teisipäev, 24. aprill 2007. a.

Nii, siin ma nüüd olen. Või õigemini, olen juba laupäevast. Ja selle „siin” all mõtlen ma taas Jaipuri.
Nimelt jah, läksime nagu Gujarati osariiki, käige loodepoolsesse ossa, mida nimetatakse Kutchiks või Kachichchiks. Pealinn siis Bhuj.
See on siis kõige kuulsam osa Gujaratist, kus on siis säilinud traditsioonid ja käsitöö. No Saurastra on ka kuulus, aga sinna me ei jõudnuki või ei jõudnmud veel......

No ma ütlen kohe ära kah, mids juhtus. Nimelt mina olen tagasi Jaipuris, aga Anu ja Tuuli ja saksa tüdruk Christine, keda Bhuji muuseumis kohtasime, ja kes reisib elab juba kolmandat hooaega Indias ja kui tööd ei tee, siis reisib ja teeb fotosid oma Saksama koolitööks, on veel seal. Pidavat kolmekesi Christine juhitava mootorrattaga elu nautima - st rannas olema ja külades käima.
Aga jah, nimelt, ootan ma üle kolme kuu ikka oma viisapikenduse vastust. No ja seega vana viisa pilt seal passis on nagu ta on. No ja Kutchis on vaja küladesse minekuks politsei luba, sest see on Pakistani piiriäärne ala ja arvatakse, et kas sinna minevad väljamaalased on nuhid või peab jällegi hoopis nende heaolu pärast muretsema. Seda nüüd küll, et mul pole india politsei vastu midagi. Hoiavad ilusti turistidel silma peal. Ainult see ülemäärane paberite täitmine ja ülisuure arvu küsimustele vastamine on õudne ja närvidele käiv.
Aga jah, kuna küladesse minekuks oli luba vaja, siis läksime politseisse, ja kuna ma ei tulnud selle pealegi, et mul võib mingeid probleeme tulla, siis läksin ka mina. Noh, ma arvan, et ilma loata oleks kah tegelt sinna aladele saanud.
Politseionu ei saanud mu viisast aru, aga kuna mul kunagi ammu õnnestus Jaipuri politseionult vähemasti tema telefoni number ja nimi hankida, sest mingit muud dokumenti ta mulle ei andnud, mis tõestaks mu viisaootamise staatust, siis helistasin ma onule. Mäletan nii selgelt, kuidas ta korrutas, et mul on vaja vaid paberit, kui tahan Indiast lahkuda ja Indias sees mul probleeme ei tule......Et tema on ka politsei ja keegi ei hakka mulle probleeme tekitama. Noh, ja siis Kutchi politseionu tegi Jaipuri politseionule noomituse, aga oli muidu nõus sellega, et Jaipuri politseionu saadab minu kohta kinnitava paberi faksi teel....Loomulikult neil faksi polnud, aga mul õnnestus isegi nii ära rääkida, et manager oleks seal offices ära käinud ja siis Bhuji politseisse faksinud. Noh, aga kuna Jaipuri onul oli vähe piinlik noomituse pealt või haistis ta, et ta saab selle teemaga raha teha.....agastahes nõudis ta mu tagasi Jaipuri. No ja täna siis lähengi Leonardiga ta jutule. Leonard käis vahepeal Nepaalis Nickiga ja nüüd ta peab end uuesti Jaipuris registreerima. Ja kui ma manageriga lähen, siis leiab politseionu võimaluse talt raha küsida...aga väljamaalaselt ju ei julgeta otse küsida.....
Noh, ja nii ma sain siis vaid ühe päeva käia külades, allpool, kus luba pole vaja. Kindlasti oleksin saanud ka ilma loata veel 2-3 päeva jagu käia, aga politseionu ju ajas oma joru. Nii peatusin veel ühe päeva kallis hotellis ja raiskasin oma aega ja raha leidmaks tagasisõidu võimalust. Nagu ma ju rääkisin, peab piletid ikka vähemasti 2 nädalat ette ära ostma. Noh, väljamaalase pileteid oleks taas saada olnud küll ka pühapäevaks, aga ma pidin lahkuma enne seda. Nii sain rongipiletid Bhuj-Jaipur rongile, aga ainult Ahmedabadini. Seegi hea..... siis rickshawga bussijaamade otsimine ja petturite vahelt õige firma leidmine.....Loomulikul jäi rong hiljaks ja viimastele bussidele napilt jõudsime. Aga bussidki olid väljamüüdud. Nii pidime Ahmedabadist Jaipuri asemel Ajmeri minema, seal jälle rickshawdega jamama, et nad meid Pushkari bussijaama (kõik väljamaalased ju lähevad Puskhari, ju peame ka meie minema) asemel ikka Jaipuri busside jaama viiks janahka üle kõrvade ei tõmbaks.... no ja siis jälle sõit Jaipuri poole. Kokku siis rongi hilinemine 1 tund, bussi hilinemine 3 tundi, unetu öö sleeperbussi istumiskohal, kus bussi vahekäik müüdi odava raha eest külainimestele täis, ja kuna indias ei tohi magadeski valvsust kaotada, sest mingi mees võib sind salaja kuskilt käppima tulla, sisi ehitasin vahekäigu küljele sallidest seina, milel kinnitasin siis toolide külge ja oma istumise alla.... Oh, õnenks, et Angie tuli minuga kaasa tagasi. Angie nimelt sõitis peale Varanasit Dehli oma sõbranna juurde, kes USA saatkonna koolis on muusikaõpetaja, ja esmaspäeval istus juba Dehlis samale rongile, millega meiegi Jaipuris liitusime ja Bhuji poole sõitsime.

Bhuj ise on üjks mõtetu linn, kus pole midagi teha, ja vaatamata sellele, et seal käib imevähe turiste, on hinnad hotellides ja mujalgi kallid. Kõrb.......Suviti on seal kraade kuskil 55. No pregugi oli kuumust jube palju. Ma arvan, et kuskil 50 kraadi juures juba.... Sest Jaipuri eelmise nädala 44 oli ikka üsna jahe Kutchi kuumuse kõrval....
Bujis elab siis 1,3 miljonit inimest ja see on üsk mõtetu väike linnake, kus poleks kindlasti mitte midagi teha, kui sealt ei saaks infot külade kohta ja kui see poleks peatumispaigaks kultuuri otsivatele turistidele enne küladesse sukeldumist.
Noh, mis seal siis teha oli? Mitte midagi. Linnas on üks vabaõhu restoran ja seal vist kohapeal ka süüa ei tehtud. See toodi kuskilt mujalt kohale. Parke ka polnud. Üks selline saarekese moodi vilets kolme puuga park oli, aga see oli niru ja veel tasuline ka. Hotellides tehti restoranid õhtul kell 5 lahti... ja... noh, kui me Angiega püüdsime Jaipuri tagasi jõudmise strateegiat välja nuputada, ja ootasime oma korda rongile minna... ei jäänud meil muud üle kui kohalikku kinno Bollywoodi filmi nimega Big Brother vaatama minna. No see oli üks nõme film. Püüdsid teha vist midagi teistsugust – mõtlemapanevat ja actionit tantsukomöödiate asemel. No action oli selline, et kaklustes mehed lendasid vähemalt 1 km kaugemale... Muidu oli aga story rickshawjuhist, kelle õde sai happega näkku ja kuidas hakaks ta siis võitlema kõikide pahade vastu, kes tüdrukutele kurja teevad. Tegelt see happe lugu... natuke kõhe oli küll. Olen neid lugusid palju kuulnud ja Supreedi tädiga juhtus ju ka see... Aa jah, vähe kõhe oli küll....
Muidu oli film nõme ja ilmekaunis näitlejanna oli filmis rickshawjuhi naiseks vaid selle pärast lisatud, et saaks ühe armastusstseeni – tantsunumbri ära näidatud... Aa, vene plikad mängisid india stiilis strippareid selles filmis....

Meie ostsime Angiega küll keskmise hinnaga piletid, aga kinopoisid panid meid kõige taha kõige kallimatel kohtadele ja ei lubanud kedagi meie ligi. Kena neist meie eest hoolitseda. Oleme ju piisavalt kuulnud, kuidas pimedas näppima kiputakse, kui tüdruk ilma poisita kinno läheb.....
Noh, ja jõudsimegi siis jälle mingi 26 tunnise reisiga lõpuks Jaipuri tagasi. Kuna meil jäi lõunapoolsesse külla minemata, kus ka ilus rand pidi olema, siis otsustasime kohe Narain Niwase hotelli basseini sukelduda....... Minu 9-kuuse kogemuse juures siin, oli see esimene kord, kui ahvikari hotelli aias oli ja basseinis olevaid inimesi hirmutas. Naljakas, nad ei tahtnudki inimeste asju vaid lihtsalt inimestega midagi teha... Noored ahvid vist...
No ja siis oli mingi nõme india poiss kah basseinis, kes püüdis näidata, et ta oskab ujuda küll (miskipärast aga ujus vaid põikipidi ja madalas vees), ja kiskus oma india pruudi riietega vette...... No ja kui muidu rääkisid nad hindit, siis basseini ääres pidid nad väga kõva häälega ja inglise keeles oma suhtest rääkima. Indialased jäävad ikka indialasteks....Isegi kui nad arvavad, et on paremad kui teised indialased.....

Õhtul läksin siis cheerleadingut tegema ja saatsin Angie Raj Mandiri kinno. Seekord olevat olnud lõbus ja hea komöödia ja Raj Mandir on ju ka India parim kino. Peale kino läksime aga 5-tärni hotelli peole. Nagu ma aru sain, oli see erapidu, kus siis jälle valged inimesed tasuta sisse said... No ja siis ma muidugi võtsin viinakoksi ka, ja kui Angie tahtis maksta, siis keelasin teda... Hilejm tuli välja, et see on tavaline avalik pidu erilisemas kohas, mida püütakse siin juurutada, ja et jook oli rahaline. Aga mirtte keegi ei hüüdnud ju mulle ak, et maksma peab.... Naljaka sjuhtum ja, me naersime, et tulebki vist tulevikus nii teha. Et kõik ju arvavad, et valget on vipid ja ju nad ei peagi siis maksma......
Järgminer päev sisi taas Narain Niwase hotelli bassein, mis siis seekord üsna täis oli. Kohalikud väljamaalased tulevad siis siia nautlema oma ainukest vaba päeva. No ja kuna eelmise öö pidu vist paljude olekut ka veel mõjutas, sisi parim rohi oli jahe bassein ja põõsavarjus magamine......
No ja õhtul ma jälle tööle. Angie oli ka täiesti välja magamata, nii et ta eelistas kodus lugeda ja magada. Kui koju sain, siis kukkusin ka mina voodisse. Adi küll helistas pool 12 ja arvas, et võiks veel miskit teha, aga ma olin täitsa kontaktivõimetu...Reisimine, magamata ööd, õhtused töötunnid ja mitu tundi ujumist võtab ikka võhma välja.
Tänaseks olen küll kosunud ja töödki teinud. Ja korteri ära koristanud. Ma pole meie korterit kunagi nii liivasena näinud. Aga ei saa unustada, et Jaipur on keset kõrbe ja vahepeal oli olnud suur liivatorm. Ja paljude akende asemel on ju vaid võrk, millest liiv tuppa jõuab........

No ja eile siis koristasin, saatsin Angie bussile ja käisin Foresti, Ami ja Leonardiga tööasju ajamas.
Muideks, Amy on pea kolm kuud rase. Tema lapsest saab vist esimene korea beebi, kes Jaipuris üles kasvab. Aga pole hullu, hollandlasest Evelin on ka Indiast oma esimesed eluaastad mööda saatnud ja temast on saanud täiest täisväärtulsik ja terve inimene.