reede, 13. aprill 2007. a.

Tere, Juri Gagarin on tagasi Varanasist....., ah, mis Juri.... Krishna on tagasi Kajurahost...
Nimelt leidis üks Kajuraho templite giid, et Krõõt on väga sarnane Krishnale, ja et minu nimi on nüüdsest Krishna. No ma ei tea, kui palju te Krishnat teate, aga Lord Krishna on hindu jumal, kel on palju reinkarnatsioone.

Aga nüüd siis algusesse......


Ei, ma kohe pean enne rääkima, mis Anuga juhtus. Nimelt jalutas ta ilusti koju kust iganes ta ka tuli ja üks mees mootorrattal nägi teda ja parkis oma motika meie maja ette ühe auto varju. No ja teate, hakkas liputama!!!!! No kurat küll, India meeste pervertsustel pole ikka piire..... Kuigi jah, ma imestasin juba ammu, et kõikide muude perverstsuste keskel polnud ma ühtegi liputajat näinud.
Aga jah, imelikud on ka nn korralikud pereisad. Täna üks just ronis ma ei tea, mis teed pidi Narain Niwase hotelli basseini juurde (tavalised indialased pole eriti hotellides teretulnud), ja oma süles oleva väikesele lapsele valgete tädide näitamise tähe all käis see vana pervert ümber kahe valge prantsuse tüdruku, kes veest väljas päikse käes mõnulesid..... No on ikka värdjad need india mehed kohe. No ma ei saa aru, kuidas võivad nad nii kiimas olla!

Ok, sellest enam ei räägi.

Tagasi reisijutu juurde.
Esmaspäeval peale nn tööpäeva kiirustasin ma siis nii kiiresti kui võimalik koju, sest vaja uue rickshaw peale minna ja siis juba rongijaama.
Esmaspäev oli üldse segane päev. Ühed eesti kliendid, siis pidin veel hommikul käima selle sama reisu ja järgmise reisu rongipileteid ostmas. Siin selline kord, et kui kuhugi reisida tahad, pead seda teadma ette vähemasti 2 nädalat, sest just nii palju varem on kõige minimaalsem aeg osta rongipileteid. Noh, meie siin oleme sellises erandseisus, et saame osta väljamaalase pileteid. Nimelt India Raudtee on eraldanud teatud arvu pileteid väljamaalastele ja siis naistele ja siis kallima hinnaga hädaolukorras ostmiseks. Nimelt on aga nii, et alati on kõik need ka välja müüdud. Tihti ka väljamaalase piletid. Nii et tuleb kiire olla. Ja siis veel see, et väljamaalase pileti saamiseks peavad kõik piletisaajad ise väljamaalase kassa juures olema (neid pole mitte igal pool ja lahtiolekuajad on ka üsna keerulised), ja nende viisa peab olema kehtinud vähem kui 6 kuud. Mina nimelt siinse korra järgi pole enam väljamaalane ja ma pean siis teiste omasarnaste plikade passe kasutama, et piletit osta. Hiljem ei loe enam keegi, et kas Mirte või Marion on ikka see, kes seal ülemisel lavatsil magab.... Poiss ei tohi olla ja kui mul mingi tsingilingi nimi oleks, siis see kah vist ärataks kahtlust....
Igastahes Tuuli ja Anu pühapäeval ebaõnnestusid piletiostuga ja nii oli meil see esmaspäev enne mu tööd ära teha. Siis oli ju veel vaja asjad pakkida, Leo pool natuke tegemisi teha, siis tööle, siis tagasi ja rongijaama.
Seekord õppisime siis veel ühe uue asja rongiga sõites selgeks. Nimelt isegi kui rongile vabu pileteid on, samal päeval neid enam ei müüda. Siis tuleb osta general class’i piletid ja rongis loota, et mingi ametnik laseb meil kõrgema klassi piletile juurde maksta ja meie leitud koht pole kellegi teise oma. Nii et jah, 2 korda pidime ennem ümber istuma, enne kui mitte kellegile kuuluv koht leitud.
Aga jah, general classi ootama minna küll ei tasu. See on siis see osa rongist, kus iga jalatäis on inimesi täis ja nad ripuvad peaaegu vagunist välja....
Jajaa, iga kord õpin midagi. Eelmine nädal õppisime jälle näiteks triki, kuidas käituda siis, kui piletid on otsas ja ostad ootenimekirja pileti, mis eelmisel õhtul veel soodsat tulemust ei näita. No siis tuleb lihtsalt rongi minna ja tark nägu pähe teha ja jälle sobivale vabale kohale minna. Meil nimelt 1 3-st oli ootenimekirja pilet ja kuna piletid on ühised, siis ei tee keegi kindlaks, kuhu see ootenimekirja pilet koha sai/kui sai. Ja ega keegi ka uurima ei hakka, kui tegu on valge inimesega, eriti kui veel tegu on tüdrukuga.

Jah, üks asi, mille eest Indiat kiita saab, on see, et rongides on alati organiseeritud nii, et vähemasti valged tüdrukud on paigutatud perekondade kindlasse keskkonda, meestest eemale, ja kui juhtub mehi läheduses olema, siis tuled politseinik kuhugi lähedusse istuma-magama. Ja Varanasi rongis, milles on palju vargusi olnud, uurib politsei isegi üle, et kas kõik kotid-kompsud alles. Anu jalal olnud kett juba tekitas inimestes muret, sest tavaliselt ju kantakse ketti mõlemal jalal...seega, üks on kadunud....Raudselt.


esmaspäev, 16. aprill 2007. a.
Jätkan juttu......
Niisiis käisime rongiga Varanasis. Rongisõit ise pidi sinna kestma 18 tundi, aga kokkuvõttes lisandus sinna veel 4,5 tundi otsa. Nimelt on see rong kahtlaselt kurikuulus ja miskipärast paljud eelistavad enne sõita Dehlisse ja sealt teise rongi võtta. Nüüd saan aru, miks. See on vist ainus rong, millega alati ja kindalasti alati häda on. Noh, aga selleks Dehlisse minna... No ma ei tea, sedapidi tuleb ju veel pikem maa.

Mis siis on Varanasi? See on India vanim linn. See on üks maailma vanuimaid linnu üldse. Vanuseks peetakse kuskil 4000 aastat.
Varanasi on ka püha linn. Väga-väga-väga püha linn. Asetseb see siis osariigis nimega Uttar Pradesh (Nepaali all kohe) ja linnake ise on kuulus just seetõttu, et asub püha jõe Gangese kaldal.
Juba ammu oleme me siin mõelnud, et kuidagi ei näe surnuaedu. Et kohe kusagil pole. Noh, nüüd viimase kuu jooksul olen näinud paari kataoliku surnuaeda Goas ja nüüd mingeid muhameedlaste surnuaedu ka. Aga ei midagi hindudele.... Nimelt, hinduismis käisb asi nii, et surnud põletatakse. Ja tuhk viiakse Gangese jõkke. Viiateks on ainult meessoost sugulased. Aa, mingi muu jõgi pidi ka olema, kuhu võib ka visata, kui Ganges just väga kaugele jääb....

Aga jah, tuhk Gangese jõkke. Imeväikesi beebisid ei põletata. Need visatakse lihtsalt Gangese jõkke.
Nii et üks kõige erilisemaid asju on siis jõgi Ganges, mis teeb pühast linnast Püha Linna.
Loomulikult saab ka surnuid põletada pühas linnas kohapeal. Selleks on olemas maja (nn krematoorium), kus seda toimingut tehakse seine vahel varjatuna, ja siis teine koht, kus kõik tehakse lageda taeva all jõe ääres. Sugulased saavad näha teiba tagant ja kõik ülejäänmud näevad sead ka kas tänaval või paadiga jõe peal olles.
Hämmastav on see, et mulle on paljud rääkinud, kui vastik see kõik on ja kuidas kõik lehkab. Nimelt on selle linna külastajad siis need, kes vihkavad seda kohta, või kellele jälle väga meeldib. Mina nimelt siis olen viimaste hulgas.
Ei lehanud midagi. Ja kole polnud näha neid põletamisi ka. Noh jah, jõgi oli küll hilisõhtul päris tuhane ja kui mõelda, et kui palju hambaid-luid konte jõe põjas on........
Jah, ja nägin ka kuidas mingid mehed sõelusid jões tuha sees hambakulda välja. No jah, aga see on see tavaline elu. Ka meil on olemas inimesed, kes haudasid näiteks kaevavad. Ja pole see vastik ju midagi. Kellegi jaoks on ka see igapäeva töö.

Varanasi linn ise on üks väga-väga kitsaste tänavatega linn, mis on vist nii ehitataud taotluslikult. Nimelt on tänavad alati päikese eest varjus. Väga lahe. Omaette lahe on ka see, et vanalinnas läheb iga õhtu kell 8 elekter ära. Tänavad on valgustatud vaid küülnavalgusega ja ühel moekamal tüdrukul nägin isegi taskulampi. Aga jah, muidu käib elu küünlavalgel. Mäletan kunagi koolist sellist nalja, kus poisid tõid kodutöö tegematuse eest põhjuse elektrikatkestuse, mille tõttu ei saanud ei õppida, aga ka telekat pidi küünlavalgel vaatama.:D Nali naljaks, sama on Varanasis ka näiteks internetikohvikutega.... Või mille iganes muuga. Töötavad, aga küünlavalgel. Noh, te nii kuinii ei usu India absurdsusi. Mitte keegi ei usu, kuni pole siin ise käinud ja näinud...... (näiteks eile näitas Tuuli mulle liftisilti: FOR ALL FLOORS. Eestis ei tuleks keegi selle pealegi, et peaks kirjutama, et see lift ikka igale korrusele läheb. Aga noh, see on ju India. Ise ei pane ma juba ammu selliseid asju tähele).

Ok, püüan ikka ja jälle Varanasi linna kirjeldada. Linn asub siis Gangese jõe ühel küljel ja elu käib siis enamjaolt Ghattides jõe ääres. Ghat on siis selline trepistik mingi teatud majani. Nimelt on kõik India kunagised rikkurid ja kuningad siia maa ostnud ja omale suure-suure maja ehitanud. Eks pühas linnas ja püha jõe ääres peab ikka ju olema oma residents. No ja nii siis on linn jaotatud jõeäärseteks ghattideks ja ja tänavad, mis peatänavalt ghattideni viivad, on siis nimetatud selle ghati nimega ja lisatud on sõna HAVELI, mis tähendab siis mõisat või lossi.
Varanasil on olemas kolm nime (Igal India linnal on ju vähemalt kolm nime Kolgata-Calcutta, Mumbai-Bombay....., Varanasi-Baranas). Esimest nime ei mäleta, aga kõige viimane tähendab siis mingit jumalat (Varano) ja linna (asi). Üldse on siin lahe see, kuidas nimesid tehakse. Näiteks üks linn meie teel tähendas tõlkes „9-küla”, sest selle ümber oli 9 küla (samas, kus neid siis poleks?).
Nii, jõgi – räägitud....Aa, jões käivad siis kõik ontlikud indialased ujumas ja pesemas ja teevad kõike, mis võimalik. Jõgi on väga räpane ja kujutate ise, et mis haigused võivad olla seal, kui sinna kõik surnud visatakse. Noh, tegelt hommikusel paadisõidul see enam räpane ei tundunudki. Tuhk oli pinnalt kadunud ja kuivanud lilled samuti......
Aga jah, kuulsite õieti. See on esimene koht, kus ma näen, et indialased tõepoolest ujuvad. India mehed, kohalikud, on päris kõvad ujujad. Naised istuvad ikka saridega vees ja vanad mehed ja noored nn mungapoisid teevad vees palveid ja mingeid joogalikke liigutusi ja võimlemisi. Seda kõike on jube huvitav vaadata just paadiga veest. Nii nägime meie oma kahel erineval paadireisil(enne päikesetõusu ja õhtul) väga erinevaid asju. Hommikui näeb inimeste tavapärast elu (näiteks pestakse selles vees ka pesu spetsiaalselt laotud kivialuste peal, lisaks kõikvõimalikud templid, riitused, inimeste põletamised, kui ka paatidel asetsevad nn supermarketid, kus siis turistidele mida iganes müüa püütakse. Näiteks nägin mina esimest korda elus oma silmaga, kuidas paadis telekas mängis. Suur telekas...... India noh.). Õhtusel sõidul näeb aga linna salapärases valguses suurte lõkketuledega ja hämmastavalt ilusate bujadega (öised palvused). Need bujad meenutavad enam midagi tiibetlikku kui lärmakat india hinduismi: suured punased lipud lehvimas, suits ja küünaldega lambid, imeilusates siidriietes mehed esitlemas kõige ilusamat tantsu, mida üldse palveks võib nimetada.......Jah, neid bujasid näeb siis vees, paadilt. Lisaks saab pisikese raha eest pesta ka oma karma puhtaks. Nimelt pisikesed poisdi müüvad pühasid küünlaid, mida saab jõele panna ja sellega oma karma puhastada. Noh, kuidagi juhuslikult sai minu ühest küünlasoovist hoopis 3. Nii et üks mulle endale,üks mu emale, ja üks mu ülejäänud perele..... Ilusad roosilehtedes küünlad tohutus arvus jõel triivimas....jube ilus..... Noh, loodame, et karmaga on ka nüüd kõik korras...:D.

Jaa, see linn on küll püha hindu linna, aga siinne usk on kuidagi ilusam. Inimesed on vaiksemad ja pühamad. Päris suurel hulgal võib näa ka kiilakaid naisi sarides. Või siis täielikult kammimata juustega. Need naised – pühad või siis metsku ilmega – on kuidagi nii värskendavad pikkade ilusate juustega ja lakutud soengutega rajasthani naistest. Pealegi meenutas see püha koht ja inimesed mingis mõttes tiibeti munki. Jah, ja isegi neidsamu munkasid nägin ma turisimireisil Varanasis. Ka nemad tahtsid näha püha linna.....

Noh, tegelt on olemas ka täiesti tavaline osa Varanasit, ja siis – uskumatu, aga tõsi, puhaste asfalteeritud ja laiade tänavatega ülikooli linnaosa, kus on roheline, ja majad korras. Varanasi ülikool on muideks maailma kolmas ülikool oma suuruselt......Täitsa tipp-topp.
Aa, ja isegi tavalistes templites on hoopis teine tunne kui mujal... Nimelt Võib näiteks varanasi suures Krishna (oli vist seekord sellenimeline) templis näiteks võimalik õppida või lihtsalt vaikselt uurimustööd tehes aega veeta. Päris uus ilming – tempel kui raamatukogu või õppimise koht.


Vanas osas on veel üks tähtis asi, mis tähtis eriti meile, aga üldiselt näidatakse kõikidele turistidele: nimelt on Varanasi kuulus oma siidbrokaadist kangaste poolest. Neid kootakse pimedates ruumides shakardtelgedel. Leidsime hunniku selliseid ise linans lonkides ja hiljem viis meid ka meie hotellipoiss neid vaatama. Ostsin siis kojua ka mõned sallid. Küll mitte brokaadist, aga lihtsast kashmiiri siidist. Mu maitse on küll muutunud särvamate hilpude ja kirkamate värvuide suunas, mis eestlasele vist maitsetuse tunnusena näivad, aga need brokaadid olid ikka liiast ka meile.......

Aa, ja teate mis. Varanasi rattarickshawd on vist maailma suurimad rallijad. Julmalt kihutjad auklikutel teedel. No ma ei tea, teistele vist ei meeldinud, aga mulle ja Angiele küll meeldis väga. Jube lahe, püüad kõigest jõust kahe käega kuskilt äärest kinni võtta ja sõidukil püsida. Juhid ise on parajalt segased. Näiteks selleks, et teisest juhist ette saada või teises jõudu vähendada ei peeta paljuks salaja teisest rickshast kinni haarata ja järgi lohiseda......

Noh, ma peaksin vist selle linna jutu siin katki jätma. Ka muust on rääkida ja aega enne uue väljumiseni (täna õhtul, st 4 tunni pärst Kutchi, Gujarati tekstiiliküladesse) pole palju jäänud.
Aga jah, peaaegu puhtjuhuslikult kohtasime siis Varanasist Angiet, Ameerika tüdrukut, kes pool aastat üksi Indias reisib ja keda me esimest korda kohtasime Himaalajates. Nüüd siis aga saame juba 4 korda kokku – ka tema tuleb meiega Kutchi.
Ja siis saime rongis tuttavaks valge noormehega Austraaliast, kes jutumisi just Kutchi küladest tuli... Hämmastav, need külad on varjatud ja turistid ei tea neist midagi, aga meie nä satume ikka kokkusaamiste radadele....


Aa, ja viimane asi Varanasist: rääkisin, et inimesed ujuvad selles kummalises surnuvees. Räägitakse, et see vesi on püha ja mitte keegi ei jää seels haigeks, kuigi eelduste kohaselt peaks jääma. Jah, india inimesi käib siin tuhandeid ujumas. Vähemasti minu üks tuttav on ka käinud (poolakas, mitte indialane), ja on elus ja terve. Nägin ka isegi seda, et kohalikud pesid selle veega hambaid. Noh, Tuuli ütles seepeale, et mis vahet, põhjas ju nii kui nii palju hambaid juba ees.......
Aga jah, toiduga peab seal linnas ettevaatlik olema. Mingi 10 aastat tagasi said kaks turisti surma – põhjuseks toidumürgitus. Nii et jah, enam ei tundugi silt: VÄHEM MUST KUI TEISED KOHAD; enam imelik...... Usaldasime silti ja ellu me selle restorani toidust jäime ka.

Peale Varanasit siis rongiga sellisesse kohta nagu Jhansi, kust siis võtsime rendiauto juhiga Kajurahosse, külla, kus asuvad järgi jäänud (25 85-st) templid, mis kuulsad oma kamasuutra kujude poolest.
Noh, ütleme nii, et India kontekstis oli ikka päris palju vaadata. Ise ka ei uskuks, et keegi nii avalikult teatud poose kujutab, ja veel jumalakojas...... Aga muidu... Ilusad templid, pole midagi väita. Aga samas, kui oled juba 9 kuud Indias olnud, siis need templid polnud küll midagi nii erilist, mida vaadata. Kõik on nad ikkagi üsna sarnased. Palju ilusam oli kolada hoopis Kajuraho küla (7000 elanikku) vanas osas.
Jaa, ja siis leidsime sealt Radisson SAS’i hotelli, mis meenutas väga-väga Pirita Topi. Aga noh, ilusti korrashoituna nägi ikka palju ilusam välja kui eesti teisik.

Ja siis jälle autoga tagasi. Jumal tänatud, et me selle auto võtsime. Sinna külani jõudmiseks ja seal tagasi tuleksuks oleks palju tunde pidanud bussiga sõitma, ja me poleks oma ajaga ka välja tulnud.....
Ja Jhandist siis samal öösel kell 1.25 Agra poole, kus pidime hommikul kell 6.25 ümber istuma samale rongile, millega Varanasisse läksime, et taas koju saada. Juhtus aga nii, et loomulikult see rong tuli hilinedes. Seekord vaid 1 tund. Aga jah, kuigi mind peeti püstihulluks, et julgen riskida vaid 2tunnise ümberistumisajaga, ei juhtunud midagi ja kokku pidime istuma hoopis 3 tundi ja jälle rongiperroonil tukkuma. Ei kulutanud meie aega palju ka just see, et saabusime jaama Agra Cantt’i ja pidime rongile minema hoopis teises jaamas nimega Agra Fort.
Noh, oli üks üsna unine ja poolmagamata öö, aga tagasi jõudsime õnnelikult ja õigeks ajaks. Isegi õhtul saime korralikult tööle.

Sel nädalavahetusel kodus midagi ei juhtunudki. Reede õhtul läksime otse töölt Tuuliga veel Black House peole. Laupäeval oleks võimalus kah olnud jälle Devil’s Club’i minna, aga läksime koju magama. Pühapäeval oli meil kaks tööotsa: hommikul töötasime mingil pressikonverentsil dekoratiivsete piigadena. Selle ürituse juures oli tore see, et nägime ära india stiilis veepargi, üritus toimus sees AC-ga ruumides, saime head india toitu süüa(leidsin uue lemmiku – spinatikaste hernestega. Nimi siis mingisugune Palak) ja kandsime rajasthani rahvariideid (Rajasthanis on teistmoodi riided kui mujal. Ja kui keegi veel ei tea, siis mustlased ongi alguse saanud Indiast, Rajasthanist. Nii et kujutate ette, kui kulinaid ja sädelevaid riideid me täis olime). Aga jah, igal juhul meeldiv ja meeldejääv töö oli. Minu kohustus oli siis kõigile külastajatele hinduismi punane täpp riisiga otsaette teha. Ohh, algul tundus küll, et jube ja ei saa hakkama, aga näe, nüüd oskan jälle midagi uut...! No ja siis laval tähtsate onudega koos mingid pühasid küünlaid põlema panna, siis mingeid küsimustikke korjata ja lõpuks pressikonverentsil mikrofoni küsitlejatele jagada.


Ja siis nii laupäeval kui pühapäeval olime jälle Narain Niwas hotelli basseinis. Päevad on siin juba nii kuumad (+44 kraadi), et ainult vesi ja vari annavad jahutust. Uhh, eile öösel magama minnes ei tulnud uni kohe kuidagi – linad oli õhukuumusest üles köetud. Selline tunne, et olid värskelt ahjust võetud.