas oli India riietes. Poistel siis kurtad ja tüdrukutel suite’d ehk siis naiste kurtad, püksid ja sallid….
Ime-ime, olime Anuga ainukesed sarides. Ja läksime seetõttu hästi peale. Nojah, India poistel on see dream kui valge naine saris, aga ka India tüdrukud imetlesid. (Jumal tänatud, et nii Theresa kui Lisa tegid pilti. Nii Swati ema kui ka Supreet tahtsid meid näha, millised me siis olime. Supreet’il oli isegi idee, et ehk tahame öökluppi nii minna…. Aga see pole nagu parimate ideede killast). Tunnistasid ju nemadki, et sari on raske kanda. Jah, kui harjunud pole, aga mul juba kolmas kord. Tunnen juba end päris mugavalt. Isegi tantsimisega sain hakkama. Amit tõmbas mu rahva seest välja tantsuringi keskele keerutama. Tundisn end küll nagu Teele “Kevade” filmis Tootsi ja Tali pruudi tantsimisel….
Aga tore oli. See oli üks väheseid pidusid, kus ka India tüdrukud kohal oli, st neid kodunt välja lasti… Noh, meie omad olid enamus kohal, Must Maja jõudis aga lõpus, siis kui me lahkusime…. Nad olid vist ka ainukesed, kel inda riideid polnud. ülejäänutel olid ikka riided ja ehted ilusti….
Ja süüa sai ka India toite… Seda kartulikuuli vee ja seentega polnud ma enne söönud… Lassiest jäime meie ilma, aga pole hullu. Ma iga hommik seda piimapoest saan…
õhtul tahtsid meie omad meie katusel lolle joomismänge mängida. Ma olin küll lollide mängude poolt aga ilma alkoholita. Leidisme Anuga , et meile piisab ilusates hotellides veini joomisest… Liiga palju pole ka vaja juua…
Aga koju jõudes olid paljud nii väsinud… Kui juba Flavio, ärgitaja, magama läks ja Anu ka, siis ma ei hakanudki pingutama… Ma saan aru küll, et Seth on pettunud, et me Anuga eraldi väljas käime…Aga noh, mis parata. Ja tegelikult tulime me ju kõik üksi siia ja omaenda elu elama….Kuigi, meil oli nii tore grupitunnetus Swati Majas.Aga Supreet lubas, et kui Adi tagasi tuleb, siis teevad nad kõigile peo. Et teised ennast halvasti ei tunneks…
Ja eile õhtust siis…Plaanis oli isegi internetikohvikusse minna, aga samas oli jälle vaja ette võtta koristamine, pesu pesemine, pea pesemine… Nii juba ma ei tea mitmes reede järjest… Siin on ikka hoopis teine elu rütm. Kes siis Eestis reede õhtul sellega tegeleb?
Supreet plaanis meiega kuhugi ka välja minna, aga kuna Daria meil nii jubedalt küljes rippus, siis pidime tühistama selle plaani… tegelikult, niisama kodus olla ja välja puhata on ka mõnus. Rääkida teiste inimestega, kellega pole enam olnud aega rääkida, ja kes selle tõttu tõrjutuna tunnevad end…
Ja siis püüdsin ikka vapralt Himalaja plaane teha, aga Lisa oli Lonely Planetiga jalga lasknud Udaipuri ja siis tuli meil Flavio itaaliakeelsega hakkama saada. Seega jäi see üsna kaardi vaatamise tasandile. Leidsime et, ettegelikult tuleks netist vaadata, mis kohad lume tõttu suletakse. Ja siis jäävadki järgi vaid ülejäänud kohad…

Ja muud ei midagi… Nuud istun tööl, kirjutan teile jutukset, siis parandan vead ja kopin täpitähed…. See võtab jubedalt aega…
Ja siis loodan lõuna aeg Theresaga lõunastada, ja venitada see tunniseks…Siis jälle loodan, et messikoosolek on piisavalt pikk, et aeg jookseks… ja siis püüan väljakannatada ülejäänud aja kuni 18.30. Siis peaks Supreet olema Anu peale võtnud ja Anu juhatusel minu töökoha tänavas olema… Eks näis… Loodan, et päev ikka busy tuleb… Mulle kohe üldse ei meeldi tööta istuda….
Aa, aga selle Theresaga oleme küll ämbrisse pannud. See tüdruk mitte ei räägi väga-väga palju vaid ebameeldivalt ja ülemääraselt palju. Isegi siis, kui kõik teised vait on ja peaks olema aru saada, et on aeg vait jääda…. Ja need on tal veel esimesed päevad. Mis saab siis, kui ta keskkonnaga ära harjub? Jumal tänatud, et ta ei saa minu kontorisse tulla…. Küll on tüütu inimene. Aga ehk ole see sõltub vast ka vanusest. Jube lapselik on küll. Tunnen end kui emme tema kõrval… Ja see pole meeldiv tunne….teate küll.


Ja viimane uudis. See vana mees, kes iga päev mulle mingeid purukesi või tükikesi või kommikesi templist tõi. ..ta on lahti lastud. Et ta polevat enam piisavalt tööd teinud. Ja teine põhjus olevat olnud minu segamine. Seda ma märkasin kull, et viimastel päevadel pole teda minu laua juures käinud, aga õhtuti ja hommikuti tänaval ikka nägin. Täna jälle. See vaene mees nüüd kas teeskleb töölkäimist või ei saa lahti harjumusest või tõesti käib selleks, et minuga oma hindikeelset juttu ajada…Ei tea, aga imelik on ikka…

Muust elust siis siin.
Kuna reisult tagasi saime esmaspäeva õhtul, siis sellega oli nädal alanud. Minu 13. nädal Jaipuris…õhtul olin nii väsinud, et kukkusin voodisse ja magama. Sama juhtus ka õhtu hiljem… 11 voodisse.Teisipaeval siis oli meil see India tantsu õhtu… See, mis tavaliselt esmaspäeviti, aga kuna oli püha, siis meie õnneks vahetati päevad ära.

Supreet oli küll valmis kohe midagi plaanima, aga me tahtsime koju… Vaesed väsinud lapsed… Supreet aga pole harjunud üksi olema. Ta parim sõber Adi on kuni laupäevani Delhis oma hispaania ja mis-see-muu-koht-oligi (Singapur vist) viisaasju ajamas. Laupäeval võtab Supreet meid peale (oma uue jeebiga, mida ta nüüd ostab… see maastiku oma) ja sõidame Adile järgi. Vaatame seal Delhis siis kuulsamad ööklubid üle….Meil on nendega lõbus ja kasulik, kuna nad näitavad kohti, mida meie ei oskaks leida või ei teaks või ei pääseks ligi. Eks neile meeldib jälle tüdrukutega ringi ajada. India tüdrukud ju poistega ei suhtle….
Aa, ma igaks juhuks kirjeldan, kes meie sõbrad on. Adi ehk Aditya on elanud 8 aastat Belgias, USAs ja Saksamaal. Perega. Siiamaani on neil kodune keel inglise keel. Emast ja õest ei tea midagi, aga isa on mingi tahtis nina kasitöö ja kultuuri arendamisel. Sellena ta seal Belgias ka kunagi töötas…
Adi ise on hariduselt vist mingi turismikorraldaja, aga tal viskas see elu üle ja nüüd on vabakutseline muusik ja muusika ja kultuuri arendaja. Puuab India rahvast ja kultuuri turgutada kaasaegse tehnika ja sidemetega.
Supreet on mingi ministri poeg. Rikas ärahellitatud, aga lõbus ja tore…. (Hämmastav, alles nüüd ma hakkan tajuma, et nad on rikkad ja tõoeliselt rikkad…)See on see turbaniga kutt. Tema on õppinud 2 aastat Inglismaal mingis ülikoolis. Londonis vist…..
Adi jumaldab Supreet’i kodu toitu (sest ta vanemad ei ela siin), ja Supreet jälle jumaldab Adi muusikute muusikat. Mõlemat ühendavad tohutult leidlikud ärilised plaanid ja ettevõtmised. Adi kasutab oma kultuurilisi sidemeid ja head suhtlemisoskust, Supreet tohutut tutvusringkonda, isa raha ja ülihead organiseerimisvõimet….
Mõnikord on nendega kaasas ka Doc, kes tegelikult on üks parimaid hambaarste Indias ja Supreeti pere hambaarst. Aga noh, muud tast öelda polegi….
Neljas sell on Forrest, ehk siis mingi kummalise nimega korealane, kes oma hiina bossile siin töötab. Nimelt ekspordib kalliskive. Kuupalk pidi olema 55 000 USD. Mõelge ise… ja kui veel mõtlete, et India elu on 4 korda odavam kui Eesti oma…
Need rõõmsad sellid siis suhtlevad kas välismaalastega, kes elavad Jaipuris või indialastega, kes elavad välismaal. Kuna nad on nii euroopastunud, siis nad tavaliste hindudega nagu ei klapi… Aga meile see nende juures just meeldibki….
Ja hämmastav, aga tõsi, nad hindusid ei usalda ja neil on lähedasi sõpru vaga vähe, kuigi tohutu sidemetevõrk. Ja hetkel, üllatav-üllatav, kuulume meie nende väga väheste lähedaste sõprade ringi.

Eile aga Supreet enam niisama üksi olla ei tahtnud ja viis meid Anuga (meil jäi seepärast traineer’dinnerile minemata) kuuvalget ööd vaatama oma maatükile linnast välja… Kaasas siis matkamööbel, veiniklaasid, küünal, vaga hea hispaania vein…. Ja nii me kuulasime öö hääli ja nautisime mägede siluette… Ainult vahetevahel mingi loom kuskil haises (surnud loom)… Supreet siis haisu peletamiseks suitsetas sel ajal.
Aga ei Doc ega Forrest telefonis rahule teda ei jätnud… Ja loomulikult pidi ta ja Adiga kogu aeg ühenduses olema…Tuleb ju äriplaane jagada ja rääkida, kaugel see Gipsy jeep omadega on. Nimelt seda jeepi saavad endale osta vaid sõjavägi ja valitsue liikmed… Aga see peaks laupäevaks käes olema….

Lõpuks läksime Forrestile järgi, sest see oli ta viimane õhtu siin. Tana sõidab ta ära Koreasse. Kui ta õde ei abiellu, siis on ta seal vaid nädala, vastupidisel korral kuu. Ja miks see kõik lahtine on? Sest õde leidis Inglismaalt mehe aga perekond on välismaise mehe vastu. Forrest püüab nüüd siis õele appi minna ja aidata vanemate vastu võitlemisel….

Forresti poolt läkisme taas sinna luksushotelli baari…Ma ei suuda uskuda… Seekord sai jälle 2 klaasi veini seal ära joodud… Kas tõesti elame meie sellist elu siin? Samas, kui tänaval näed hunnikutes maas lamavaid inimesi… Kes lihtsalt nii elavadki…. India on tõesti nii erinev.
Ja siis koju….

Täna on meil tantsutund, kust lähme otse edasi India ohtule, mis aieseccarid meile kuskil korraldavad. India riided, India muusika, India soogid-joogid. Mul on praegu ka India riided seljas, aga ma selleks ajaks panen ikka sari. Anu ka…

Muudest uudistest siis nii palju, et teisipäeval lahkus Jie. Pühapäeval siis vist Susanne oma peikaga, aga nendega olime tegelt juba nädal varem hüvasti jätnud… Ja seekord nad selleks võimalust ei andnud….
Aga ilma Jieta pole elu enam see. Seda siirast-naiivset, korralikust perest jaapani plikat, kes alati rääkis liiga palju ja valel teemal…kes kunagi ei vastanud küsimusele sama teemaga… Kes tihti pani jutuga segast… Kes õppis pidutsema ja mittejaapanlikul moel elama… Temast tunneme puudust. Kalli-kalli Jie, me igatseme sinu järgi, tahaks sind kallistada…! Ja me teame, et sa igatsed meid ka.
Jie, I know You are visiting my blog. We miss You!

Jah, igastahes kohe koju jõudes saatis ta mulle meili, et on nüüd kodus… Kui raske see võib olla. Isegi Alice, kes alati vaid virises ja kellele siin ei meeldinud, isegi tema oli kodus Saksamaal kultuurishoki saanud… Mis siis veel meie, kellele siin lõpmata meeldib….Eestisse tagasipöördumine saab raske olema…

Aga loodus ei salli tühja kohta… Eile koju minnes kohtusin tänaval Lisaga, kes jalutas mingi valge plikaga. See oli Theresa, tsehhi plika, kes tootab minu firma tütarettevõttes ja kes elab ka minuga ühes majas. Juba kaks päeva, aga ma ei teadnud kummaski (ei tööst ega toast) midagi. Tema ei teadnud, et meil on söögikorrad, kus koos oleme, minul on jälle kiire ajagraafik ja palju kodus pole. Minu tuba on majas sees, temal majast väljas…Ja töötame erinevates majades, mis siis, et kõrvuti….
Aga täna tuli ta minuga koos bussiga tööle, ja vaikselt hakkan talle siinset elu õpetama.
Kuna me tahtsime hakata koos lõunastama, ja meiekontoris on keelatud teistel kohtadel süüa, ja kuna ma tahtsin erandkorras ülemuselt luba küsida, aga ta polnud selleks ajaks tulnud, läksin hoopis tema firmasse sööma. See Yogakshi nipsakus on nii mõttetu, et ma tunnen rõõmu, et ma temaga sööma ei pea… ja tema reeglijärgimist kordama ei pea…
Ja õhtul võtan ma Theresa siis kaasa tantsutundi, et siis koos India õhtule minna. Kui talle tants meeldib, siis ehk hakkab ka käima….
Ja homme, homme lähme Supreet’iga Chocki Dhanisse India kultuuri nautima ja Supreeti igavust peletama….

Aga noh, millal te sellest kõigest teada saate? Täna on neljapäev, ja vähemalt esmaspäevast, kui mitte varem, on nett siin maas…


Aa, ja uudis töölt. Käik, kes messil osalevad, peavad siis India riideid kandma. Pidulikke. Nii et kust ma need sarid võtan? Mul ju vaid üks ja rohkem nagu ei tahaks osta…. Akki laenan Anu ja Katlinilt nende sarid….



Kuna mul on veel 1,5 tundi tööpäeva lõpuni, tööd mul enam teha pole, nett on maas, siis kasutan aega oma bloggi kirjutamiseks. Võtaks nüüd ette teemad, mida veel olen tahtnud mainida, aga ajapuudusel on ära jäänud….. Vaatame siis üle, mis ma kirja pannud: torm, juuksed, meeste kõrvarõngad, bussisõit, minu “punktuaalsus”, Sumit ja Anshu…..Need on ikka jube vanad teemad. Polegi neist enam nagu miskit kirjutada….
Torm – tahtsin vist rääkida sügistormist, mille sugust pole siin vist vähemalt aasta olnud. Igastahes oli minu toa põrand ka vee all (teine korrus muideks)… Indias on sellised asjad võimalikud… Loomulikult käib siia juurde jälle elektrikatkestus jne… Muideks. India on väga naljakas kõiges. Näiteks kui majas tormi tõttu elekter ära läks, läks see ära üle toa, mitte maja või korruse või mõne muu loogilise korrapära järgi….
Muideks, kui tulete Indiasse, võtke helkur kaasa. Väljas läheb vara pimedaks, ja tihti pole tänavatel elektrit ja jalgratastel tulesid… ja parem on kui miski su küljes helgib… Aga noh, ma pole veel näinud, et ükski hindu helkurit kasutaks… Oo, kui hea äriplaan mul nüüd tekkis!
Anshu ja Sumit- need olid inimesed, kes mulle algul närvidele käisid. Ma tahtsin öelda, et nüüdseks saan nendega väga hästi läbi. Mitte küll sõbrad, aga nendega saab päris juttu rääkida ja nalja saab ka… Alivast kajuks pole midagi kuulda. Tema telefon kõnede ajal ei vasta ja mu sõnumile pole vastanud ka…. See kontor pole kunagi enam nii lahe ilma temata… Monika ja Yogakshi on ilma Alivata nii igavad… Bhawana tahab saada sellist sinist ripsmetushi nagu minulgi. Vaatame, kui ta siit ei leia, siis palun Tipil kaasa võtta…

Meeste kõrvarõngad. Noh, see on sama teema, mis sõrmusedki. Mehed nimelt kannavad kuldseid lillekujulisi ja parlitega kõrvarõngaid ja parlitega naiselikke sõrmuseid…. Need India mehed on ikka kummalised küll. Kuidagi naiselikud…
kõrvarõnga jutu peale tuleb meelde, et Adi tahab, et ma talle augu(d) teeks. Imestas, miks tal pole kunagi need õnnestunud.. Arvan, et unustas ühe asja ara… Viinaga puhastada ja kõik aitab… Viin aitab alati.. Igaks elujuhtumiks…:D.
Aga Adi pole nagu tavaline hindu. Lihtsalt sama teema algus…

Juuksed: üllatav, enamikel hindudel on ilusad paksud juuksed. Kord Anshu küsis mult, miks ma oli pähe ei pane…Ma imestasin, et miks ma peaks… Aga hindud panevad… Nüüd ma saan aru… Imestasin, miks meestel juuksed sellised… Aga eks paljudel on juuksed rasvased ikka pesematusest… Aga teistel on siis oli peas….
Hindud lähevad väga hilja halliks. Kui aga lähevad, siis enamik läheb nii, et jutiga…st juuksed justkui kasvaks välja…
Mõned üksikud mehed jäävad pea pealt ikka hõredamaks ka…
Naised, ma olen vist selle aja jooksul kahte naist näinud, kel poisipea… Kõigil ikka pikad juuksed…

Minu “punktuaalsus”…. See on väga väike teema. Lihtsalt see, et ma tulen 20-30 minta varem tööle, ja lahkun tavaliselt 10-5 minutit varem kui ametlik tööpäev lõppeb, see minu imeline punktuaalsus on kõigile silma hakanud… No ja see minu jube “busy” hoiak…mis tegelikult on normaalne too tegemine… Võrreldes hindudega siis jah busy. Kui nad nii tööd teeks, ei peaks nad iga päev 9 tundi ja iga nädal 6 päeva töötama. 40 tundi nädalas oleks täitsa piisav…
Ja nüüd jääb teema “bussisõit”. Ei teagi, kunagi arvasin, et selline detailne jutustus koduteest oleks huvitav. Nüüd on see nii tavaline, et ei oskagi midagi rääkida… Aga kuna mul on selline harukordne võimalus, kus mul tööd pole (ja ülemus vist laks ka minema tänaseks. Praegu on küll ideaalne, et saan oma jutte kirjutada, aga tegelikult ikka loodan, et töö kukub raske koormana homme jälle mu õlule….. Eile-täna juba tegin Naveeni ja Rajeshi klientidele disaine, mida ma muidu ei peaks tegema…Aga sain neid aidata ja endale tööd leida… Kummaline jah, et mul hetkel tööd pole. Nüüd on ainult õmblemine. Mul pole sinna asja. Ma ju õmblemist hindu keeles juhendada ei oska).

Niisiis kodust tööle. Detailne kirjeldus: väravast välja, vasakule, ristist vaskule, järgmisest ristist paremale, siis vasakule, siis paremale. Kaubatänavat mööda selle lõpuni mis on mingi 15minutit kõndi….Hommikul ostame Flavioga 10 ruupiaseid shokolaadiküpsiseid ja piimapoest 6-ruupiast lassiet. Hetkel olen ma küpsistest loobunud ja Flavio joob juba ära 3 lassiet, mitte 1….

Siis kaubatänavalt vasakule, sealt, kus mahlapood asub… Siis paremale, üle raudtee. Kui raudtee on kinni, tuleb läbi sõidukite ja rahvamassi pressida, hüpata üle piirde, minna üle raudtee ja läbi pisikese “värava”… Kui rongi pole, on seal ikka mass. See on vist koht, kus mehed ootavad, et keegi äkki töökäsi vajab. Nagu meil turul need turuvarblased…
No ja siis tänavat mööda edasi nii nagu kurv vasakule keerab. Seal, kus tänav suure Tonk Roadiga ühtib, seal minna üle tänava, silla otsast üle Tonk roadi neljarealise enesetaputee… ja siis paar sammu vasakule puu alla. Seal on bussipeatus… Märki pole, aga bussipeatused on alati puu all. Ja nimesid pead ise teadma….Meie bussipeatuse puu teisel pool, müüri taga, on meeste peldik(=pissisein). Nii et bussi tuleb oodata sall nina katmas….
Mina pean püüdma suuri kolakaid vanaaegseid busse, mille küljed meenutavad tumepunast triipu… Kas nad ka on tumepunased, seda ei saa lubada… Kõik bussid alustavad sõitu Pink City äärest Ajimeri Gate’i peatusest ja siis enamik suundub ka minu töökoha poole. Mõned lähevad peale Tonk Fartakit, minu kodupeatust, kuhugi mujale….
Kui näed bussi, tõsta käsi, aga mitte nii eesti moodi, aga kuni 30 kraadi… nii malbelt näppudega kaugemalolevale asfaltile osutades…. Kui buss kiirust vähendab, tuleb karjuda oma peatuse nime. Kui piletimüüja noogutab peaga (nagu viskaks pead vasakult korra paremale), on õige buss ja lähed peale, kui piletimüüja noogutab pead, aga mitte nii intensiivselt, siis ei ole sinu buss. Kui on sinu buss, siis hüppa peale, kui buss on täis, siis klammerdu ukseääre ja viimase astme külge… Oota seni, kui eespool inimesed peale piletiostu edasi liiguvad … Nügi läbi massi, osta pilet (keskmiselt peaks olema 4 ruupiat, aga teinekord on 5 ja kui naeratad on 3 ruupiat)…st anna raha ja ütle peatuse nimi….,ja pressi edasi… Kui väga palju rahvast on, siis kasutan ma oma valge eesõigust ja pressin tagasi tagumise ukse juurde. Lähen siis maha tagant uksest, mis muidu pole lubatud….
Kui on vähem rahvast, püüan võimalikult ruttu bussi ette saada. Seal on natuke rohkem ruumi, et saab vähema nügimisega seista…. Kui kuskil istekoht vabaneb, siis kõik jooksevad tormi. Hindud armastavad istuda…. Mõnikord püütakse mind istuma sundida. See käib kas viisakalt või jõumeetodil ehk tirides…. No nad kohe ei saa aru, et ma ei taha nende kõrval istuda (täna sai bussis isegi üks mees Flavio peale lausa kurjaks, et kuidas ta julgeb keelduda ja seista…)…. Ja loomulikult meeldib neile kahesel pingil vähemasti kolmekesi istuda…. Ja kui saaks mulle kas või 10x10 cm nurga anda, on nad õnnelikud (ikka see mõnus küünarnukitunne). Tundub, et meie Kätlin on ka hindustunud. Talle meeldib ka istuda ja kas või kolmekesi hindudega ühel ja samal istmel… Kohtasin teda eile kogemata bussis. Lahe, nagu oma küla värk. Et kohtad naabrinaist bussis. Tegelikult pole me naabrinaised ja Jaipuris in 2,4 miljonit elanikku…
Siis tuleb peatusi lugeda: kaks viadukti, 2-3 peatust peale seda. Peatuseid täpselt lugeda ei saa, sest teinekord buss ei peatu ja teinekord peatub igal nurgal. Jaipuri bussid teevad alati nõudepeatusi ja samas ja peatuvad, kui keegi tänava ääres vibutab… Aga jah, kui näete suuremat platsi, siis teate, et minu peatus on kohe peale seda, see pisike peatus pisikese tänava nurgal, mille teisel pool teed on valge tempel.….
No ja siis tuleb lihtsalt trepiastmelt maha hüpata, kui buss kiirust vähendab… Mulle jubedalt meeldib olla see viimase peatuse vahe esiukse viimasel trepiastmel ja välja kooluda… Tuul vuhiseb… Siinsetel bussidel uksi pole, on vaid ukseaugud….

Ja siis sealt samast tänavast sisse….edasi kahe risti jagu… Paremal pood, kust saan imekombel vetsupaberit osta… Ja küll nad on rõõmsad, kui ma neilt ostan. Vasakul teejoojad, kes siis alati minust raagivad…Ei tea küll mida, aga midagi räägivad. Seoses minu firmaga… Arvan, et paljud on meie töölised, aga kust ma nende nägusid peaks eristama?
Ja siis teine tänav paremale on Syiaram Street – pisike tänav, mis minu firmale kuulub. Sellest tänavast teen kunagi pilti… Selline imeline aasiamaade troopilise ilmega tänav… Sellel tanaval on siis minu firma office, tööstushooned, Mr Katta villa ja teaiel pool teed tema aed, ja siis Syiaram City Cabs, kus Theresa töötab…. Valveputka ka. Valvurid alati kummardavad mulle palveasendis katega… Die Syaram…..

Tagasitee on sama.Seekord siis tänavast välja ja paremale, mööda paremale suunduvast tänavast kuni Tonk Roadini, siis tuleb teha enesetapuületus teisele poole teed, kus asub tempel. Ja seal oodata. Puud seal pole aga peatus on seal kindalsti… Sealt lähevad kõik punase triibuga bussid minu koduni. Isegi Ajimeri Gate’ini. Nii et jälle hääletus ja piletiost … tagasitee… kaks viadukti ja mahahüpe… Tagasitulles ostan kaubatänava algusest 14 ruupa eest ilusaid banaane. Sel mehel on alati ilusad puuviljad. Ja 1 ruupia odavam kilo hind.
Teinekord ostan mingist piimapoest veel lassiet. Ja enne kaubatänavalt lahkumist ühe juurviljamüüja naise käest tometeid. Ja ei pea kunagi ütlema, mida tahan. Ei pea kunagi hinda küsima… Pool kilo tomateid 12 ruupiat, kurk juurde, 18 ruupiat… Kui ma tulen, lükatakse muud ostjad eemale. Mina olen truu neile, nemad minule…
Aa, nii minnes kui tulles lehvitan triikimisfirma omanikule, või ta pojale või lapselapsele… Flavio annab teinekord särgid triikida… Või siis korra andsin Anu sari…. Naljakas, see mees magas kaks päeva tagasi laua all. Seal samas tänaval… No ma arvasin, et ta on vähe korralikum….

Ja siis oma laburinti ehk siis vasak, parem, vasak, parem, parem… ja oma maja uksest sisse…

Kell on juba kuus. Theresa tööpaev peaks kohe lõppema. Ta tuleb siia, tutvustan talle oma firmat, ja siis lasen koos temaga 10 mintavarem jalga, et sinna suure väljakuga peatusse, Durgapura suurde peatusse, jõuda. Seal kohtan Anut, kes oma töökoha juurest rickshaw võtnud, ja Kätlinit, kes bussiga oma töölt tulnud… Ja siis tantsutundi…

Ranthambore


Kodus juba kõik ootasid ja hoidsid mulle pöialt… Jaa,ma tulin…Kotivahetus ja rickshawsse…Lõunasöögi tshapatirullid, seekord üsna oivalise sisuga, siis tulid mul hävitada poolel teel… Aga see kõik oli lõbus, kui meid on palju ja ilm on ilus ja eesmärk hele….
Jie jooksis ja tõi mulle ja endale lassiet, mida ma vaheke Odile püksetele tilgutasin…Aga see oli seda lõbusam veel. Kõik olid õnnelikud siit minema saada. Enamuse jaoks oli see tõepoolest esimene laupaev, mis vaba.

Kuigi meie sõbrad on üsna erinevad tavalistest hindudest, käib neil ikka India aeg. 14.30 muutus ajapikku 16.30-ks, aga see eest sai koik hästi ettevalmistatud. Ja tegelikult oli põhjuseks see, et uks meie nn autojuht saabus 14.30 alles Mumbai lennukilt….
Reisiseltskond oli siis:
Adi auto: Adi, Kroot ja Anu
Forresti auto: Forrest, Jie, Daria, Odile
Supreet’i auto: Supreet, Flavio, Susanne oma boy-friendi Michaeliga
Doc’i auto: Doc, Lisa, hollani plikad Anke ja Susanne
Doc oli oma auto seltskonnaga rahul ja tundus, et seltskond temaga ka… kõige rohkem oli vist pettunud Supreet, sest tema lootis vahemasti kedagi lobusat oma autosse, aga sai paarikese, kes midagi ei rääkinud, ja ka Flavio oli vait…

Forrest oli päev enne palunud, et Jie’d tema autosse ei pandaks, et muidu peetakse neid paariks.. Aga Jie seevastu tunneb tema vastu suurt pooelhoidu ja loomulikult läks Dariaga Forresti autosse ja esiistmele… Nagu paarile kombeks :D
Ja siis meie auto. Meil oli mõnusalt palju ruumi ja ise olime jubedalt rahul oma seltkonnaga… Meile oli valmistatud ka supermõnusa maitsega kokteil, mida siis mõnuga nautisime. Supreet’il sai õige ruttu hing täis ja kui oli võimalust, siis puhkehetkedel huppas kohe meie autosse…
Noh, mingi hetk siis Adi lubaski tema oma autot juhtima, aga siis sai ka tal siiber või hakkas tal kahju Forrestist, igastahes käis seal ka lõopuks vahetus… Ja lõpus vahetas ta ka Doc’iga, aga tundus, et see seltskond oli Doc’ist nii sisse võetud… Hiljem saime aru, miks…
Oma huvi rahuldanud, tuli ja nõudis oma autot tagasi ja tegi järelduse, et me oleme kõige lõbusamad…No loomulikult….
Ranthamboure’is oli meile kinnipandud hotell metsa serval. Iseenesest oli see lõbus ja teistmoodi, sest magamine käis madratsitel ja neli tükki ühes toas… Ja kui jõudisme kohale, siis oli pime ja polnud elektrit. Küünlavalgel pandi meile tervituse lillekeed kaela ja jäime ootama õhtusööki. Sest õhtusöögiks oli tõeline liha!!!! Ja kusjuures väga hea, vürtsine küll, aga täitsa liha moodi….
öösel laksime öösafarile jeepidega. Superilus on sõita läbi dzungli….
Kahju oli vaid sellest, et vihamasajud olid hävitanud tee, mida mööda oli plaanitud meil minna krokodillide järve äärde… Aga see-eest käisime uhe teise järve kaldal kuskil dzunglis.Vaatasime imeilusat taevast (mina nägin langevat tähte!!!) ja kuulasime kahtlaseid häli vee poolt… Keegi nagu ujus seal… Aga kes teab…Nii pime oli…
Siis viidi meid kohta, kus kividest laotud tee või sild oli vee poolt ületatud. Vool oli küll tugev, aga kõndida seal natsa sai, autode ümbruses.Vett oli siis poolde säärde… Aga see vaatepilt, kus kolm jõge kokku saavad ja edasi lähevad… Tohutu veevool, kalad, ilus maastik… See oli nii võrratu.
Tagasitulles püüdsid Supreet ja Adi omandada jeebisõidu oskust kahtlastel teedel…Ja teoks sai neil plaan siis maja osta ja jeep ka…. Nüüdseks on Supreetil juba jeebiplaan lahenemise järgus… Küll teevad teoks ka teise unistuse… Maja metsa sees…
Ja muu öö? Aa, kuna pidime kell 6 hommikusafarile minema ja kuna tagasi jõudsime kell 3 öösel, siis enamik meist otsustas magama minna. Indialased-autojuhid siis meil- nemad vist olid natsa üleval ja siis tunni magasid ikka ka…
Ja siis hommikusafari. Seekord ametlikult looduspargi sees, ja vastavate reeglite järgi. See tähendab, et sinna enam jeepe ei lubata ja kasutusel on sellised 20 inimese soomusbussid…Päris lahedad iseenesest, maastikul väga võimsad, kaitsevärvi ja avatud nagu jeebid….Kõrged… ja üsna mugavad…
Mets oli fantastiline… Vapustav loodus, kahte eri tüüpi mäed…Noh, paabulinde ja ahve nagime õige palju, aga need väga huvitavad enam polnud, sest neid meil siin Jaipuris ju ka… Aga siis olid veel suured sisalikud…. Suured ikka… Antiloobid, siis mingid põhjapõdra sugulased (kaugelt), siis mingid hirvelised ja kitselised….tohutult palju erinevaid ilusaid linde… pabagoisid loomulikult…Aga tiigrit, kelle pärast tulime, ei näinudki… Asjatundmatud nagu olime, ei tulnud me selle peale, et peale vihmahooaega on kõik kohad rohelised ja sööki nii palju, et tiigrid ei pea magedest alla tulema… Nii et jah, kahju on, et seekord nägemata jäi. Nimelt arvasime, et järgmine päev mõtetu uuesti proovida, et kui lootus väike ja sõit üsna kallis… Aga jah, järgmine päev olid kõik grupid tiigreid näinud.. nii et ebaõnn krokodillide ja tiigritega…
ülejäänud päev siis chillisme niisama. Adi mängis pilli ja me unelesime ja kuulasime, tegime nende toas nn linapidu, ehk siis magasime… teised käisid mingis kallis kohas söömas. Nimelt Doc oli lubanud plikadele mäed ja linnad kokku. Ujuda jah, nad said, ilusas hotellis, aga söök oli teises kohas jälle oma taskust ja üsna kallis…
No ja me sel ajal siis chillisime niisama ja natuke soime ka. Poisid tellisid meile kababi, mis siis on väga vürtsine kotlet. Väga vürtsine, aga ikkagi üsna meie kotleti moodi…

Ja nii laisklesime õhtuni. Mul on nii kahju, et ma Doc’iga kaasa ujuma ei läinud, aga sõpru ei tohi reeta…. Kuna nad olid natuke pettunud, et Doc üksi tegutseb, ja tegelikult lubasid meid hiljem sinna viia, siis ma kohe kaasa ei läinud…
õhtu möödus siis vaid niisama olles ilusas kohas. õhtuoode olid mingid wrapid, mis polnud üldse nii vürtsised (meile siin, teile ikka oleks olnud) Superhead. Parim asi, mis siin saanud olen…Ja paris õhtusook oli kanaliha.. Nii et lihaline nädalavahetus… Mina, kes ma polnud liha üldse söönud… sain nii palju liha…
No ja muu õhtu…oli peoõhtu. Vahemasti mõnedel meist. Susanne ja ta peika panid pidurit ja Lisa ja hollandi plikad olid ka üsna vaiksed. Odile ja Flavio ühinesid meiega aga hiljem…
Eesti plikad, ehk siis mina ja Anu, otsustasid katsetada viinakokse… Paralleelselt hakkas sama asi toimuma poola plikaga… (no viinakultuuriga maad ikkagi). No ja kuna teised ka tahtsid teada, mis maitsega need koksid on, siis lõpuks läks võistluseks, millega ühinesid ka teised. Lahe, panime nad kõik viinausku. Pole mõtet tarbida midagi muud, kui kindlat jooki, mis tervist ei tapa…(noh, eks ta tapab ikka teatud koguses, aga võrreldes muuga on ikka tervislik) ja kõige lahedam selle juures oli, et kõik läksid hasatri, nn joomine oli tegelikult seltskonnamäng ja vaga mõnus.. Mitte joomine vaid nautimine ja kreatiivsus…
Kokteilivõistluse võitis Krõõt Nõmmela alias Krõtza, kelle koksi nimi oli Granny’s Desire… tegelikult oli asi selles, et minu ajaks olid kõiksugu mahlad ja limonaadid ja maitseained otsa saanud. Nii ei jäänud mul muud ule, kui avada õllepudel ja miksida seda pepsiga (minu vanaema jook noh) (Te ikka olete joonud kokat punase veiniga?). Lisasin siis viina ja mangomahla….
Teise koha sai Adi koks… Ma poleks uskunudki, et ta viinakoksidest midagi teab, aga pigem oli tema trump selles, et loomeinimesena vaatas ta asjale loominguliselt. Kuna meie, kes me kõige viimased olime, jäime tavalistest lisanditest ilma, siis tema koksis oli vist viin, vesi, kardemon ja vist sprite… Väga hea… Kui ma peaks hindama, siis mulle meeldis tema oma rohkem….(aga seda ei tohi kellegile oelda). Ja kolmas oli siis Anu.
Hindamisel meeldis mulle ikka vaadata nende hindeid, kes viina suhtes asjatundlikumad. Neil ka asjalikum kriitika…
Muidu oli ka lahe ohtu. Käisime Supreetiga metsas. Noh, see polnud küll plaanitud… Aga ma ei tea, miks me shoppingult tulles kodust mööda sõitsime…. Ja metsa läksime… Mingi äkkidee. öösafari või nii….Igastahes õige pea tal tuli ikka pimeda metsa ees hirm ja pöörasime osta umber….
See-eest sain kuulda palju huivitavat muusikat, mis tema autos. Mõelda, sellist asja nagu folktrance…Vaga hea asi.. ja siis on tal kõik Buddha Bar’id olemas. Nii et ta lubas, et saan endale ka kopida… Naljakas, nemad jälle huvitatud eesti muusikast. Pidin Delhi sõiduks eesti muusika kaasa võtma…

Kolmandal päeval ei teinud algul midagi. Oleks pidanud kell 11 juba startima, aga inimesed ei saanud ülesse. Me olime küll juba väga vara üleval, aga kuna jälle meie toas vett polnud, ja ka kogu öö oli elekter ära, siis keeldusime sellistena toast välja tulemast… Kujutate ette, kuumus, ja siis veel pole ei konditsioneeri ega tuulikut, ja siis hommikul pesta ka ei saa?
Aga jah, lõpuks saime asjad korda ja organiseerisime ise ka hommikusoogi. Jie on meil agar käsutaja ja organiseerija. Teeb väikselt, aga nii, et tehtud… Uhesõnaga tellis sellised hommikusöögid nagu vana hindu rikkur ise.. Et las aga hindud jooksevad ja teevad…
Lõpuks saime koduteele kell kaks või nii.
Kuna me eelmine päev ikka ujuma ei jõudnud, ja Jiel olid elevandipildid tegemata, organiseeris Doc meile tutvumise elevandiga, ehk siis pisikese tutvumise tema sõbra hotelliga, kus nad ka eile käisid. Lisaks oli ilusale hotellile ja basseinile seal ka elavant, keda siis toita saime ja niisama pilti teha. Mulle meeldis küll enam suur dogikoer, kes on siin selline haruldus… Ja see bassein!!! Miks me eile siia ei tulnud….?????

Aa, eelmine päev käisime õhtul veel “tiigrimehe “ juures, ehk siis kuulsa fotograafi juures, kes kunagi looduspargi asutanud. Nüüd on ta niisama rikas mees ja omab unistuste farmi Ranthamboure’s. Lisaks on loonud palju fonde ja tema rahadega tegutseb ka kohalik kool.
Tema on see mees, kes on tiigritega nii sõber, et on oma käest neile süüa andnud. Lisaks, ta imelises muinasjutulises romantilises aias on mitmeid kordi jalutanud leopardid või mõned korrad ka tiigrid.
Teate, kui ilus seal kõik oli! Maja teisel korrusel on terrass suurte ustega. Kui uksed avada näed tohutu ilusat ja kõrget vaadet üle aia ja välja…Kauguses kõrguvad rahvuspargi metsikud mõed….
Terrassil on imeilus kivist mööbel, aias lopsakad eksootilised taimed ilusate õitega….Toas, millest saab terrassi, on kamin, kiikedena rippuvad diivanid, padjad, tugitoolid…..Jälle oli mul tunne, et olen tegelane koloniaalajast rääkivas filmis või raamatus….
See oli siis pühapäeva õhtul. Esmaspäeva õhtul enne äraminekut läksime siis külastama Doc’i sõbra hotelli, kus Susanne ja ta boyfriend Doc’iga ujumas käisid…. Kõik selleks, et Jie elevandiga pilti saaks teha.
Mingi hetk teel juhtus aga see, et Adi autol läks kumm katki ja me peatusime. Kuna oli veel kolm autotäit rahvast, mõtlesid nad, et seni kuni käib kummivahetus, saavad ülejäänud rohul niisama vedeleda… Just siis, kui seda planeerisime, sõitis meist mööda kaks kaamlit. Adi on ikka kiire lennuga inimene, tal oli hetkega autokumm meelest ja meeles vaid see, et Jie oleks tahtnud ka kaamliga pilti… Nii jooksis ta kaamlitele järgi, rääkis natsa külaelanikega ja võisimegi sõitma minna. Esimese vankri peale sai Jie ja keegi veel… Taga olime siis mina, Anu, Supreet ja Adi. Mingi aeg Forrest sõitis meil autoga taga ja filmis, aga siis tal sai lõpuks kõrini… No me ei kavatsenudki maha tulla… Jah, mingi hetk pöörasime küll otsa ringi. Keset teed aga kaamelivedaja mõtles, et laseks tagumise kaamli ette ja sörki.. See hetk oli küll üsna kole, sest mu jalad ripnesid üle ääre, siis jäi üks neist kahe kaamelivankri vahele. No ma ei tea, kuidas see mees nii manööverdas ja kuidas ta kaamlit pidama ei saanud. õnneks viimasel hetkel kaamel ikkagi aeglustus ja Supreet jõudis mu jala välja kakkuda. Pääsesin vaid muljumisega: sinine sääremari, natuke katki ja põhiliselt marraskil….

ülejaanud tee laks siis tavaliselt, va see, et Anu sai autoga proovida sõita, külateel. Raskeks teeb sõidu see, et neil on rool paremal, seega käigukang jällegi vasemal….Lisaks pole liikluses reegleid, va piipitamine….Ja külades on teed veelgi enam kõiksugu liiklejaid ja ettekargajaid täis… India liiklus on kummaline. Esiteks, keegi ei uuri, kas oled napsutanud või mitte, kas sul on juhiload ja kas oskad sõita… Seda ka, palju inimesi on autos ja kas turvavööd on peal.
Tihti võid näha jeebi moodi autot, kust tagauksest kolm meest välja ripuvad, vaevalt üks jalg raamil ja käega lahtiselt kiikuvast uksest kinni hoidmas, mõnel küljel ripub ka mõni mees, kes jälle jalgupidi mingi ääre kuljes, ja miskiparast arvavad, et kui pea autoaknast sisse lükkavad, siis see aitab… No ja loomulikult on autos ka kolm kihti inimesi…
Ja sõidustiil… No kes teab, mis suunaline see on? Vabalt võid sõita ka vastassuunas ja õigust jääb ikkagi üle.
Nii et India liikluses on olemas vaid üks reegel: püüa selle liiklusega ise toime tulla.
ühesõnaga ta, Anu, siis seda püüdiski. Supreet pani sõitma briti tüdruku… Aa, ma ei rääkinudki, et Doc kohtas oma mingi rikka kohaliku sõbra juures peol kahte briti tüdrukut, kellest üks on rahvuselt hindu. Nad on siin kaks nädalat puhkamas ja liiguvad edasi häälega. Ma imestan küll, kuidas….
Igastahes võtsime nad ka peale…Seda paksu hinduplikat kull keegi väga ei tahtnud (poiste vark noh), aga see-eest Supreet oli talle hiljem väga tänulik, sest ta ise sõita ei viitsinud ja tahtis meie autos olla. Britid on ju sellepidise sõidusuunaga harjunud, nii et see plika sõitis väga normaalselt. Ehk liigagi turvaliselt… (Hiljem oli meil probleeme, sest seetõttu meie teiste liikumiskiirus läks liiga madalaks. Iga natukese aja tagant pidime 10-15 minta ootama… No ta kartis lihtsalt autode tulesid….)
Aga jah, liikluskiirus on siis 60-70. Siis on tegelt isegi hästi, kui on nii palju.

Hiljem juhtus jälle see, et teelt paistis üks kindlus…. No ja Adil tuli kohe mõte vaadata, et mis kindlus seal kaugel mae otsas on….Tegelikult me ennem sõitsime kuhugi väljale mis oli kõrge mäeaheliku kõrval. Adil jälle tekkis plaan siin mõni folgifestival organiseerida…Ja siis kui ta kindlust nägi, siis oli ta kindel, et peab sinna minema. Ja kindluse juures peab olema kindlasti ka küla…
Oh, kuidas mulle ja Anule meeldib nendega olla. Neil on nii hiilgavad ja lahedad ja optimistlikud plaanid, mida nad linnulennult õhust püüavad. Ja neile jälle meeldib, et on kaks hullu plikat, kes on sama hullud kui nemad ja naudivad samu asju ja ettevõtmisi ja kes on nõus kaasa tegema..
Ja läksimegi kindlusse. Läbi kula, pisikese eelneva ekslemisega…
Küla oli lahe nagu ikka. Paksude kivimüüride, väravatega, mäkke tõusev…. Tuli välja, et kindlusse teed ei vii ja tuleb lihtsalt mägironimist harrastada. Enamik inimesi oli nii väsinud, et ei viitsinud.. Mõned ikka jõudsid ka tipuni välja… Mul on siin füüsilise liigutamise puudus, nii et ronimine oli vaid üks suur lõbu…..Läksin siis palju eespool kui teised, teejuhtideks 7 pisikest umbkeelset India poissi…. Kujutate ette, näidata valgele tüdrukule nende “maavaldusi”. Nad olid nii elevuses… Muudkui itsitasid ja jooksid ringi ja meelitasid mind uutesse kohtadesse varemetes. No nende pärast oleks ma pidanud hüppama ka üle läbikukkunud põrandate… seda ma küll ei teinud… Aga vähemasti nad hoiatasid kohtade üle, kus võib variseda ja kus on kobrad. Jah, õnnekombel ma ise mingeid suuri madusid näinud pole. Kui krokodilli järvel käisime, siis üks väiksem madu oli küll ühes põõsas….
Lõpuks mul aga sai sellest poiste edvistamisest siiber ja natsa kõhe ka… Olin ikka üksi ja täiesti eemal. Mine tea neid India poisse, kuhu mu nalja pärast veavad… Aga jah, vaade oli võimas… see vana ja turistide poolt teadamat kindlus, ja vaade, mis sealt kogu maastikule langes… ja all maa sees taas mingid uhke maja varemed…Aga kõige kaugem eemaleulatuv nurk, sealt oli vaade nagu kääbikuraamatus… Täpselt keskelt jooksis mäeahelik, suur ja kõrge, mõlemale poole ahelikku jäi tohutu avar väli, ühelt poolt metsasem, teiselt liivasem…, selja taga siis vaade uhketele varemetele ja küljel võis näha küla ja muid mägesid ja kaugusvaateid. Nii ilusat vaadet polnud ma siin veel näinud (kas oma eluski?). Seekord polnud siis enam tegemist koloniaalstiilis raamatuga vaid toelise muinasjutuga haldjatest, koletistest, kääbikutest ja võluritest… täpselt nii…
Selle vaateni jõudsid siis ka Anu ja Daria ja hiljem ka Supreet ja Adi.
Kahju oli, et mu fotokas jäi autosse ja Anu omal sai film täis…Adil oli juhtumisi kaasas selle paksu briti tüdruku (”muti” nagu Supreet teda selja taga kutsus, mis siis eestikeeli peaks mutt olema) fotokas…Sai paar pilti ikka tehtud, aga juba hakkas pimedaks minema ja meil oli kiire tagasi alla. Kahjuks sealsetel piltidel vaadet palju peale ei jäänud…Ja Daria, kes ka tegi pilte, tema hiljem kogemata kustutas kõik pildid ära… Ebaõnn… Või tähendab see seda, et peame sinna tagasi minema? Igastahes Adil on kindle plaan seal muusikafestivali korraldada. Ja muidu tahaks ka tagasi minna. Supreet arvas, et seal oleks ilus ükskord koos loodust nautida ja head hispaania veini juua…
Jah, aga alla tagasi. Laisad ju ootasid all. Pealegi, meie 4-tunnisest kojusõidust (umbes 170km) oli ma ei tea kui pikk reis juba saanud. Aga kus sa sellega. Ega siis reis veel ei lõppenud. Kuskil teel avastasime, et kahte autot pole meil taga (Doc oli juba Susanne, Michaeli ja Lisaga jalga lasknud). No ja tuli välja, et Supreet’i autol pole bensiini ja me pidime taas minema sinna imelisse köölla…. No ju ikka pidime…
Liikusime edasi, aga vaevaliselt, sest see briti töödruk kartis lambitulesid ja ei julgenud isegi Adi juhtimisel Adi taga möödasõite teha… õnneks mingi hetk võttis Flavio autojuhtimise ööle ja siis saime liikuma. Flavio sõitis kööll jube hästi. Nagu vana kala India liikluses…
Aga jah, ka Forrestil oli aeglasest liikumisest siiber saanud ja kadunud oli ka tema auto….
Lõpuks saime ikka kokku, sel hetkel, kui meid koju viidi. Daria ja Jie elavad meie kõrvaltanavas….
Pisike naljakoht ka. Need kaks briti tudrukut tulid meiega, sest tahtsid tasuta küüdiga Jaipuri saada. Kui me aga ei suutnud tuvastada nende book’itud hotelli, küsisime aadressi näha… ja seal polnudki juttu Jaipurist vaid Jodpurist. Väike tähtedevahetus, aga tegelikkuses hoopis teine linn… Noh, Adi ikka aitas neid hotelli leidmisel ja minu andmetel on nad veel ka täna siin, Jaipuris.

õhtul saime kodus liha…. Uskumatu, aga tõsi. Täiesti lihane nädalavahetus…Kodus saime liha, sest hindu mingi festivali raames oli olnud kõigil pikk paast ja nüüd siis tähistati selle lõppu. Nüüd sain aru, et ka meie perekond sööb tegelikult liha… Noh, meile lihtsalt nende uhkeid toite ei näidata….

Kaheteiskumnes nädal mikrolaineahjus, ehk ikka veel pea 40 kraadi sooja.
4.oktoober….Kas te usute, et on oktoober? Mulle küll tundub uskumatu, sest see kliima siin oktoobri moodi välja ei näe.
Mis siis vahepeal tehtud sai? Teate, ei mäletagi…
Esiteks see värk, et kuna valitsus mingil põhjusel käskis internetikaabli läbi lõigata, siis nett meil siin polnud…. Kummalised lood siin Indias. Pidi nagu demokraatlik maa olema. Aga jah, suur on neil internetikartus. …. Sest India inimesed peavad internetti põhiliselt kohaks, kust pornot vaadata… Seda aga ma küll ei tea, mida valitsus sellest internetist kartis….

Aa, neljapäev oli tantsuklass ja siis luksuslik hotell, kus siis veini käisime joomas. Reedel pidid Anu ja Jie Jie viimast unistust – elevantidega pildistamist- minema tegema Chokhi Dhani nimelisse külakesse, mis India kultuuri säilitamise poolest kuulus. Aga noh, sinna nad ei jõudnud, sest Jie’l läks kaua töökaaslastega hüvastijätmisel ja siis ei leindud nad jälle rickshaw’t ja niisiis tulidki koju… Ja mul oli ka mõnus kodune õhtu, kus siis üle pika aja pesin oma tuba sellest kraamist… See kraam tähendab seda, et meil on majas remont ja see nõme tolm pressib sisse igast praost… Nii ka minu tuppa.. No ja siis oli veel rõivapesu ja juukesepesu ja triikimine… Kõik selleks, et nädalavahetuselt tagasi tulles enam nende asjadega tegelema ei peaks. Mul pole eales olnud nii palju riideid, mida peaks triikima. Ja siin nagu nimme on. Kuidas ma ikka vihkan triikimist…
Siis püüdsime veel Anuga Himaalaja reisi plaani paika panna, aga ta reisiraamat on selleks liiga kehva. Pean Lisalt laenama inglisekeelset… teistel ju mingid oma maa keeltes…Mis ma itaaliakeelsega näiteks peale peaks hakkama?

Laupäeval olin pool päeva tööl. Laupäevastest tööleminejatest olime vaid meie Odile’ga need, kes läksid. Odile’iI on veel nii hästi, et tal on alati laupaevad lühemad ja esmaspäev oli tal vaba päev. Mina aga pidin nii esmaspäevase püha, mis mujal püha, aga minu firmas mitte, vabaks küsima, ja siis ka pool laupäeva. Kuidas ma kartsin selle blanketile allkirja saamist. Küsisin tegelikult laupaeval varem ära, aga ma ei öelnud ju, et pool päeva varem… No jumalast nõme…Sul on õigus vabadele päevadele, aga kardad neid vabaks küsida…See on nii õudne. Ja tegelikkuses ongi ainuke probleem siin elamise juures see, et liiga pikad tööpäevad ja et laupäeval peab töötama. Muidu on lahe….
Anul oli sama ebameeldiv ära küsida, aga ka küsis kaks tervet päeva. Nii et laiskles siis kodus…. Lisa vahetas oma töökohta ja kuna eelmine nädal oli tal siis vaba, ei pidanud ta tööle minema ka laupäev…. Suzanne juba ammu ei töötanud, Jie’l oli reede viimane tööpäev, ja Flavio, kel ka selline minu ja Anu töökoha moodi range fima, lihtsalt ütles, et tal on kõhuprobleemid ja ta ei saa tööle tulla. Ja kuna algul öeldi, et esmaspäev on püha, siis ta igaks juhuks pühapaeval lülitas telefoni välja, et talle muutustest teatada ei saaks. Ja oligi nii – ta oleks pidanud esmaspaeval töötama. Nii nagu minu ja Anu firmagi…
Ja Seth meiega ei reisinud ja Darial on alati laupäevad vabad…

Niisiis läksin päris kurvalt üksi tööle… See pool päeva tundus nii ilmatu pikk, aga ära ma sealt sain ja täitsa õigel ajal. õnneks oli ülemus ikka eelmisel õhtul allkirja andnud. Nimelt polnud ta selleks ajaks veel tööl, kui ma lahkuda tahtsin….
Kas teate, see oli minu esimene päev, mil ma liikusin oma tavalist rada päevavalgel ja selle suunas, ms ma muidu õhtul lähen. Päike säras taevas, tänavad olid üllatavalt vaisked ja inimesed unised. Kõik oli nii ilus ja rahumeelne ja vastupidine töönädala õhtuga…Minu tänav meenutas mulle oma hoiakuga kesksuve kuumusest uimast Eesti külatänavat….