pühapäev, 8. aprill 2007. a.

Reede ööst saati oleme tagasi siis Ahmedabadist, Gujarati osariigi pealinnast, kus siis tegime oma tulevase tekstiil-külatripi eeluurimust. Sinna sisse jäi siis kõiksugu muuseumid koos maailma parima india tekstiilide koguga Calico muuseumis, kui ka väiksemad kohad. Lisaks ka bussiga City Tour ja varahommikune jalutuskäik vanalinna käikudes.
Ahmedabad on hämmastav linn. Tavaliselt seal turiste pole, sest seal pole midagi turistilikku. Need, kes aga hindavad tekstiili (või ka arhitektuuri), neile on see väga eriline koht. On ju selles linnas üks maailma parimaid tekstiilimuuseume (minu meelest vaieldamatult parim), kui ka selle ümbruse külades on säilinud enam tekstiilitraditsioone kui kusagil mujal. Tänu suurtele tekstiilitraditsioonidele, loodi eelmise sajandi 60-ndatel siia ka Indian Institute of Disain, mis on India parim disainikool. Selle kooli nimi on nii kuulus, et kui öelda NID ükskõik kus Indias, või siis ükskõik millisele maailma asjadest mitteteadvale tänavaelanikule Ahmedabadis, siis iga üks teab, kus see on ja mis see on.
NID on loodud brittide poolt Bauhausi koopiana. Nüüdseks on India riik selle üle võtnud, aga kooli tase on ikka siiani väga kõrge ja tundub lausa uskumatu, et see on kõrgkool maal, kus disainist midagi ei teata.

Juba koolimaja(d) ise on erilised – üsna sarnased Le Corbusie stiiliga. Nimelt üle suure tee teisel pool ongi kaks muuseumihoonet (üks neist linnamuuseum), mis jälle disainitud maailmakuulsa arhitekti poolt.
Niisiisasub kool suures troopilises pargis ja igaühel sinna asja pool. Valvurid on kõikjal väravates. Samas, kirja pannes kelle juurde, ja ära andes oma fotoka, on sissepääs üsna vaba. Eks peab olema ikka väike kontroll ka, et kahtlased võõrad kooli atmosfääri negatiivseid tegevusi ei tooks.
Aa, ja siis on koolil seal taga metsa sees ka ühikad. Jälle üsna lahedad.
Ja kool ise. No kuulge, Eesti Kunstiakadeemiale annab see kool kohe kõvasti silmad ette oma võimalustega. Ja milline loov õhkkond! Ja kujutage ette, ka õpilased on seal nii-nii normaalsed. Kuulavad „lääne” muusikat ja ei näe üldse standardindialased välja. Nojah, nad ei käi just tihti kooli piirest väljas (õpivad 4 aastat jutti ja põhimõtteliselt pole neil ka sellist tõelist suvevaheaega ka, kus koolist kaugele eemale saaks), sest siin on neil kõik, mida vajavad: klassiruumid, mis lähti ööse kella neljani igal päeval, õhtused väärthilmi vaatamise tunnid, sõbrad, väga hea raamatukogu, toit, poed..... Nii kui nii oled kunsti ja koolitöö sees, aga need primaarsed asjad, mis teinekord loometuhinat lõhuvad, need ka samas on rahuldatud, siis on ju ainult lust töötada.
Aa, ja siis kui nad mõnikord ikka lähevad linna turu-uuringut mõne projekti jaoks tegema, siis saavad ka nemad kultuurishoki. Ka nemad on unustanud, et ülejäänud India ei tea, mis on diasin.
Jah, nii erilised inimesed õpivad seal.... Täitsa kohe PÄRIS inimesed. Ja lisaks sellele nad ei vahi sind, isegi kui oled valge. Täitsa normaalsed kohe.
Ja koolis siis on sellised osakonnad: Mänguasjadisain., Tootedisain, Mööblidisain, Film, Tekstiilidisain (kui kõige vanem ja tugevaim osakond), Keraamika ja klaasidisain, Nahadisain, Uusmeedia ja graafiline disain, Elustiili diasin ja aksessuaarid.

Veel üks asi, mis selle linna juures on tähelepanuväärne, on arhitektuur. Ma pole näinud ühtegi India linna, kus oleks nii palju funktsionalismi, ja samas on ka vanalinn super lahe. No loomulikult peab enne räpasest raudteejaama viivast tänavast kõrvale põikama ja sa leida end linnas, mis polegi justkui India. Kuid mis stiil see siis oleks? Mitte ka Euroopa....Või siiski, ehk Vahemere äärne stiil? Natuke gootikat, natuke Havelisid..... Isegi sillakesi..... Kahjuks se kõik aga hakkab hävinema. Keegi ei püüagi seda päästa.
No ja siis Le Corbusieri majad. Kuskil Ahmedabadi ligidal on uus linn nimega Ghandinagar, mis on jällegi tema loodud.......Sinna me seekord siiski ei jõudnud.
No ja muidu on see ka ikka üsna ilus linn laiade asfalteedega ja uute ehitistega. Mitte midagi polnud sellist, mis Jaipuri meenutaks.

Aa, Ahmedabad on üks eriline koht ka seetõttu, et India vabaduse saavutaja mister Khandi elas siis nn kloostris oma vaisket elu ikka päris palju aastaid. Kõik tähtsad poliitikud käisid teda siin külastamas.

No ja siis..... Tekstiil-tekstiil. Oh, seda ilusat Calico muuseumit, mis asetseb botaanilises aias (meie botaaanikaaiad jäävad sellele nn tavaaiale ikka väga alla)nkõrgete müüride taga! Vanad Havelid kaitsevad imelisi tekstiiliteoseid, uskumatuid siidist tikitud vaipu (ma ju pole vaibainimene, aga isegi mulle olid need imelised), rõivaid nii külainimestelt kui ülikutelt, printkangaid, Pashimna salle, sarisid. Kõik kõige ilusamad, mida eal nähtud. Ja seda kõike uskumatult ilusates villades ja mõisamajades. Kõige erilisemad aga kaitstud kinjniste lukidega tubades, kus valgust näidatakse vaid 10-ks minutiks päevas – selleks hetkeks, kui giidiga grupp sealt läbi lastekse. Jah, kahju, et me ei teadnud selle muuseumi karme reegleid, aga kui järgmine kord läheme, on meil õigus taotleda lisaaega ruumides olemiseks ja iseseisva uurimuse tegemiseks, kui ja imelise raamatukogu nägemiseks ja kasutamiseks.

Noh, kuigi linn oli tore ja me saime nii palju uut ja kasulikku infot, ei läinud ka see reis ilma viperusteta ja ebameeldivusteta.
Hotell kus ööbisime, oli nii kuum, et öösel magada ei saanud. Ei aidanud ka propeller lae all. Lisaks, viimasel ööl, kui ma tõepoolest silmatäit ei maganud, avastasin ma kretiinist india mehe, kes oli meie toa akna lahti kiskunud ja jõllitas meid avatud aknast. Sõimsin teda, kus veel sain....Ma oleks talle kallale läinud, aga mul olid vaid strateegilised kohad kaetud. Miskipärast on siin selline aimndus kohe, et keegi kuskil ja alati piilub. Nii et kuuma käes riiete mahakoorimisest pole õieti kuskil juttu. Isegi omas kodus on mul kahtlus, et äkki ikka käib keegi ülemisel korrusel aknast piilumas......

Nii et kuum hotell ja india kretiinidest mehed.... No siis veel paberimajandust ja vassimist hotellis. No ma ei saa aru, kuidas hotellis saavad töötada inimesed, kes inglise keelt ei oska. Ja kes muideks ka ladina numbreid ei tea.....
No ja siis oli ebameeldiv ka see saastatus. Kesklinnas seda nii ei tundnudki, aga Ahmedabad on maailma 10 kõige saastatumima linna hulgas.
Kuskilt lugesime, et saasatus tuleb mingist kütusest, mida autorickshawd kasutavad. Ehk seetõttu seal oligi nii odav rickshaga sõita. Jaipuris ei taha ükski juht sind alla 40 ruupia sõidutada. Isegi mitte naabermajja, sest bensiin on niiiiiiii kallis.

No ja lõpp oli muidugi see, et rong, mis piletimüüja jutu kohaselt kell 7 Jaipuri pidi jõudma, jõudis kohale kell 11 õhtul – 4 tundi hiljem. Küll sellest tuli paksu pahandust, sest pidime ju kell 7 õhtul Tuuliga tööle minema...... Noh, aga pahandust polnud kauaks, sest ilma meieta ei suuda need india plikad üldse midagi ära tantsida. Nii et ikka oleme hinnatud tantsijatarid siin. Sain isegi tööpakkumise samale firmale hakata postreid ja flaiereid ürituste jaoks kujundama. Eks vaata, kuidas tulevikuplaanidega on. Kui jään natsa pikemaks ja aega ka üle jääb, siis kes rahast ikka ära ütleb.


Aga nüüd siis ujuma Narain Niwasesse. Anu ja Tuuli juba lahkusid rongiaama pileteid ostma,et siis hiljem kokku saada. Ja siis ujumast jälle õhtusele tööle. Homme hommikune töö eesti klientidega ja siis juba pühasse linna Varanasisse ja sinna lähedusse kamasuutra templeid vaatama.

Aa. Teile siis häid lihavõtteid! Siin pole küll midagi, mis seda meelde tuletaks, ja kuna endal ka mõtted töö ja tekstiilitrippide ja magistritöö juures, siis ei tule meeldegi. Eilegi, kui katoliiklastest poisid õhtul kiriku läksid, läksime meie pooljuhuslikult öökluppi nimega Devil.
Päris lahe koht. Euroopa retro muusika on väga värskendav peale tohutut Bollywoodi jama, mida igal pool lastakse.
Ok. Tsau. Tööasjad kotti ja ujuma. Homme hommikul veel reisuasjad vaja pakkida.......


Aa, mäletate seda ahvijuttu, et ükskord kamp mul köögis selja taga oli? No täna jälle. Seekord oli ma ise toas, kui seltskonda köögi poole patserivat nägin: jätsin ju vaid üheks minutiks rõduukse lahti!!!!!! Üljäänud sain välja ja oma arvuti ka ära päästa, aga üks tegi parajat plätserdamist mu kalli hommikukohvi, lassi-banaaniseguga ja kobara banaanidega. Tahtis ka mu suur mangot ära ajada. Lõpuks jäi ta küll kõigest ilma, aga bannanid olid hambajälgedega ja toit ka rikutud. Vaid mango suutsin päästa nii, et seda ka pärast kasutada sain. Õudne, mind hakkavad need pärdikud tõsiselt ära tüütama. Mitte kunagi ei saa valvsust kaotada.
Lisaks kõigele muule nad ju ei karda inimesi absoluutselt. Hea veel, et kallale ei tule.