eheee, tegin teile tünga. lubasin küll veel mumbai-goa seiklustest kirjutada...aga vat ei kirjuta. Tuulil kõik oma blogis kõik ilusti kirjas. mis ma siis enam sama juttu hakkan ajama.
nii et vaadake Tuuli blogi 23. märtsi sissekandeid..... juurde pidi ka veel tulema..... ja kui Kristiina kord eesti elus igavusest toibub, sisi ehk kirjutab temabi midagi oma blogi lõppu....

nii et järgmine kord juba jaipuri tegemistest. ühes kohas saate kindlasti kõvasti naerda.....aga praadige ennast oma uudishimuga....

ok, naudin siin sooja õhtut ja magistritööd rõdul seni, kuni eesti gäng päikseloojangureisilt tiigrikindlusesse tagasi tulevad ja siis teeme eesti õhtu...anu jutu järgi kartulisalat ja eesti vein...st estist toodud hea vein....
noh vaatame. mina olen majapidamistöödest nende kuduega nii väsinud, et ei viitsi küll enam kellelegi süüa teha või pidu organiseerida....laiskvorst noh.....

Nii, mis te nüüd arvate, mis tekst jägmisena tuleb? Kuidas Mumbaist Ahmedabadi saime?

Eiiiiiiiiii. Juhtus nii, et Elevandisaare templikülastuselt tagasi sõites unistasin ma millestki muust kui kaelakeedest (Tuulil olid nimelt need hinge peal).
Ja kui Kristiina leidis, et on mõtetu üksi meeletu kiirusega läbi kammida Chandigarth ja selle ümbrus, vaid targem oleks oma viimased India päevad Goas chillida, siis sai ka minust mereigastsus võitu. Ujudaaaa! (Mumbais on vesi nii must, et ei saa seal varvastki vette pista.....)

Sliiperbussiga Goasse.
Olete sliiperbusse näinud? Need on sellised, kus istekohtade peal on magamisasemed nagu rongiski. Aga noh, asemete ääredisainile pole mõeldud... Niisiis peate kogu öö magades metalltorust kinni hoidma, sest muidu hõljute vaid õhus ja võite laskuda väga palju madalamale......kohe väga palju.

Mis siis Goas tehtud sai?
Panen teile siia ühe kirja. Nii ma seletasin ühele Mumbais tuttvaks saanud Ahmedabadi graafilisele disainerile, mis seal Goas siis toredat oli...

what is th best in goa? for estonians......definetly the sea. and fish. can you imagine life without sea and without eating fish 8 month?

so swimming and swimming.......and than i and tuuli went by kayak to the sea, quite far away....that was something amazing for me because i havent use kayak on the sea, only on the river... so, can you imagine that you are on se sea and there is at least 30 m of water under you...and you do not have even lifejacket on.
and then we went to the sea by boat and we saw delphins.....
and in one night we went to see how turtles are coming out from eggs....but we left quite early and unfortunately i didn't see that......

and in one beach i saw the biggest waves i ever seen in my life with my own eyes......

so, just the sea ...sea...sea....


Jah, lained....Lained, mille lähenedes pidid pea vee alla peitma, sest muidu oleks laine su kaasa haaranud ja päris pikaks ajaks. Vee all peidus olles saab aga päris kiiresti pea välja pista.

Ja veel üks asi, mida ma esimest korda elus tegin: sõitsin rolleriga. Tuulit ma vedada ei jõudnud, sest mul oli väga raske ja vana roller, millel pidurid ei töötanud ja ma ei tea, mis kõik viga oli......Aga me siis shiftisime ümber nii, et Tuuli läks ühe briti mehe rollerile ja selle mehe sõber tuli minu rollerile. See „minu” kutt oli küll paras ülbe tüüp, aga sõitsi ta hästi ja rolleri seljas istudes polnud mul kordagi kahtlust, et me mitte võimsa bikega ei sõida.....


1. Goa pole linn. See on nimetus linnadele ja küladele. Seega ei saa arvestada reisi sihtkohaks Goa vaid peab teadma, kuhu minna.
2. Üleval pool on kehvemad beachid ja suurem ööelu, all on ilusad rannad, aga vaikne. Sobiv armastajatele. Me läskime küll alla, aga rand nimega Palolem on lisaks ikka kõvasti restorane ja baare täis.
3. Goas saab häid salateid ja häid toite mereandidest
4. Kui tahta head sööki, on parem minna rannast kaugemale. Rannarestoranid pole alati parima toiduga.
5. Alkohol on odavam kui teistes osariikides. Mu meelest oli kõige kallim Himaalajas.....Ju kaugem vedada ja maksud suuremad.
6. Goas on hea juua kohalikku puskarit Fenny’t või kohalikku musta rummi.
7. Goas müüakse poes juustu ja jogurtit
8. Räägitakse, et kõiki narkootikume pidavat pea igast poest.....Ja kõige odavama hinnaga, mis Indias saada.
9. Ärge uskuge, et seal müüdavad riided on odavamad ja paremad. Samad riided on müügil ka Pushkaris ja Jaisalmeris. Ja kõik riided on Rajasthanis odavamad....
10. Kui minna jõulude-uusaasta paiku, siis on hinnad ülloomulikult kõrged. Märtsis-aprillis on majutuse hinnad vaat et 10 korda odavamad.
11. Kõige lahedam on elada ranna hütis. Hotellis muidugi saaks A/C-ga toa.
12. Kes vähegi õrnema nahaga, peaks iga tunni järgi endale uue kreemi peale määrima. Ja mitte mingi faktor 8 vaid ikka enamat. Kui võimalik, siis ära otseselt päikest võta.( Vastasel korral saad räige põletuse villidega..... )See pruun tuleb iseenesest.
13. Meri on väga soolane. Ujuda polegi vaja. Targem on varbad väljas hüljest mängida.
14. Kui Goasse minna, siis oma suure kambaga või sii 1-2 inimesega. Tutvuste loomine on väga kerge ja eelistatakse neid, kes on üksikumad.
15. Võib minna pikaks ajaks. Pika aja peal on ka üür odavam. Võimalik on ka leida tööd ettekandjana või näiteks modellina või rõivadisainerina. Nii et ela kasvõi kogu hooaeg seal. Ma usun et hea masöör, tatootegija või kosmeetik saaks ka kiirelt tööd.
16. Hooaeg lõppeb aprilli lõpul ja saab jalad alla tas septembri alguses. Hiilgeaeg on november-detsember.
17. Jälle üks koht, kus saab õppida nii kõikvõimalikku meditatsiooni, jogat kui reikit.

Mida veel ilusat oli? Hea toit, jalgadel hütt otse liival, hommikul uniste silmadega ujumajooksmine....ilus loodus, palmid, sõbralikud eurooplased igal pool. Isegi kohalikud inidialased ajavad normaalset juttu suust välja. Täitsa loogilised.



Noh, reisi selline jooksev kirjeldus tuleb mul hiljem. Löihtsalt mõtlesin, et peaks osa infot täpsemalt välja tooma.

neljapäev, 22. märts 2007. a.


Tereeee!
Ma olen päris õnnelik. Sain tööga ühele poole. Nüüd rohkem tööd ei tee kuni Leo-Amy-Forest oma reisudelt tagasi on.
Niisiis saan nüüd hakata koolitööd tegema. Oligi sellega juba mure.......
Aga nüüd sellest ajast, mis juhtus peale 8. märtsi.....


8. märts. 14.15 rong Mumbaisse. Sõit kestis järgmise hommiku kella 9-ni kuskil.....
Mumbais pidime kokku saama Kristiinaga, kes pidi Goast tulema, ja siis Theresa ja Odilega, kes ka samal ajal oma boyfriendidega reisima hakkasid.

Mumbai on lahe linn. Mu arust küll. Ehk teile pole, aga mõelge ise, kui olete 8 kuud kõrbes elanud ja pole näinud merd.... ja kui olete elanud kõige traditsioonilsemas ja tagurlikumas India osariigis ja siis satute tohutu suurde metropoli, kus majad on gooti stiilis, teed laiad ja puhtad, ja kõik on nii-nii roheline. Ja inimesed ei jõllita sind tänaval nii palju. Oh, seal võiks lausa eldada. Seal on ju ka lausa teatrid ka kontserdid, kunstimuuseumid ja festivalid. Hunnikus disainipoode..... ja linnatranspordiks on olemas rong... ja busse on palju....ja taksodeks on ikka autod, mitte rickshawd (kuigi osades linnajagudes on ka rickshawd) ja taksodel on töötavad meetermõõdikud.....
Ja siis on ööklubid.... ja siis on tõelised kohvikud.....euroopalikud toidud........ No ma tean, et teie jaoks on see igav, aga meile oli see kui paradiis.
Üks asi oli mudiugi kehva......Elu on seal kallis. Puuviljad on jube kallid.......

Ma hakkan teile parem rääkima, et mida seal teha, kui sinna minna.
parim linnajagu elamiseks ja elu sees olemiseks on Colaba. Seal on palju valgeid, gooti stiilis maju, seal on meri ja restoranid.... Colabas on ka kunstimuuseumid (ka moodsa kunsti muuseum, aga seal on nagu indias ikka ekspositsiooni vahetus, mis oli juba siis, kui anu talvel käis...., ja kestab ikka edasi)
Colaba tänavatel müüakse euroopa firmade disaine väga odava raha eest. Need on siis arvatavasti need riided, mis indias toodetud ja siis müügijääkidena alles jäänud. Nii sain mina näiteks United Colours of Benettoni pluusi 150 ruupia eest (pisut rohkem kui 40 EEKU)
kui tahate saada Bollywoodi filmi, siis selleks tasub ka jalutada Colabas ja teid lihtsalt krapsatakse ära..... pakkujaid on kohe mitmeid... Nii et kes tahab...... Võib jalutada mingi M tähega kuulsa kohviku ees(kus ainult väljamaalased käivad), või siis India Gate ümbruses.
Takso kilomeetri hind on 13 ruupiat
Rong sõidab kahel liinil üle Mumbai. Rongipilet varieerub 4-7 ruupia vahel. Rongijaamast edasi saab bussidega. Enamjaolt on pilet 4.50. Kui osta üksikuna, siis on 5.
Colaba bussid on puhtad. Kontrolörid tõesti teevad ausat ja korralikku tööd ja keegi ei viska midagi põrandale.
Rongil peab vaatama, kas minna aeglasega või kiirega. Kiire näiteks kõikides peatustes ei peatu. Rongidel on eraldi vagunid, millel kirjas only for LADIES 24 hours. Hiljem saate aru, miks. Meeste vagunid on nii-nii täis, et inimesed vaevu mahuvad peale. On olemas ka esimese klassi vagunid. Sinna võib iga valge minna, sest valge juba on parem klass isegi kui ei maksa rohkem.
Tuleb olle ettevaatlik rongist väljumisega. Keegi ei oota, millal sa maha saad. Kõigil on nii suur hirm, et istekohta ei jagu, nii et inimlaviin jookseb sust lihtsalt üle.
Rongid sõidavad öösel kuskil kuni poole üheni. Pilet tuleb enne kassast ära osta, aga ma pole veel kunagi kontrolli näinud.
Rongides liiguvad ringi müüjad. Nii mõnegi asja saab odavamalt osta kui muidu. Näiteks 4 mandariini, mis muidu oleks läinud 25 ruupiat, oli rongis 10.
Siis käivad seal ringi veel kerjused ja siis need sootud meesnaised. Tulevad ülbelt sisse ja plaksutavad käsi. Ja kõik annavad raha. Supreet ja Adi seletasid, et kui raha ei anna, siis nad hakkavad end riidest lahti koorima või neavad su ära..... Vot siis....
Aa, Mumbai naised, kes sari kannavad, tõmbavad lõpuks viimase kangaringi jalge vahelt läbi.....Väga kole......
Mumbai nimi on algne india nimi, mille britid Bombayks muutsid. Nüüd on aga algne nimi tagasi.
Palju disainipoode ja baare ja klubisid on ka Bandra ja Santacruz linnaosades.
Ja Mumbais on mitmeid avalikke raamatukogusid. Uskuge või mitte.....
Tänava ühiskondlikes rahalistes wc-des saab 2-3 ruupia eest siis tavalist teenust ja 5 ruupia eest on võimalik kasutada ka dushiruumi. Noh, ega need nüüd nii puhtad ka pole, aga kohalikud vaesed inimesed käivad seal ilusti pesemas, mitte ei haise või ei koori end tänaval paljaks....
Linnade vahelised rongid ei lähe ühest jaamast. Erinevatest.
Lennujaamad nii kohalikele kui rahvusvahelistele lendudele on erinevad
Goa bussid lähevad ka täiesti erinevast kohast kui muud bussid.
Kui näete silti SPECIAL ACCOMMODATION for families and Ladies, siis see ei tähenda mitte hotelli vaid seksituba.
Kui teil on suur kott ja tahate seda ära panna, siis ainuke koht on selleks teie oma hotell. Mitte ükski muu koht ei usalada võtta kotti, sest kogu linn kardab pomme.
Välismaalaste piletikasse pole mitte kesk rongijaamas vaid Churchgate jaama lähedal. Churchgate on siis lõppjaam poolsaare tipus, kust siis tuleb võtta buss Colabasse. Kõige kergem on meelde jätta number 123.
Bussipeatused on nagu bussipeatused, mitte nagu Jaipuris, kus buss peatub suure puu all.
Muuseumites on isegi võimalik saada soodustust rahvusvahelise üliõpilaspiletiga.
Üllataval kombe väga suur hulk inimesi ei räägi inglise keelt. Peaks ütlema, et Jaipuris on rääkijaid protsentuaalselt palju rohkem.
Erinevalt teistest linnadest on siin paljud sildid hindikeelsed. Nii et kui tahate numbritest aru saada ja bussiga sõita, siis õppige enne india numbrid selgeks.
Nagu Indias ikka, tundub algul kõik väga odav, aga samas tuleb raha käia alati iga väikese pisiasja eest. Kui olete ostnud laevapileti Elevandi saarele, siis te eksite, kui arvate, et nii ongi ja rohkem raha ei lähe. Sadamast tuleb maksta rongiraha ja hiljem raha, et templit ültse saaks vaadata (aga selelks ju see spetsiaallaev ju käibki). Nii et imeodav hind muutub korraga väga kalliks. Sama on ka näiteks Jaipuris, kui võtate linnatuuri bussiga. Pilet on üsna soolane, aga kogu päevaks tundub selline hind arusaadav. Siis aga tuleb nii, et igas peatuskohas tuleb lisapilet osta, mis väljamaalasele superkallis. Ja kui veel pilti tahate teha.......

Vaatamata sellele, et Mumbai paistab kaasaegsem kui teised linnad, on asjaajamine ja bürokraatia samad. Õige piletikasa leidmine linna pealt ja informatsiooni puudus maksis meile terve päeva. Lisaks pidime seda tegema kuumuses ja oma suurte seljakottidega, sest keegi meie kotte ei tahtnud raha eest hoida võtta.

Ja reegel: mitte keegi ei anna sulle infot, mida sa pole küsinud. Ei öelda sulle, et välismaalaste kassa, kuhu sa pead minema, pannakse teises jaamas kinni 30 minuti pärast, ja et kui tahad sinna jõuda, pead kohe minema. Või et inimene, kes on Indias olnud üle 6 kuu, ei käi bürokraatlike reeglite järgi enam välismaalaste klassi, sest „mitte ükski välismaalane pole Inidas kauam kui 6 kuud”. Nii et ma olen india naine ja jäin piletitest ilma.

Kui teile öeldakse, et tänaseks-honmseks on pileteid veel alles, sisi tähendab see loomulikult õnne, aga ka seda, et piletihinnale lisandub 150 ruupiat. See kehtib igas kohas kogu Indiast. Üldiselt tuleb rongipiletid 2 nädalat enne ära osta. Hiljem võib kasutada välismaalase soodusvõimalust (hoitakse alles kuskil 6 piletit), aga selleks peab teil olema kaasas pass ja selline, kus viisa sees (näiteks iirlastel on mitu passi).

Kui reisite näiteks bussiga ja teie buss peab sõitma marsuudil Goa-Mumbai, ja isegi kui kõik Goa bussid saabuvad Goa busside saabumiskohta, peate ennem ikkagi üle küsima, kas ka teie buss. Nimelt meid jäeti linna äärde maha. Öeldi, et võtke takso. Takso kesklinna oleks aga maksnud 500 ruupiat, ja see on siin suur raha (eriti, kui teisest osariigist oled sõitnud kohale piletiga, mis kokku maksis 400 ruupiat).

Kui teile antakse (hotelli)tuba, siis tuleb sada asja ära kontrollida. Näiteks sellised asjad, et kas toas peeglit on (eriti kui sellist asja mitte kuskil mujal kasutada pole) või et kas juhuslikult üks seisab kinni või kas sein on paigas, et saaks ukse lukku panna (kuhugi külge kinnitada).
Tavaliselt lükkuvad kõik asjad Indias edasi ja kui buss peab väljuma kell 5, siis vabalt võib väljuda alles kell 7. Samas, reisige sellele vaatamata ajavaruga, sest te võite kuhugi hiljaks jääda ja teinekord on buss-rong sekundilise väljumistäpsusega.

Hei!
Krõõt Nõmmela on hetkel online blogikirjutaja. Päris jutud tulevad hiljem, aga tahtsin lihtsalt öelda, et ma elus ja terve... Et plaan oli mul küll nii 7-ks päevaks Mumbaisse ja Ahmedabadi minna, aga sellest sai hoopis Mumbai-Goa reis ja pikem..... Ja nüüd olen jube-jube pruun, kuigi päevitasin vaid kuskil nii tund päevas.... Ja olin kohe nii pruun vist, et mulle keelduti välismaalase rongipiletit müümast:) Arvati vist, et india naine....:D. Ei noh, tegelt on see jälle see India bürokraatia, mis näitab, et kui väljamaalae on siin üle 6 kuu, siis tähendab see, et ta pole enam väljamaalane, kuigi nahavärv on sama mis ennem ja räägib sama keelt, ja geenid on ka samaks jäänud, ja toob Indiale raha sisse nagu teised väljamaalased....
jah, kujutage ette, ma olen siin olnud üle 8 kuu!!!!!!!

Ja muud ei tahtnudki öelda. Tänan kaarlit palmisaare pildi eest. Väga uhke....Panen oma rohelisele boheemlaseseinale ülesse.
Ja muidugi kõikidele kallid, kes mind sünnipäeval meeles pidasid. Olete kõik armsad ja seda ka, et ma olen õnnelik, et meie maal on elanud nii venelased kui sakslased kui rootslased kui taanlased... Vähemasti oleme segunedes värskendanud verd ja oleme siiani normaalsed ajudega inimesed.... Vaadake ise, mis neist indialastest on saanud 6000 aastaga.... see on sama nagu kuningaperekondadega, et veri läheb pahaks ja inimesed on haiged ja nõrgad.


See-selleks. Tahtsin vaid öelda, et eestlased on lahedad! Vot!!!! Ja blondid poisid on ilusad! ok-ok(muideks, see on indiaväljend....prr, olen jah india naine), ma olen puhkusest ootamatust nii segane, et ajan siin naljajuttu suust välja. ja ärge jälle seda poistejuttu tõsiselt võtke..... Oh teid tõsiseid eestlasi küll. Kogu aeg peab ikka mainitsema ....

Aga tänasest hakkan taas tööle ja kirjutama nii siia kui oma kirjatöösse.....
Kirjutamiseni siis!

Tere!
Head Naistepäeva!
Siin seda küll ei peeta...Isegi poleks meeles olnud, kui vene saite ei vaataks......

Täna siis sõidan Mumbaisse. Tulin veel rahaautomaadist raha võtma, poest juustu(nn juustu) ostama ja siis Leo kaladele süüa andma......

Teate, mis täna juhtus? Ma pean rääkima, muidu järgmiseks korraks on see meelest, sest see käib ikka igapäevaasjade alla.
Öösel nägin unes, et selline hundilaadne koer on mu rõdul. Nagu hunt, aga vähe beezikam ja koeralikum ja näitab kihvu... Naljakas, mõtlesin ma unes, kuidas saab (selline) koer minu rõdule? See on ikka päris kõrgel ja teine tee on läbi minu korteri ju.....

Täna siis köögis porgandeid koorides tundsin ma, et keegi on mu selja taga......Pöörasin ümber ja hundi värvi suur ahv seisis uksel. Kasse ma olen küll 2 korda oma korteris näinud, aga kas son kass....No ma pole mingi kiljuja, aga mingi hääl mul kurgust tuli.......Sest ahvi taga oli veel ahve.... Imekombel sain ma oma tubade osast nad välja ja rõduuksest nii palju kaugemale, et läpaka laualt ära võtta Jumal tänatud, nad polnud midagi läpakaga teinud ja tubadesse polnud ka läinud... Ja mingil ime kombel ei hakanud nad ka mulle hullult vastu..... Tavaliselt käivad nad suure seltskonnaga ja hästi kiirelt üle rõdude ja laamendavad. Suured kurjad ahvid... Aga need olid sellised naljakalt "sõbralikud". Istusid kõik mu katuserennile maha ja ripnesid seal. Siis istusid kohe inimese moodi maha, sirutasid jalgu ja hakkasid varbaid nokkima. Üks väiksem küll võttis suure havisaba poti ja lükkas ümber, nii et pott kildudeks, aga muud pahandust ei teinud... Ja kui ma nendega püüdsin rääkida - selgeks teha, et nad peaks ära minema, siis väiksemad jooksid minu pea kohal oleva katuseservani ja ripendasid end sealt pea alaspid alla.
Noh, igastahes toast sain välja ja läpakas jäi terveks ja ukse sain eestoast ka kinni... Tehku mis tahavad. Ma neid igaks juhuks ei ärrita.....
Aga jah, eelmine nädal oli mingi ahv Leo rõdul kraani lahti keeranud ja see vesi oli uputanud alumiste korruste rõdusid..... Noh, ma üldse ei imestaks, kui and mu kuivavad aluspüksid rõdult võtaks ja need endale jalga tõmbaks......

teate, mina ei tea. praegu vaatan, et kui niisama bloggi vaadata, on osade piltide asemel kastid vaid.... aga kui ma oma poolelt ilusti view-na vaatan, on kõik pildid olemas..... Tuulil oli oma bloggiga sama jama.... ma püüan need pildid kuidagi seada nii, et need näha oleks, sest ma juba kustutasin and oma arvutist ja uuesti siis ükshaaval tõstma hakata on ikka liiga palju tööd......

head naistepäeva ette ära!
ma siis homme Mumbai/Bombay...ja võibolla hiljem Ahmedabad.

teisipäev, 6. märts 2007. a.
Teate, mis päev see on? Minu sünnipäev...
Jaa, väljas on natuke alla 30 kraadi sooja ja ilm on super ilus...... Eile tööle jalutades tundsin suve lõhna.....jah, ja siis läks mõte sellele, et kui ma väike olin ja algklassides käisin, oli minu sünnipäeval alati üle 25 kraadi külma....Aga mina vapralt ronisin ikka koolis, sest see oli MINU PÄEV. Ma sain kanda valget pluusi ja olla eriline..... Õnneks oli veel palju lapsi, kelle vanemad arvatavasti ei saanud neid üksi koju jätta... Nii et mul oli ikka kaaslasi MINU PÄEVAL.... Jah, kord oli mul koolis pruun shokolaadi tort seentega....Siiani mäletan, et oli eriline tort.... Teistmoodui kui tol ajal need tordid olid Roosa ja kollase margariinikreemidest roosidega). Seened olid muidugi mingid magusad biskviidiküpsised või miskit.....

See selleks, aga jah, ma olen alati kadestanud inimesi, kellel sünnipäev on suvel. Sest nad saavad pidada sünnipäeva aias. Ja nüüd, nüüd saan mina ka. Täna on lihtsalt nii ilus!!!!!!

Õieti algas mu sünnipäev eile õhtul peale kella 12 öösel, kui hakkas sõnumeid ja kõnesid tulema. Ja kuskil 00.30 või kell 1 tulid siis Adi, Nick, Supreet ja üks folgilaulja Shugga (olen teda varem ka maininud. Mingil stuudio pildil on ka. Hüüame teda Rock Stariks, sest tal on lihtsalt väga hea hääl ja muidu on ka andekas) mulle õnne soovima....Laulu, Chocolate Fantasy tordiga ja väikese viinaga. Viimane oli spetsiaalselt ja ainult mulle kui eesti tüdrukule... Noh, see jäi puutumata. Lisasin juurde hoopis kakao.....Shokolaaditort ja kakao on meil alatised lemmikud......
Jah, ja kuidas nad mulle ukse taha said....meil ju värav alt lukus...aga kole prõmmimine ükskord mul siin üleval ukse taga oli.....
Jah, Adi ise oli kõige õnnelikum. Muudkui säras..... Aga isegi mina, tuim eestlane, muudkui mõtlen tagantjärgi, et küll oli ikka armas temast. Nii armas ühtu oli see meile kõigile....

Armas, vaikne kodune.....Isegi muusika ei mänginud....lihtsalt meie põrandal tordi, küünla ja kakaoga......varjud mänglemas seintel ja lahtisest rõduuksest kuuldumas suveöö hääled......
Jaa, meie korter on justkui Amelié filmist: boheemlasilik, naiselik, muinasjutuline....segased värvid ja sürrid pildid seintel.... Jah, meil on armas kodu ja siin on imeilus öösel sünnipäeva pidada...

Jah, aga tegelikult on mu sünnihetk kell 10 õhtul alles, ja kui ma veel arvestan, et see on eesti aja järgi, siis on see siin 7. märts 1.30 öösel... Nii et aega on.
Leonard saatis Lõuna-Aafrikast sõnumi, kus käskis ka töölt päeva vabaks võtta ja chillida.... Noh, mulle pole vaja öelda, millal tööd teha. Tegingi plaani, kus paar viimast päeva töötasin varahommikust ööni, ja nüüd püüan jälle magistritööd siis kaks viimast päeva teha... Neljapäeval läheme Tuuli, Odile, Theresaga Mumbaisse, kus meid ees ootab Kristiina. Hiljem võibolal Gujarati, aga võibolla kohe tagasi. Anu ju tahaks hiljem meiega koos minna,.... Ja Ollie tuleb ehk tagasi...Tahaks temaga aega veeta.... Ja Reet tuleb oma 6-kuiselt hiinatripilt läbi Tiibeti siis mulle külla....(esimene minu päris külaline!!!!!!!!!!!!!) Nii nagu lubatud sai Janika sünnipäeval 11 kuud tagasi....:) Ütle veel, et eestlased sõna ei pea......
Nii et siis jah, täna peaks ma kodus magistritööd kirjutama, õhtul ehk jaapanlase Ai töökohta minema ja päris õhtul hindi keelde. Ai töökohaga on aga selline lugu, et kui nad kuulsid, et ma olen disainer, siis nad ei tahtnud mind enam lasta oma majja... Aga ma tahan ju niisama erialasest huvist ja kontaktde loomise tõttu seda kohta näha.... Aga noh, indialased on indialased, nemad arvavad, et disain on naabri kopeerimine. Ja seda arvamust ei muuda.....

Eilne päev möödus siis tööl ja õhtul oli tants....... Aa, täna pidi siis meie intervjuu kohalikus lehes ilmuma. Mina ja Tuuli käisime andmas intervjuud oma tantsuhuvi ja tundide kohta......

Ma ei tea, millal ma viimati kirjutasin. Eelmisest nädalast mul palju meeles pole.....päevad on olnud tavaliselt tööl, mõnel õhtul tantsutund....Kolmapäeval sain trainee dinneril käidud.....
Aa, eelmine pühapäev käisin Adi ja Nickiga nõbu juures peol. No ma arvasin, et see on väga vajalik üritus ja kui nad palusid mul kaasa minna, siis meelitasin Tuuli ka endaga kaasa ......
Noh, peol oli veel 2 ameerika tüdrukut, kes siin vahetusüliõpilased on... ja siis mõned intelligentsemad ja esinduslikumad inimesed. Vaibatöösturid ja kalliskivide töösturid......
Päris huvitav oli. Ja seda ka, et ma olen vaid korra elus sellises suures ja uhkes korterelamus käinud – Adi pool. Adil on aga siiski selline maitsekas ja tagasihoidlikum kultuuriinimese korter... Ankuril aga on selline luks korter.... Läbi kahe korruse. Ja Ankur ise on selline Ilus Mees – kena väimusega, väga mehelik ja väga pikk kohaliku kohta – täitsa nagu meie pikad mehed. Ja kusjuures, ma ei tea temast küll väga midagi, aga ta paistab täitsa selline normaalse jutuga olevat, nagu eurooplane. Seega peab vist ütlema intelligentne ja maailma näinud. Igastahes mitte klappidega.....

No ja siis ......neljapäeval käisime Tuuliga linnas, sest hakkas lähenema värviloopimise ja Baaangi (see on see marihuaaanajook, mida ma ka kunagi kurikuulsalt pahaaimamatult Pushkaris jõin) joomise festival. Tegemist on Lord Krisha eluajast ja tema kodukülast pärineva festivaliga. Algselt küll loobiti sita ja poriga teisi inimesi...mitte värvidega nagu tänapäeval.
Festival siis selline, ksu kogu päeva rahvas loobib suvalisi nimesi nii tänaval kui kodus erinevate värvidega....Mõned ei tule isegi mitme päeva möödudes maha.... Nii et siis tuleb ka vanu riideid kanda....
Kindlasti on seal veel rituaale, aga see loopimine ja kisamine on põhiline.Ja siis Krishna templis nädal enne õiget HOLI päeva pidi iga päev kell kaks parimad India tantsijad esinema. No meie jäime hiljaks ja väravad olid kinni. Kohalikud ei teadnud tänaval asjast midagi ja ütlesid, et üritus algab kell 5. kell 5, aga rahvas rääkis, et 5..45 ja siis kui asi käes, oli see lihtsalt laulmine ja palvetamine... Aga ilus oli. Esimest korda ma kuulsin, et hindud ei prääksu, vaid laulavad kooris ja pühalikult...vaikselt, ilma ruupori ja muude pannideta.... Isegi mul tekkis pühalik tunne.....
Hiljem kuulsime, et kell 2 oli tants olnud, aga kuna me jäime hiljaks, ja sees käis ka televisiooni jaoks filmimine, siis olid väravad kinni ja hilinejaid lihtsalt sisse ei lastud.

Aga jah, põhimõtteliselt läks kogu päev raisku, ja teate küll mind, kui ma olen mõtetega töö juures, ja ma ei saa seda teha, siis olen ma endaga väga rahulolematu...... Nii et ruttu koju. Oma põhimõtete vastu võtsin isegi selle maa peale Tuuliga rickshaw (no ma ju nii kui nii jala pärast joosta ei saa, püüan siis vähemalt kõndidagi......). Et ikka ruttu tagasi tööle minna.... Kell oli juba ju kuus läbi.....
Noh, aga kuna kodu oli lähemal kui töö, siis mõtlesin kodust läbi põigata... Ja siis sain sõnumi Nickilt, kes kutsus mu festivali ajaks küladsesse. Loomulikult ma tahtsin! Mulle meeldivad India külad kõige enam, aga ilma kohalikuta pole lootsuki nendega seal hakkama saada ja elada......
Nii lubas Nick mulle kõigest kohe rääkida, aga et ta on mu kodu juures ja kohe tuleb... No jõudis ta alles tunni pärast (hakkavad ka indialase kombed juurde tulema....). No ja siis ma teatasin, et ma pean tööle minema, aga ta võib mind saata, ja kui tahab, ka seal olla ja juttu ajada või filme vaadata... No aga stuudio jäi teele ja Nick ütles, et viskab Adile vaid suitsupaki.. No ja nagu alati... Ei saanud me sealt tulema. Nad olie eelimine nädal külas lindistamas filmimas käinud ja nüüd tegid muusikavideosid... Näitasid mullegi... Ja siis muud juttu...ja nii see aeg läks..... Aga Adi vihjas, et äkki Nicki ülemus tahab vaid Nickiga kahekesi reisida, sest muidu oleks ju Adi ka kutsutud. No ja nii leppisime kokku, et ma ikka kaasa ei lähe... Kahju küll, aga samas, ma lubasin endale ju tööd ja magistritööd teha, sest Mumbaisse minek võtab nii kui nii palju päevi.....
Nii et iga halb on millekski hea......
Jah, aga kuna aeg tormas, nagu Indias ikka kombeks, siis jätsin nad stuudiosse ja tööle. Oma 4 tundi sain ikka tööd teha.... Alles kell 12 sättisin sammud kodu poole.....

No see oli vist neljapäev... Reede siis töö, laupäev töö ja siis õhtul peole. Nimelt Supreet tahtsi uusi aieseccareid näha ja kuna ta üks sõber korraldas ühes uhkes farmis festivalieelse peo rikastele ja ilusatele, siis Supreet palus mul aieseccareid kaasa organiseerida. Noh, kuna ma uusi väga ei tunne, siis andsin selle töö edasi Tuulile ja Regile. No valged on ju popid ja neid ikka tahetakse peole....... Pärast kohtasime seal peol ka neid ameerika tüdrukuid oma sõpruskonnaga...et ikka valgeid rohkem oleks, olid ka nemad kohale organiseeritud........

Noh, farm oli ilus...ilusa pargi ja basseiniga. Toit oli hea, jook oli ka... Muusika oli kehva ikka nagu enamjaolt Indias kombeks.....
Aga kallis Nick oli siiski küladest tagasi tulnud. Ma arvasin, et ta on hull, et ta tuleb sellise peo pärast küladest tagasi...Aga noh, tema on palju külades käinud ja igatseb pigem seltskonnaelu (no mõtle ikka ise ka, kui ennem oled DJ Londonis ja siis hiljem elad muusikaprodutsendi elu vaikses Jaipuris) järele.
Kuigi muusika oli kehva, saime siis meeletult tantsu Nickiga vihutud. Temaga on tore – ta lihtsalt püüab alati ja igas olukorras optimistlikult paremat võtta. Nii et meil oli küll lõbus......

Peol kohtasin nii Ratan Textilesi ülemust, kellega mul töövestlus oli..... Ma ei tundnud teda äragi... Vabrikus tundus ta loogilise jutuga noor vunts nagu Indias ikka, aga peol olid tal ülikonna asemel vabaajariides, ja kui tal vunbtsi poleks olnud, oleks päris lahe mees olnud... Nii et jah, ma ei tundud teda ära ja tema mind.... (kas ma ütlesin, et lõikasin juuksed maha? Või tähendab Tuuli lõikas mul Vabariigi asstapäeval juuksed maha). .....
Ja siis kohtasin ka seda Adi sugulast Ilusat Meest (noh, ta on nagu Hollywoodi filmist selline rikas noor ja ilus mees noh). Küsis mult telefoni numbit, et kui veel selliseid pidusid on, siis ta annab teada... No loomulikult. Juttu räägib normaalselt ja ega siin seda normaalsete tutvusringkonda palju pole... Nii et andsin........

Pühapäeval ta juba helistas ja kutsus deidile... No ma olin üllatunud. Esiteks, ma teda palju ei tunne, teiseks oli ta peol päris napsune ja ma mõtlesin, et ta isegi ei mäleta, kuidas ta mu numbri sai...ja kolmandaks, arvasin, et....noh, ma pole nagu tema tüüp või nii. Tal nagu susises selle ameerika tüdrukuga, kes tegelikult hindu, aga adopteeritud (üks ilusamaid naisi, keda ma elus üldse näinud olen).....
Noh, igastahes laveerisin ära aga abiks oli mul oma sünnipäev: et noh....üritused ja puha.....

Ja kujutage ette, just pool tundi tagasi keegi koputas mu uksele... Arvasin, et jälle landlord. Ta juba laupäeval arvas, et on mu sünnipäev...Ländlord tõi mulle täna lillekimbu (Indias kingitakse lilli väga harva, tavaliselt on kimbud väga maitsetud) oma aia lilledega, siis kaks uut bürsti põranda pühkimiseks(on alles kingitused), ja kiri üüri hinnatõusust (noh, meeldetuletus, et aprillist pidi tõusma ja ka see, et kui palju maksab cooleri kasutamine suvel. Siin läheb seda vaja....).
Aga ei, seekord oli mu ukse taga kuller suure ilusa roosikimbuga ja roosa ümbrikuga. Kimp oli siis jälle sellelt mehelt.... Kujutage ette!!!!!! Eestis oleks see üsna normaalne, meelitav, aga normaalne...Aga siin, see on nii kontrast. Ma isegi ei teadnud, et siin kulleriga lilli saadetakse.... Ja et lillekimp võib ka ilus ja maitsekas olla..... Nii et ma olen väga-väga üllatunud.
Tõesti, mul on ilus ja eriline sünnipäev......Arvasin, et olen peaaegu üksi ja see sünnipäev saab vaiksem ja igavam olema, aga vastupidiselt ilus ja täis üllatusi.....Isegi sõnumeid tuleb täitsa erinevatest maailma kantidestJ.
Tänan teid kõiki!

Aa, ja see festivalijutt jäi lahtiseks. Laupäeva õhtul oli siis see farmipidu ja pühapäeval siis see värviloopimise festival. Aieseccarid korraldasid ka meie omadele eraldi ürituse kuskil erapinnal, kus sai siis üksteist värviga loopida, ja hiljem siis pesta ja nii oligi... No ma ei läinud, esiteks tundus mulle halenaljakas ja loogikavasane maksta selle eest, et mulle tehislikult tehakse keskkond, kus ma teisi väljamaalasi ja imelikke india poisse pritsida saan (ma olen vist vana inimene, et kasutan siin loogikat....?). Noh, see festival tundub üldse kuidagi lapselik, aga ma nõustun, et kui see on pikaajaliste traditsioonidega ja see on omas keskkonnas, siis on ok. Oma keskkond tähendab aga tänavat või küla..., mitte aga eraldatud ala, kus ma siis teisi valgeid pilduda saan........
Aga jah, am ei läinud see päev üldse tänavale. Igaks juhuks tegin ka shoppingu päev enne ära, et poleks põhjust... Kujutage ette, valge plika tänaval! Siin olid kõik üle terve keha nii värvised, olgu need noored või vanad... Aga enamjaolt sõitsid ringi ikak noored mehed, kolmekesi ühel mootorrattal ja kisades ja karjudes ja vilesid kasutades..... No ja ma olen rääkinud, kui ajuvabad ja metsikud need tavalised india noormehed on..... Nii et jah, oma jalahaava pärast istusin vaikselt kodus ja tegin magistritööd. Püüdsin küll ilusa ilmaga rõdul istuda ja kirjutada, aga festivalilärm oli nii suur, et ronisin ära tuppa....