neljapäev, 28. september 2006. a.
Jälle on möödunud mõned päevad.... Teate, ma juba automaatselt täpitähti ei löö... Nüüd pean sundima end neid kasutama, kui kodus olen ja oma arvutis kirjutan... No kuidagi ei tule välja.. Nii automaatseks on elu ilma nendeta läinud....
Ja siis pean ära paranadama kolm viga. Kaks neist on nime kirjutamise vead... Supreet ja Adi (eeldan, et ta nimi tegelikyult on Aditya)on õige kirjapilt(muideks, sellega tuleb mulle meelde fakt, et lapse eesnime esimene täht on jälle kas seisuse järgi või ma ei tea mille täpselt, aga millegi järgi ära määratud...). Ja siis Anu luges mu bloggi ja ütles, et naine, kes talle märkuse pükste kohta tegi, oli hindu, mitte Celine. Nii et nüüd on aus äramärkimine siis toime pandud.

On neljapäev ja hommik.. paar minutit peale kaheksat. Elekter on jälle ära nagu ikka. Siin kaob ära enne 8-t ja tuleb 10-ks tagasi. Tööl siis 10-st 12-ni. Kas ma ka põhjusest kirjutasin? Et siin on oktoobris suur festival, kus siis nagu hindudele kombeks, palju elaktrivalgustusega dekoratsioone kasutatakse, ja kuna Rajastani osariik ei taha selle tõttu oma elektriostmise kulusid suuremaks teha, siis kuu aega enne seda lihtsalt võetakse elekter ära paariks tunniks päevas... Aga noh, siin kaob elekter ka niisama ära ja olen juba mitu korda koju tulnud pimedatel tänavatel. Muidu on kõik julge ja midagi ei juhtu, sest rahvas on tänavatel ja isegi poodnikud püüavad äri teha, aga lihtsalt jube raske on end igasugu masinistidele nähtavaks teha...Et alla ei aetaks...
Age elektrikatkestused on siin tavalised asjad. Ja need elektristabilisaatorid ja upsid on siis igavesti tavaline asi ja igal pool. Ja nett kaob ka iga natukese aja järel ära. Kord pikemaks ajaks, kord vaid mõneks millisekundiks... Aga kui netti laod midagi, siis see tähendab katkestamist. Praegu just mõtlen, et kuidas saaks ftp-sse suurt asja laadida, et Eesti see kätte saadaks. Kardan, et see on kas üsna lootusetu või väga närvesööv ettevõtmine. Nagu siin paljud asjad....

Õäöü... tsekin-tsekin siin nüüd tähti... Igaks juhuks tasub üle lüüa...


Tegelikult on nüüd juba reede varahommik. See eile hommikune jutt jäigi sinna kuhu jäi. Mõtlesin, et kirjutan tööl natsa edasi, aga esiteks unustasin ma Anu mälupulga oma laptopi külge... Ja teiseks on tööl nii kiire...
Jah, nüüd on siin elu nii tihedaks läinud, et mul on raske kõiki asju teha ja kõike meeles pidada. See nädal kaotasin ära oma salli, unustasin mälupulga tööarvutisse, ja päev hiljem küll võtsin selle ära, aga suure jooksuga ja rüselemisega kohalikus liinibussis, kaotasin selle kuhugi... Maha arvatavasti.... No ja siis jälle unustasin Anu pulga oma arvutisse. Mis kasu on siis eelmise õhtut laadimisest..... Täna jälle avastasin, et enda arust malupulgale salvestatud tabel on jäänud koju, arvutisse...
Aga salli sain täna tagasi. Mälupulk tuleb uus osta... See on päris kallis, sama hind mis Eestis.. Aga kui arvestada, et muu elu on 4 korda odavam, st ka palgad.... Siis on ikka kallis.. Ja ka sellistes poodides tuleb enne kaubelda ja hinda alla püüda tõmmata..... Naljakas, kauplemine pole enam hull asi. Kuidas ma vihkasin ja kartsin sellist asja. Nüüd olen selle vähemasti selgeks saanud. Elus tuleb see kindlasti kasuks. Ka Eestis.
Mis siis vahepeal tehtud on saanud?
Teisipäeval helistas Supreet Anule ja ütles, et tahaks minu ja Anu ja Adiga kuhugi spetsiaalsesse kohta välja minna.. No ja Anu ootas mind nii kaua, et... Jiel tuli plaan nendega välja minna(kuidas ta küll muutunud on, selline aktivist ja organisaator ja peoloom on ta nüüd). ja organiseeris rahva kokku... ja mis siis muud üle jäi, kui spetsiaalkoht jäi ära... Mina püüdsin sel ajal meeleheitlikult võidelda vastutuulega ja püüda siin natuke ametlikumaid asju ajada kohalikega... Siis kaotasingi mälupulga ära... No aga jube võimatu on midagi teha peale tööd, kui su tööpäevad on 9 tundi pikad ja 6 päeva nädalas, ja mudu asjad peale seda lahti jälle pole ja töölt ära käia ei saa ja töökoht ja kodu on väga kaugel kesklinnast... kuigi, tegelt on minu jaoks see kauguse mõiste kah kadunud... Tallinna mõistes oleks mu kodu kaugel linnast väljas....

No ja siis organiseeriti meile teine pidu: selle korealase Forresti, kes siin oma naisega 2 aastat juba elanudon ja end jaipur-korealaseks nimetab) pool filmiõhtu. Vaatasime „Constantine”i (ma ei tea küll, kes selle valis) ja tsillisime niisama. Teate kui hea on euroopalikult elada. Kui selline võimalus kasvõi natukeseks on, siis see on juba suur nauding ise.... Ja Forrestil on supersuur telekas......
Ja siis Jie nagu ikka süütult, nagu tal kombeks on, ajas sõnad sassi ja kuigi ta tahtis küsida kartulikrõpse külmkapi pealt, nõudis ta friikartuleid külmkapist... Me mõtlesime, et Jie on ikka väga julge nõudma.. Hiljem saime aru, et ta oli jälle sõnu valesti kasutanud...(jaapanlaste vark, kordon neil keelega probleeme, kord lihtsalt valestimõistmine).Aga meie saime nii friikad kui hiljem ka tuunikala salati, mille aktivistits tegija ja nõudja oli jällegi Jie... Ah, te ei kujutagi ette, kui tähtsad sellised seigad meile on.. Sellised pisidetailid, mis tuletavad meelde kodu ja Euroopat... Oi, kui tähtsad need killud siin on... õndsuse hetked...
Nii et lebotasime niisama, nautisime lihtsalt seltskonda, korterit, mugavusi ja sööki-jooki.
Kolmapaeval käisme traineer’õhtusöögil jälle. Seekoht aga oli üsna igav... ja igav on ka see, et vanad olijad on lahkunud ja uued pole üldse nii aktiivsed.. Seega oli üsna igav....
Aga arusaamatuse tõttu teenisime me Anuga Flavio viha(=solvumise) ära. Nimelt pani ta päev varem nädalavahetuse safarireisi listi ka 2 hollandi plikat, aga tegelikult olid ununenud juba inimesed, kes seal kirjas olid... ja kui me siis inimesi kokku lugesime ja püüdisme Flaviole selgeks teha, et need kaks plikat kahjuks ei saa, sisi ta vihastas või solvus... point oli aga selles, et ta arvas, et me niisama valisime need tüdrukd välja.... Ei, kus sa sellega..... Lihtsalt, kui midagi ette heita, siis oleks meil kõigil olnud sõpru, kes oleks tahtnud kaasa tulla, aga kuna list oli täis....
Nii et jah, ta oli ikka päris solvunud.... Täna hommikul seletasime veelkord ja püüdsime selgitada ka oma tegevuse põhjust... No midagi lahenes, aga kui palju..... Tööteel oli ta ikka natuke sõnaahtram kui muidu....
Õhtul käisime siis tantsutunnis khatakit tantsimas. Nüüd on juba päris vinge. Lahe tants on... Kätlin ühines ka meiega......Ja salli sain kätte. Ja seekord õppisime ka taustalaulu juurde ja jala ümber saime kulinad ka...
Peale tantsutundi läksime siis Supreeti ja Adiga setsiaalsesse kohta. Kuna Jie oli meiega, ei saanud me ju teda maha jätta... Aga kas seetõttu või juhuslikult, aga korealasest Forrest oli ka siis kaasa meelitatud....
Spetsiaalne koht oli siis tegelikult jälle mingi 5 tärni hotell, mille aed oli jube ilus ja teed lille kroonlehtedega kaunistatud ja katused tuledesäras....
Nii et veetsijme siis kohapel niisama aega. Me Anuga kasutasime võimalus ja tellisime veini. Üks pokaal maksis 400 ruupiat, mõlemad kaks korda. Kujutate ette, kui Eestis veinipokaali eest 400 EEKu küsitaks? Ja see oli veel odav vein... Indias on vein kallis....
Kui ma millestki puudust tunnen, siis veinist, heast kohvist ja korralikust nätsust.. Siin on ju vaid suuvärskendajad.. Ja kohvi asemel on nescafe....


Ja pärast seda Jay Mahali nimelise hotelli llounge’i nimega Cinnamon läksime siis veel öist shokolaadikoogi tuuri tegema. See oli küll hea, aga siiski minu jaoks liiga magus... Nii maiaks pole ma veel saanud...
Nüüd siis lõpuks kodus. Ei saa kaua väljas olla.Teisipäev sai ju jälle kell 4 magama... Kell 7 jälle ülesse. Eile, st kolmapäeva õhtul vastu neljapäeva, saime kella 11-st koju.. Jube mõnus oli vara magama minna.... Hetkel on kell juba küll 2, aga ikkagi... Homme vast õhtul välja ei lähe, sest ülehomme pean veel pool päeva töötama, enne kui siis safarile lähme.....




Tööl... töl pole midagi uut. Nagu ütlesin, on tööd palju....Täna vaid sain teada, et seda assistenti, kellele pidin arvutit õpetama... Selle peale oldi vihased, et ta nii aeglaselt teeb. Kujutate ette, esiteks on inimene esimest kuud oma elus kuskil tööl, teiseks ütles ta juba algul, et ta teab vaid Corelit ja nii palju, et sketse teha..... ja kolmandaks, pole meil selliseid programmegi, millega kiiresti tekstiilile vastavaid toiminguid teha. Ja nad lihtsalt oldi tüdruku peale vihased.... Esiteks muretsegu arvutid, millega saab vabalt igal ajal töötada, siis võimaldagu mulle vaba skänner või andku disainid, mida muutma pean, valmisskännitult või valmis arvutidisainina... Või vahemalt lubagu kangatükk tükkideks teha. Suurt kangast on väga raske ühes tükis ja korrektselt teha...
Igastahes, ma ei suuda aru saada, kuidas võivad inimesed algajalt midagi sellist nõuda. Mina jah teen kiiresti... Aga Yogaksi, tema ei oska üldse arvutit... Aga teda ei süüdistata....
Ja siis veel selline asi, et eile olin ma kohalikus hindikeelses ajalehes... Päev varem tuli üks ajakirjanik mind otsima. Meil oli vaja mingi sündmuse tõttu ajalehes täita üks lehekülg teemaga sellest, kuidas väljamaalased Jaipuris elavad.... ja kuna ma olen varem juba nii palju intervjuusid andnud, siis teati, et valge tüdruk Syiaramsi disianeriks.
Niisiis rääkisin seekord vaid endast, oma tööst, Jaipurist läbi minu silmade....
Lehes ilmus siis veel 4 inimese jutud, aga väikeste piltidega ja väikselt. Minust oli siis pilt, kuidas ma arvutis töötan... Rasvaselt oli välja toodud lause: Ajast, mil hakkasin kandma india riideid, mu probleemid lahenesid. See oli siis ümbertöödeldud lause mu jutust, et tänaval on lihtsam liikuda, kui indiapärased riided seljas.....


Ok, nüüd uni kutsub....

Ja hommik taas. Olen end vist lõpuks taas väljamaganud. Peale kuut enam voodis olla ei tahtnud... Ja ka muu hommik oli energiat täais... Ja Flavio polnud ka enam tujukas....

Esmaspäev, kuupäeva ei mäleta… ja ega sel hetkel vist tähtsust polegi.. Kuu lõpp igastahes… Ja järgmine esmaspäev on 2.oktoober. Täna peaksin minema ülemuse juurde seda vabaks küsima.ja poolt laupäeva ka…

Käisingi küsimas... ülemus oli kurja näoga ja kabinetiuks kinni, uksel silt, et ta on busy ja kes tahab jutule, peab seda telefoni teel tegema. No ma ei saa ju vabaks küsida telefoni teel, siis kõik ju kuulevad...
Seisin siis ukse taga natsa.. Uks on klaasist ja tavaliselt ta siis kutsub inimesed sisse, kui näeb... Aga ta vaatas must nagu mooda... Läksin minema... Hiljem küsisin töökaaslaselt, Monikalt, ja ta soovitas, et kui uks on natuke lahti, siis läheksin uuesti (aga ta palus, et ma seda soovitust Sunitale ega teistele ei mainiks). Noh, ülemus kutsus sisse, aga tavalist naeratust ja viisakusväljendeid ei olnud. Küsisin siis ääri-veeri, et ma ei teadnud, meie firma riigipühal töötab(tegelt teadsin küll ju) ja mul plaani tehtud ja kas ma saaks ikka esmaspäeva vabaks. Seletasin, et erandkord ja india sõbrad organiseerisid meile safari....Noh, ta mõtles veidi ja siis lubas. Aga et see on erand mulle ja ma pean messil iga hetk ta kõrval olema... Ei tea mis plaanid jälle tal minuga on. Nad on nii kiivad mind kellegiga jagama.. Ju jälle mingid teleintervjuud ja firma reklaam ja esitlused. Ehk serveerivad mind ka oma suurklientidele, ja uutele klientidele kui disainer Euroopast...
Igastahes sain esmaspäeva vabaks ja siis ruttu lisasin, et tegelt tahaksin ka laupäeval varem ära minna.... Lubas, mis tal üle jäi.... Nüüd olen õnnelik, et ei küsinud nii nagu teised, ka kogu laupäeva vabaks.. Arvan, et poleks kahte päeva saanud...päris hea taktika mul. Olen jube õnnelik, et kergemat teed ei läinud....
Himaalaja vabad päevad jäävad järgmisse nädalasse küsimiseks. Need oleks seekord olnud liiast küsida...


esmaspäev, 25. september 2006. a.
Täna unustasin ma oma mälupulga tööle, arvutisse. Äratulekuga oli kiire, sest tööpäev lõpeb kell 18.30 ja mul oli siis esimene tantsutund, mis algab juba 19.00. Utoopiliselt kiire on jah, aga õpetaja polnud hilisema ajaga nõus. Nii et peaksin kuskil 15 minta varem ära tulema, siis oleks ok.
Nii et jah, nüüdsest saab üks mu plaan teoks... Nimelt inda tantsu õppida. Selle stiili nimi on khatak. See pole kõutants, kui arvate.. Aga see tants, kus ise lauldakse juurde (tha-the-the-thatha;aa-the-the-thatha...ja siis kiiremini ja siis veel kiiremini ja veel-veel kiiremini jne....) ja iga liigutus tähendab mingit juttu... Kus siis kätega tehakse väänlevaid liigutusi ja jalgadega trambitakse natsa rütmi... Nii et väga kauge see flamenkole nüüd kah pole.
Nii et jah, minu unistusest sai Ewa ja Anu unistus, ja nüüdseks kokku 7 inimese osalus. Ja äkki liitub ka Kätlin, ehk ka Lisa meie majast...

Tööl läheb täie rauaga. Lisaks sellele, et ma teen disaine ja õpetan assistendile arvutis kujundama, pen ma täitma oma ülemuse disainiunistusi, st tegema utoopilisi asju, aga ehk saangi tehtud... Vähemasti keegi usub minu imeoskustesse. Mõnes mõttes on nagu tore, et sinu kõikvõimsusesse usutakse... Parem ikka kui üldse ei usuta...
Nii et tegevust taas jagub hooga ja mulle meeldib... Nii mõnus. Polegi enam nagu võõramaalane siin... Täitsa oma kohe. Töökaaslased ka leidsid, et ma hästi siia sulandunud....

Aga jah, mul on rääkimata siis, mis laupäeval sai... Mitte midagi. Ausõna.... See laupäev oli mõnus… Me ei läinudki välja. Nojah, minu õhutus…Teised oleks vist tahtnud minna…
Aga Seth läks Monty venna poole poiste peole, sünnipäevale … Mina keeldusin B2B-sse minemast, ja arvasin, et Kätlin ka ei taha minna... Siis ootasime Kätlinit, et otsustada... Ja hiljem Jie ja Flavio valmispanemist... Nad mõlemad on meil pikaldased selles osas.... Ja kui nad valmis said, siis ma olin juba üsna uimane.. peaaegu magasin vist, kui Susanne mu uksele koputas.. Hüvastijätt, ta lahkumine, tema oma..... Aga mõned nädalad reisib ta veel siin ringi oma boy-friendiga, ja me kohtume nädalavahetusel safaril ka....
Aga jah, läksin siis korra alla vaatama, mis Anu ja tema toas peitev Kätlin plaanivad... ja nii si meie väljaminekust tüdrukute õhtu kodus..
Flavio tahtis jubedalt C-Scheme plikadega kuhugi minna…Ja kuna ma eeldasin, et see koht on jälle B2B, siis ei tahtnud ühineda….
Ja otsustamise ajal oli Mochasse minekuks liiga hilja.. Ja siis olime liiga laisad, et Tablusse minna.. Ja Supritiga Forresti poole….Seda ei julgenud ette võtta, sest tema ja Arti seltskonnaga on alati nii, et ei saa vara koju..
Flavio läks siis C-Scheme rahvaga ja võttis ka Jie kaasa.. Pärast tuli välja, et olid niisama Pearl Palace katusel olnud....
Ja meie.. koos Odilega rääkisime niisama plikade jutte siinsest elus, kuulasime eesti muusikat ja maitsesime Vana Tallinnat. Viimane pole mulle kunagi maitsenud, aga nüüd tundus päris hea....
Suprit küll meelitas meid uuesti välja, aga kuna hommikul vara ootas meid Pushkari buss, siis nii jäigi... Meil oli vaja kell 4 ärgata…


Pushkar oli niisamuti 5.30 bussiga ja külake3 ise ka sama ilus ja armas nagu eelmine kord, aga seekord tegime teoks mäevallutuse ja templikülastuse, mis seal tipus siis oli.. Küll oli ikka ilus vaade. See Pushkar on ilus nii niisama kõndides kui taevast vaadates,.. Ja siis need mäed ja mäed ja mäed, ja siis järv ja rohelised puudega kaetud alad.... Fantastiliselt ilus ikka....
Vaatamata kohutavale kuumusele jäime seekord ellu. Tegelikult me kavalad käisime hommikul ära: 8.30-10.30 vahel. Ja peale selle oli maailm meie päralt. Ehk siis Pushkar oma ahvatlevate pisikeste poodidega, kus tohutul hulgal ilusaid riideid ja kingi ja kotte ja raamatuid ja käsitööd..... Lahkujad ostsid siis koju kingitusi, meie aga riideid igapäevaseks kandmiseks. Eriti kuulus on see koht siidist riiete poolest, mis jube odavad ja mitte üldse nii indialikud... Täitsa normaalsed...
No ma ostsin endale küll ühe pika siidseeliku, kaks paari siidpükse (see india kottpüksi lõige, jube lahedad), kaks siidpluusikest, siis samad kottpüksid puuvillasest riidest peente kuldtriipudega, siis kolm puuvillast pluusikest..Üks tekstiilist kott...Kuldtikandiga... Ja saigi kõik. Kokku 860 ruupiat....
Aega oli jube vähe, muidu oleks vist hulluks seal läinud... Aga jah, eks sedapidigi läks hulluks. Osta oli vaja ju palju, aga aega jube vähe. Ja püüa siis veel kaubelda ka igal pool... Et hinnad alla saada..Kuigi jah, eks nad muidu ka, isegi Jaipuriga võrreldes odavad ole... Aga kauplemine käib siin asja juurde. Alati...
Aga jah, seekord pääsesime nii Special lassiest kui ka õnnetegevatest käepaletest... Söömas käisime aga küll samas kohas, ja seekord uurisime pikemalt seda ettekandjat.. Ta ikka ise on kõva laksu all vist kogu aeg.. üsbna hägune nagu oli....aga õnnelik :D
Ilus päev oli. Pushkar oli ilus, templivaade mäe otsast oli kena, toit oli hea (mingid kartulid,....parim valik, mis teha sai...Teistel muidugi jõlle nalja palju, et eesti plikad ja kartulid....), toredad ostud ja ilus ilm..Ja kuna me eelmine öö saime ikka 4 tundi magatud ka, sisi polnud ka väga väsinud.. ja bussis sai ju mõlemat pidi 5 tundi magatud ka....
Ni et täna hommikul sain peaaegu ilma vaevata ülesse....

Täna õhtul lihtsalt toimetasime oma uute riiete kallal... Muud midagi ei jõudnudki, sest tantsutunnist tagasi tulime niigi hilja, ja siis veel otsustasime tavalise linnaliiniga tulla, et raha kokku hoida ja Anule ja Jiele bussielamust teha... ja kuna ma seda suunda enne polnud sõitnud, siis magasime peatuse maha ja tuli väheke pikemalt kõndida... Nii et kokku päris suur aja kadu....


Hiljem sai veel sii Anuga oma riietemeres supeldud ja uusi komplekte imetletud ja uusid kooslusi valja mõeldud. Kahju on sellest, et need kottpüksid pole siin lühikese pluusidga kandmiseks. Nimelt on imeõrnalt need läbi näha ja see ei kõlba siin kuhugi..No mis sellest, et tugeva päikese käes natuke jala varju näha...Aga ei, Indias ei kõlba kuhugi...
Anul juhtus juba nii, et läks tööle ja kõik vaatasid, ja siis üks belgia naine, kes temaga koos töötab, mainis, et nagu nii ei kõlba käia....
Nii et kuna meil mõlemal on 3 paari selliseid pükse, siis nuud peame mõtlema, mida pikka meil sinna peale panna on. Oh, ma ei viitsi enam oma vanu kurtasid kanda...

Aa, ja eile lahkusid kohe parast Himaalaja reisi ka Alice ja Manuela. Alice lakus 1 kuu varem kui oleks pidanud, aga Manuela 6 ja pool kuud. Paljud ei pea siin vastu. Need,kes tulevad lühiajaliselt, need püüavad siin natsa siis reisida ja lahkuvad varem, aga pikaajalised, need kas lahkuvad kohe või kohanevad...



Juhhuu, sain Anu mälupulga....

Laupaev, 23 september.
Ma nüüd mõlten, palju mul oma tegemistest üldse rääkida ongi…

Kolmapaeval oli siis jälle õhtusöök.
Neljapäeval…Mul on tõesti halb mälu. Las ma mõlten… Aa, käisime jälle Pink City’s Afganistani söögikohas(minu keel ei paindu seda restoraniks nimetama)… Selles mustas uberikus…. Ma olin jälle niisama lõbu pärast kaasas… Kui ma enne rotte väga näinud polnud, siis seal jooksid nad küll vabalt ringi…Suured, mustad….
Meiega uhinesid seekord poiss Elevandiruu Rannikult (Chiqu voi Tshicu voi mis iganes….) koos uue tüdrukuga Rumeeniast.(Liina oli tema nimi.,õigemini küll Svetlina,aga miskiparast nad alati arvavad et lühendnimed on kergemad.)
Ja siis see nigeerlane KC….
Poisid otsustasid pärast edasi minna Valgesse Majja, aga kuna ma olin juba nii-nii väsinud, otsustasin kasvõi üksi koju minna….Aga siis arvasid ka Anu ja Jie, et targem oleks minuga ühineda. Jah, oli küll tark, sest Valge Maja pidu kestis hommikuni… Kui tavaliselt lahkun kodust 8.30, siis kuna Flavio polnud oma toast valja ilmunud, otsustasin natuke siis oma blogijuttu parandada, st täpitahed sisse panna, ja kui lõpetasin, jooksis ta välisuksest sisse, ise kõrrega lassiet imedes…..
Seth ei jõudnudki koju, sest tema töökoht on Valge Maja lähedal… Ja Chiqu on ta töökaaslane….
Aga Valge Maja omanikud, st minu tookaaslase Yogakshi perekond, olid küll üsna pahased… Et niimoodi pidu pandi ja võõrad öösel majas olid… Samas, hindud on imelikud… Nad kunagi ei ütle seda valja, mis mõtlevad… Mina edastasin selle mõtte siis seekord pidupanijatele ja nemad imestasid, sest nendega on alati nii leebed oldud ja isegi öeldud, et pidusid võib korraldada…..

Sellega seoses tuleb mulle üks naljakas seik meelde. Nimelt on enamik selles majas elavaid poola plikad, kes kõigi meelest natuke imeliku kaitumise ja kommetega. No ja siis üks, see kõige vabamate kommetega neiu, kurtis eile Flaviole, et sääsed on tal tagumikust hammustanud ja jube ebameeldiv tyunne… Seepeale Flavio vastas nagu vana rahu ise, et sellist asja tulevikus enam ei juhtuks, oleks hea lahendus oma tagumik millegiga kinni katta… :D
Eks te ju kõik neid poola naisi teate. Euroopa kontekstis kannatab selle ara, aga Indias…. Miniseelikud, mis vaevalt tagumikku katavad, õlapaeletga särgid, millel rinnahoidjat all ei kanta ja siis õlapaelad ka veel alla kukkuda lastakse… No mis te ise arvate, mis mulje nad siin Indias jätavad… Mina kull soovitaksin vastupidist neile.. Need india mehed on ikka imelikud…. Pärast ei tasu neid millegis süüdistada…

Ok, reedel, siis käisime Oranzis Majas jaapanipärasel jaapani poisi ärasaatmisel…. Sel ajal oli Meg’I ärasaatmine Mochas ja Catia arvatavasti pidas oma maja elanikega privaatset õhtusööki. Kahju jah, et neile veelkord “Head aega” ei saanud öelda, aga igale poole ei jõua… Ja me arvasime, et Oranzi Maja pidu on parim… Tegelikult oli maailma igavaim pidu… Nimelt vaid Valge Maja, meie, ja Oranzi Maja pooled elanikud olid kohal…. Ja Jie nägi nii palju vaeva minu ja enda riietamisega ja teistele make upi tegemisega… Jaa,mina olin siis eile punases yukatas. Yukata oli alguparaselt honmmikumantel, aga nüüd, jaapani pidudel, kantakse seda suvehooajal. Kimono on talvehooaja riietus….
Ühesonaga väga lahe “kleit” oli. Minu jaoks oli kull elus esimest korda seda kanda… Ja ega see nii lihtne pollegi.. See, kuidas sellele laiale vööle lipsu teha ja üldse, kuidas seda siduda…see on keeruline vark…
Ja yukata all käib pitsiline aluskleit, millel pitsid peaksid alt välja paistma…
Ja siis pidi mul vaga hästi välja tulema jaapanlaste hoiak. Nimelt hästi jalad koos, varbad sissepoole, selg sirgu ,pea kummardatud allapoole, käed ees rippu ja siis kui otse vaadata, siis pea kõljele kallutatud….

Aa, ja siis kaela juurest kahelt poolt tuleb juuksesalke rullida….
Jie meelest tuli mul paris hästi välja…
Ja ma pean ütlema, et mulle see punane meeldis.. Hakkan varsti seda värvi oma seljas isegi armastama…

Kuna on laupäeva hommik, siis seda, mis õhtul saab, veel ei tea… Mina igastahes B2B-sse minna ei taha. Flavio ka ei taha.. Kätlin, eks pidi ööseks meile tulema, temale see B2B plaan ka ei meeldinud.. Nii et äkki oleme vaid kodus, äkki on Mocha, äkki on filmivaatamine Ati pool…Igastahes, tahaks ikka koju enne kella 4-st tõusmist… Me ju tahame varahommikul taas Pusharisse minna: mina, Anu, Flavio, Katlin, Jie, Seth, Odile….


Tööst… Ülemused tulid laupaeval USAst tagasi…Aga korralikku vestlust nendega pole olnudki. Sunitale andsin oma tööd, mis teinud olin, üle. Lubas minuga samal paeval kokku istuda ja arutada…See oli alles neljapaeval, sest enne ma teda kas ei näinud, või ei pääsenud löögile…Aga siiani pole saanud rääkida…

Hetkel on mul vaid uus ülesanne – õpetada see assistent arvutiga disainima.. Nad on ikka kavalad kull… Aga noh, kui ma muud tööd teha ei saa, siis pole hullu… Parem, kui niisama passimine…
Tegelikult, on meil jube kiire. Vaid 3 nadalat on messini.. Ma ei teagi, kas Sunita ikka messiga ka tegeleb, või ainult oma õetutre südameoperatsiooniga, venna liiklusõnnetuse ja vennatütre ma-ei-tea-millega. Igastahes pidi olema see see põhjus, miks tal aega pole…Ja miks võib ka juhtuda, et me ei jõuagi messile…

Aa, üleeilsest sai siis teine meie arvuti äraparandatud ja sisemust uuendatud, see sama, mida muuseumiks nimetasin. See tehti Yogakshile… Ja ka Monika suunati sinna. Nii et jah, läks aega uüe 2 kuu,ja nüüd on mul tõesti arvuti, mis minu päralt… Muidu pidin töö katkestama, ja kas niisama istuma ja ootama…Või siis puutsin arvutis ettevalmistada asju, mida käeliselt edasi saab teha… Siis, kui mind arvutisse ei lasta….

Samas, vaatan neid uusi traineer’isid. Täpsselt nagu mina siia tulles. Ootasin täpsust, sõnapidamist, korda, töötegemist, ausust… Läksin närvi ja olin pettunud… Sama on nende uutega… Ise vaatan ennast kõrvalt ja imestan, kui rahu ma selle sees nüüd olen. Pole ime siis, et mind nimetati inimeseks, kes siin end koduselt tunneb… Aga tõesti, siin on kaks võimalusrt: kas omaks võtta või lahkuda. India ühiskond lihtsalt ei muutu. Muutuda saad vaid ise…

Bhangar, minu esimene reis Indias

Minul siin juba teisipäeva hommik 9.39… Ja kuumust peaks olema nii 40 kraadi või rohkem….Tegelikkuses pole nii hull, sest kuumust tunnen vaid hommikuti kontori tulles, ja pühapaeviti…Muidu olen ju sees…
Mõtlesin, et äkki natsa kirjutan siin jutukest… Sest ma tõepoolest pole jõudnud sed teha, kuigi kirjutada oleks nii mõndagi. Eile oli kull esimene õhtu, kus me väljas ei läinud, aga ma olin nii väsinud, et kell 11 läksin magama. Enne seda aga tegin fotosid väiksemaks, et teile siia üles panna… Mõtlen ikka teie peale ka…Kuigi te olete nii kaugel, et see reaalsus tundub juba utoopiline….

Ma pean ütlema, et mul on lühike mälu tegemiste ja üritusete suhtes, aga püüan siiski meenutada, mis me siis eelmine nädal tegime….. Et vähemasti see saaks räägitud… Küll need muud eemad oodata jõuavad…
Esmaspaev…tühi koht, ei mäleta…
Teisipaev oli Sergey ärasaatmispidu Mustas Majas. Tantsime siis minu vene muusika järgi ja jõime viina… Et oleks ikka vene moodi…Peale seda läksime siis Supriti ja Adi poole, kus bänd nimega Rajasthan Roots tegi oma proovi… Neil saab kohe-kohe koduleht valmis… www.rajasthanroots.com….siis peaks sealt saama muusikat tõmmata….. Ja mina ei lakka mõtlemast sellest, et nad on jummalast ideaalne band Viljandi Folgile….
Kolmapaev oli siis meie traineer’ dinner. Manu’s Tomato’s, ühe kaubanduskeskuse ma-ei-tea mitmendal korrusel…. Õhtu lõpu osas raakisid siis lõunaaafriklane ja nigeerlane meile Aafrikast ja kommetest. Nigeeria poiss on aga nii põhjalik, et see jutt muutus üsna igavaks juba…liiga pikalt.. No ja siis Alice teatas, et miks te meile Aafrikast räägite, kui sama hästi võiks a peaks rääkima igast maast, näiteks Eestist, kust on kolm tüdrukut…. Sellest teatakse palju vähem kui Aafrikast… Noh, saigi jutt neil siis läbi, aga Seth ja nigeerlane olid pettunud.. Paljud teised ka…. Noh, tõesti, see oli natsa vale aeg, sest nigeerlase jutt läks pikaks ja kuivaks, paljud tahtsid lahkujatega hüvasti jätta ja see kliimaseade oli ruumid nii külmaks teinud (no ma ei tea, kuidas hindud seda külma saavad nautida….),et me lõdisesime seal….Aga Alice’st oli inetu nii öelda. Nii et ta suutis enne lõppu paljude silmis oma maine alla teha… Aga jah, eks tal on snoobi kombed küll… Ei tea, miks printsess Indiasse kippus…
Lõpuks läks mu hüvastijatt Sergeyga nii pikaks, et pidin üksi teistele järgi minema…Kaubanduskeskus oli juba kinni ja teener vajutas liftil mingit nuppu…Me (ühe itaalia plika Daniellaga, keda õnneks pimeduses kohtasin) jõudsime kuhugi pärapõrgu….või tegelikult autoparklasse…No me arvasime, et vale koht ja sõitsime ülespoole tagasi, kus aga tuli välja, et ainuke asi, kust kuhugi välja pääseb on lift…. ja nii me ekslesime…Autoparkla all oli veel mingi parkla moodi koht, mis oli tohutul hulgal kodutuid täis…Siin on tegelt kodutuid kõikjal…Eritri sildade all ja rikaste majade ees…
Noh,mingil hetkel ikka taipasime, et ju peab olema just autoparklast see otsitud valjapääs….
Aga väike seiklus ikkagi…

Neljapaeval oli türgi tüdruku Berza lahkumispidu õhe hotelli katsuerestoranis. Koha nimi oli Tabluu… ja see restoran tundus olevat justkui sees, sest olid seined ja aknad…Ainult katust polnud… Paljud märkasid selle puudumist alles hiljem…Päris lahe koht oli…
Õhtu ise oli ka päris lahe. Imelt tuli sinna väga vähe seda meie rahvast…kohal olid vaid vanemad inimesed…(Mitte et ma ennast kunagi vanakeseks oleksin pidanud, aga 20-aastaste ärahellitatud euroopa noortega iga pave koos olla ja nende väljaarenemata juttu kuulata…See muutub ajapikku tüütavaks, kui pole vaheldust…)ja siis kohalikud valged, kes siis siin töötavad pikemat aega… Oli siis paar Koreast…Mehe nimi oli Forrest ja ma olen õnnelik,et ei andnud kiustausele järgi ja ei öelnud: “Jookse, Forrest, jookse!”. Nimelt teevad seda kõik, kes temaga tuttavaks saavad…. Siis mees Inglismaalt ja naine kuskilt sealt Balkani kandist…
Selle inglise mehega oli päris lahe juttu ajada…Huvitav, ta inglise keel oli nii lihtne ja selge.. Hämmastav…Üldse mitte nagu brittidel tavaliselt…
Igastahes, ta töötab orgaanilise põllumajandusega tegelevas firmas ja 2,5 aastat tagasi tuli siia vaid kolmeks kuuks…Nüüd peab veel 2 aastat olema…ja alles siis saab kodumaale tagasi…Nii on alati nende ajutiste asjadega….
Aga Jie, meie siiras lapsesuu(ma hakkan tast puudust tundma….Natuke Eelikese moodi: siiras, aus, abivalmis, ja alati juhtub temaga midagi… No kohe muidu ei saa….. Lahe tsikk), küsis kohe, et kas tal kõhuprobleeme pole… Ja kujutage ette, tuligi valja, et need ei kao kunagi kuhugi.. Ainult, et sellest asjat, kui tal on oma spetsiaalne kokk ja peseb hambaid ja hambaharja mineraalveega, juhtub kõhuprobleem olema vaid korra kuus…varasema 2x nädalas asemel…
No ja tundub tegelt küll, et siin saab päris hästi ära elada. Palgad on päris suured…Elavad ilusates majades ja teenritega: autojuht, kokk, koristaja…Käivad koos valgetega, st teiste võõramaalastega, sest neegreid on siin ju vaid meie Odile, Seth ja nigeerlane ja elevandiluuranniklane…Ajapikku hakkavad välja tulema kõik need välismaalased, kes kuskil siin elavad…Võrgustik on tihe, kui kellegiga tuttavaks saad, saad järgmisega jne… Nüüd naen seda Zelkat, balkani plikat, juba igal pool.. Ka kohad, kus valged käivad, on ju samad..
Nojah…tegelt olin ma ju nii väsinud ja poleks üldse läinud, aga Sergey palus mul tulla… Jan ii siis sai teine kord Sergeyga hüvasti jaetud… ja Berzaga ka… Berza olevat ja Rajasthan Roots ansambli sõber ja tema ja bandi pildid olid selles hotellisi isegi tahvlil uleval (Ta nimelt võttis laulajana osa seal toimunud kontserdist…) Hammastav tõesti, kuidas kõik omavahel seotud on…
Aga jah, Sergeyl tulid pisarad silma. Steve ja Sergey…need on kaks inimest, kes pisarsilmi minust lahkuvad.. Kummaline, et mingi lühike age voib kedagi nii siduda…. Ja ma võin kellegile nii korda minna… See on armas tunne…
Koju saime siis briti mehe jeebiga…Autojuht oli kull umbkeelne, ega me oleme kehakeeles ja hindi keeles juba päris osavad….

Reede…see oli juba teine ohtu, kus ma tahtsin jubedalt vaid magada…Aga kus sa sellega…Nüüd oli Alice ärasaatmispidu…Või õigemini õhtusook Pearl Palace hotelli katusel…Ja ainult meie maja inimestele. Alice sõitis laupaeval ära Himaalajasse. Tuleb küll nädala parast tagasi, aga vaid ühek ööks.. Kummaline on aga temast, et ta ei taha kellegiga hüvasti jatta …Lahkub justkui salaja. Selliseid lahkujaid ja nende ärasaatmisi nimetataksegi salajasteks. Eelmine nädal läks nii ära sitsiilia poiss Roberto…
Aa, meie majast lahkus esmaspaeval ka Valerie. Ta pidi siin olema 7 kuud, aga mingi isiklik problem oli, mille tõttu lahkus peale 2 nädalat…. Ja meie saime sellest teada üks õhtu enne ta lahkumist…
Aa, ta lahkus esmaspaeval…Ja esmaspaeval oli siis Sergey mul külas vene muusikat laadimas…. Ja siis olime katusel ja mängisime India mange oma teenjatega…Jah, see oligi esmaspaeval…
Aa, ja reede õhtu läksime siis veel meie India sõprade stuudisosse…. Aga kuna erilist midagi peale filmivaatamise ei toimunud, sets me kõik olid jube väsinud, siis paari tunni pärast laksime koju….Aga üllatav oli, et isegi Aliceja Susanne tulid kaasa… mItte et Susanne oleks selline, aga ta on alati ju Alicega..

Laupaeval oli mul kindel plaan üksi kodus olla. Koristada, pesta riideid, lugeda Anu toodud eesti ajalehti (mis siis et juba vanad), kirjutada teile bloggi…ja magada ja magada ja magada…) Muideks, Anul on ka bloggi… Võite tema oma paralleelselt lugeda…Ehk siis kahte lugedes saate kuldse kesktee leida… Anu bloggi aadress on: anurajamae.blogspot.com.
Pühapaeval plaanisin minna kirikusse. Nimel treedel küsis mul üks töökaaslane, et kas ma olen kristlane.. Tema on ka…. Ja seepeale kõsis, kus ma siin kirikus käin.. Ma siis kurtsingi, et ma ei tea, kus on kristlikud kirikud, aga jubedalt tahaks minna.. Mul muidugi see mõte juba ammu..tahaks nii näha kristlikku kirikut, etmilline see siin Indias on.. Ja mingis mõttes ka muidu..See on ju osa Euroopa kultuurist…Seega, nagu tõkike kodu… Sama moodi nagu Anu ja Kätlin on mulle siin kodu eest…
Laupaeval teatas töökaaslane, et pühapaeval on erandkorras jumalateenistus inglise keeles… Ja andis ka aadressi.. Aga se eoli nii kaugel ja kummalises kohas ja algas kell 8.30… Mis tähendas, et ma oleks pidanud vahemasti kell 7 üles ärkama,…..ja oleks olnud vaja ka kaaslast, et nii kaugele ja võõrasse kohta minna.. Aga kõik teised plaanisid minna öökluppi nimega B2B. No kuidas ma neid siis hommikul kaasa oleks saanud? Ja üksi? Rickshawjuhid ju teed ei tea, ja enamus India kirikud(siin siis templeid) ei näev välja nagu kirikud, nii et välimuse järgi neid ka üles leida ei saa…

Nii et see kirikukülastus tundus üsna kahtlane plaan…sel nädalal…

Aga siiski oli plaan üksi koju jääda ja magada ja magada…. Ja kirjutada bloggi…
Aga siis juhtus nii, et Subrit ja Adi plaanisid minna Café Koobasse, sest see pidi see nädalavahetus lahedam koht olema.. No mulle B2b väga ei meeldi…kaliis on ka jne.. Samas jumalast isikupäratu. Aga Café Koobas polnud käinud, nii et lõpuks ikka muutsin meelt ja läksin nendega kaasa…
Läksime jälle Ardi poolt labi.. Teate kui mõnus… Olla korteris, mis on nii normaalne… Olla inimestega, kes on nii normaalsed.. Isegi Indias on see võimalik…
Niisiis Ardi või Adi (Kui ma ta nime nüüd õieti kirjutan. Igal rahval on see kirjutamisviis erinev…Ja teinekord nimed kõlavad teisiti…Mitte vaid minu nimi, mis kõikide arvates algab kas G-ga voi C-ga… Ja samas on see Flavio ja Sethi lemmik. Flaaviole meeldib niisama minu nimega laulda ja Seth püüab meie häälemuutmist matkida minu täisnimega…) elab Ilusas kõrges majas, kus on siis majahoidja nagu Indias ikka kombeks… Majahoidja teab, et me seal keldristuudios käime..Aga lasi meid lõpusk ikka ka ülespoole sisse…
Korteri suurust väga ei teagi. Niipalju kui ma nägin, oli vist 2-3 tuba, köök, 2 wc-d. Just selline normaalse suurusega, avar ja … Noh, selline nagu peab…. Nagu meil Pirjega Tallinnas oli, ainult, et uues majas, mis väljast ka väga ilus…
Pärast Pre-Party’t laksime siis Café Koobasse. Üllatav, seal oli isegi tetaud hulk India tüdrukuid, miniseelikute ja paljastavate pluusidega…Kuidas nad kui öösel kodust välja said ja selliseid riideid kanda tohivad…..?
Koht ise nüüd midagi erilist polnud, nagu meil mingi bubimoodi värk, aga koos tantsuruumiga… Ja nagu mujalgi, saab siin siis piletiraha suuruses osta ka jooke.. 100 ruupia eest sai ananassimahla…
Kuna Seth oli meil tõmmanud hashishit natuke, aga taimetloitlasena (mis me siin nuud ju koik oleme),ei suutnud ta keha seda taluda, ja nii ta meil jalle magas diivanil ja oli väga …noh, teate kull ….nagu ikka..sama, kui oled liigselt joonud…
Mingi aeg läksime siis tagasi stuudiosse ja Adi mangis meile muusikat…Meie laulsime ja tantsisime ja kes kuidas, püüdisme natuke rütmigi juurde luua…
Kella 4 ajal olid koik meie omad, valja arvatud mina kesma enne koige vasinum olin, jube vasinud ja tahtsid kojumagama..
Mina aga panin oma energia siis toa koristamisse ja pesu pesemisse.
Nii mõnus on ju ärgata hommikul, kui kõik tehtud…

Ja nii oligi. Loomulikult ma kirikusse ei jõudnud, aga kella 12-ks olid kõik üleval, va Falavio ja Jie…. Isegi Seth oli üleval…. Ja Anu ja Susanne jõudsid oma pesemised-koristamisedki ära teha…
Ja minu ujuma mineku plaanist oli saanud ajaga juba kõigi plaan…
Läksime siis taas Narajan Sighn Hotelli aeda ujuma. Seal kohtasime veel kahte vene tudrukut, Ljubat ja mis selle teise nimi oligi…Galjat…ja siis ja Daniellat…. Hiljem ühinesid veel Flavio, Jie ja Daria….




Niisiis sulistasime seal kuskil 12-16. Endal meil sai palju nalja. Kõiksugu jõu- ja ilunumbrid sai labi võetud….
Ja siis tellisime süüa ka… Nii et otse basseinis vedeledes sai ennast ka täidetud. Miks ma selle toidujutu sisse tõin…Sest see toit oli eurooplase jaoks mõeldud…aga pean mainima, et liha ei tundunud mulle enam maitsev…Ja toit ise oli nii maitsetu ja mage. Vot, mis minuga siin Indias juhtunud on…. Ma olen harjunud taimetoidu ja vürtsidega, nii et nüüde ei oska enam normaalsest toidust mõnu tunda…

No ja siis hiljem tulid Suprit ja Adi meile järgi…Aa, nende sõber hambaarst “Doc” oli ka…ja nad viisid meid Tiger Fourti pimeda linna vaadet vaatama… Tiger Fourti pilte on mul siin bloggis ka varasemast juba uleval. Aga seekord sai siis käidud pimedas ja ka natuke teise koha peal…


See sõit oli ka seepärast huvitav, sest Doc juhtis me sõitu (ise ta pressis ette), aga ta eksis ara ja nii meiegi oma autotega, sest uskusime tead teadvat, kuhu laäheb, ja vaid järgnesime talle…… Ja nii me saime täieliku elamuse, milline on tõeline Jaipuri vanalinn. Isegi nemad ei käi siin, sest see on nii õlerahvastatud ja mahajäänud…Just nii, nagu see mitusada aastat tagasi tehti, selliseks on see ka jäänud… Aga vanalinn on ehitatud nii, et igas linnaosas on erineva kasitöö esindajad. Nii oli see kuninga soovil planeeritud sadu aastaid tagasi ja on nii ka nüüd. Miski pole muutunud…Noh, eks ole muidki asju… Inimesed elavad samas mustuses ja vaesuses…või akki oleks õige sõna hoopis “laiksuses”. Laisad on nad jah kõik. Eri inimesed eri moodi, aga liigutada nad tõesti ei viitsi…
Nii et jah, see eksimise värk oli huvitav nii meile, kui ka hindudele, kes sellisest kohast muidu eemale hoiavad…
Siin Jaipuris on tegelikult ka paris ilusate majadega linnaosi, ja mõni üsik tanavgi on Euroopa mõistes ikka üsna ilus…. No meie Barkhat Nagar on aga nendest aieseci elamutest ikka koõge kummalisemas piirkonnas.Võiks ikka oelda, et elame taielikus getos… Aga samas, meil on omad toad, saame süüa…. Ja meil on parim seltskond. Seda viimast tunnistavad ka teiste majade omad. Lihtsalt, muudest majadest on lahedad inimesed juba koju tagasi läinud… Vaid meie oleme jäänud.. Ja meil on lõbus…


Niisiis saime oma vanalinna ekslemise ära teha, Tiger Fortis pimedas säravat linna vaadata ja India kultuuri üle vaielda….Hiljem läksime siis Adi poole, sest tal pidi kuskilt Rajastani otsast mingi trummar tulema proovi läbi tegema. Neil nimelt Singapuri kontserdi jaoks pole trummarit ja siis tegi see uus proovi… Sai vist labi… Me lihtsalt ootasime teda mingi kella 2-ni ja siis enam ei jõudnud…. . Mõtlesin just, et mis me tegime, enam ei mäleta, aga nüüd tuli meelde… Adi mängis meile kitarri ja siis kes oskas laulis kaasa… palju oli just selliseid rockilugusid ja Metallicat… Lahe... No ja mingi hetk Krõõt andis alla ja kustus ära… kell kaks siis aeti mind ülesse, sest ka teised tahtsid koju….
Noh ja niipalju siis veel, et Adi avaldas oma arvamust, et ma tundun teistest traineedest erinev, sest ma paistan selline siinses keskkonnas väga koduselt tundvana…Et nagu oleks elu omaks võtnud. Jah, olengi. Siin ongi ju vaid kaks võimalust: kas lahkuda või omaks võtta. Pealegi, selle kõik, tegin endale enne siia jõudmist selgeks. Imelik, et enamik pole seda endale teinud… Võibolla on tõesti asi vanuses….
Aga ja, ühesõnaga nad pakkusid võimalust, et kui tahan edasi jääda, aitavad mul viisat pikendada…. No sed asja vaatame hiljem…. Parem mitte midagi lubada… Elu võib iga hetk muutuda… Eriti siin Indias ei saa millegi peale kindel olla…

Esmaspaev? Kodus olime. Nimelt keeldusime miskit tegemast, sest olime kahenädalasest üitusterallist nii väsinud… Olin nii väsinud, et ei mäletagi, kas sai üleüldse miskit tehtud.. Ju jutustasime kodus niisama. Meil on nii hea seltskond, et igal pool saab nalja…
Teisipaeval…. Läksime taas Ardi stuudiosse…Seekord filmi vaatama.. Korralikult sai ara vaadatud uks armastuse ja jõulude teemaline film. Ülejaanud kaks olid poolikud… Aga see oli paris hea.. Mitte et armastuskomöödia mu maitse väga oleks, aga see oli ikkagi meie (lääne) kultuurist parinev film ja igasugu normaalsed näitlejad näitlesid… Minu jaoks oli muidugi üllatus, et poistele kõigile see film meeldis… meil Eestis poleks kull sellise filmiga filmiõhtut teha saanud, kui poisid ka seltskonnas… et nii mesimagus film et….
Ja siis oli Supritil kast kallist hispaania veini, millest siis ühe pudeli lahti tegime. Pühapäeval sai esimest korda selle headust tunda…..Muideks, Indias hakkas vein üldse müügile saabuma pool aastat tagasi. Nüüd pidi olema seda isegi võimalik osta… Neil muidu veini polnud ja sona “wine” tõhendas neile lihtsalt alkoholi…
Aga vein oli hea…
Plaanisime kõll vaid siis filmi vaatama minna, kui vara koju saame, st kella 1-ks…Aga jalle juhtus nii, et selle mässamise peale saime alles 3-st magama.. No ma saan aru, et nii lahe on koos olla…Ja mul ka pole öösiti und….Aga samas, hommikud on ikka jube rasked siin. Eriti kui pole ei kohvi ega hommikutelevisiooni.. Selle asemel on majas remont, ja kõik on tolmune….8-10 kaob ära elekter, mille tõttu tuulikud ei tööta ja röstida saia ka ei saa… Ja siis see karjumine ja rongimüra… Ma arvangi, et kõige raskem osa siin pikaajalisel olijal on harjuda selle müra ja karjumise ja tohutu rahvamassiga ja privaatsuse mitteeksisteerimisega. See on nii väsitav…. Ja kui oled väga väsinud, siis võib tekitada ka masendust…
Näiteks eile ajas mind see mootorrattal “magister” jälle taga… No palju võib inimesele seletada, et ma ei taha ta sõber olla.. No ei saa aru…(aga jah, hindud tegelt ka sõna “ei” ei aktsepteeri…Ükskõik, mis teema ka poleks) Kolmel korral tuli tagasi.. Viimast korda päris mu kodu juures…. Ja siis hakkas jälle mingi rattal pisike poiss mu kõrval sõitma ja oma igapaevast juttu ajama…”Hello, How are You? What is Your good name… My name is…” Kaugemale me kunagi õnneks ei jõua, sest siis jääb ta ootama minu küsimust…ja mina keeran selle koha pealt just oma pisikesse kodutänavasse…. No ma ei tea,miks me peame olema hindudele katsejänesteks… et nad saaks impruuvida oma inglisht…
Aga jah, selleks ajaks, kui ma isegi tööst ja kontorikisast väisnud pole (hakkasin nüüd kõrvatroppe kandma, sest nende suhtlemine-karjumine, on niivõrd väsitav), olen ma väisnud selles bussiga kojusoidust, kus kõik mind vahivad….hiljem lisandub veel kaubatanava rahvamass, kus pead vaatama, et mootorratta alla ei jää…siis loomulikul iga kord vahemalt kaks inimest, kes sinuga rääkida tahavad… ja niisama Hellou’d, How are You’d, lehvitused….

Jah, et selleks ajaks, kui ma koju jõuan, on India energiavampiirid mu maatasa teinud….
Samas, mõni asi on paris naljakas. Naiteks täna oli uks buss juba peatuses, kui me enesetappu sooritasime (ehk siis teed püüdsime uletada). Kuna busse läheb minu kanti palju, ja me olime Flavioga nii uimased veel, siis ei viitsinud joosta – küll tuleb uus….. Ja kuijutate ette, buss ootas, kuni me lõpuks selleni loivasime.. Nad juba teavad, et me seda bussi kasutame…. Ja siis, pärast magasin oma peatuse maha.. Jain unistades aknast valja vaatama ja ei saanud arugi, et minu peatus… ja bussijuht ei sõitnud sellest peatusest enne välja, kui ma hakkasin mõtlema, mis lahti, ja siis märkasin, et minu peatus… Nii et teinekord on selline “kuulsus” ka hea…. Ja ma pole öelnud, et hindud teinekord paris sõbralikud ja head poleks…
Kolmapaeval käisime siis jalle traineer’ dinner’il. Seekord uues kohas. MI Roadil asuvas katuserestoranis nimega Cocoon. Koht oli seekord ehtindialik-lohakas ja rapane… Eriti see tee, mida mööda läksime….Siiruviiruline ja räpane…Majade vahelt ja treppidest üles… Aga toit oli vist hea…Ja lasti ka muud muusika, mis muidu Indias… Ja lahe vaade oli katuselt… Ümbruskonnas (kuigi MI Road on üks tähtsamaid tänavaid) olid vaeste majad… Inimesed magasid katustel ja majade vahekäigud olid räpased ja koledad… Ja kes ütles, et meie Bharkat Nagaron geto? Meil on ikka üsna normaalne.Vahemasti puhtam… Või inimlikum…

Noh, see oli siis ärasaatmispidu Meg’ile, jaapani tüdrukule, kes õpib Inglismaal ja oma kaitumisel, riietuselt kui jutult on täielik britt mitte “aaaaaa?”…st jaapanlane.. Nii ütlevad kõik siin…. Jah, jaapanlaste inglise keel on kummaline. Meie Jie’gi paneb siiani mingit pada Usna tihti teemast mööda… :D Nagu meie Anugi…:D

Ja üllatus-üllatus…veel juhtub olema India aieseccareid, keda ma pole näinud.. Nii et ma siis seekord olin neist ümbritsetud… Üsna tüütav, kui pead viisakat juttu ajama. Monty on muidugi erand….tema on ikka tore…

Meg on reedeks lahkunud. Ka see jaapani poiss, kes siin peaaegu aasta on olnud. Aga Catia, portugali tüdruk, tema peaks veel reedel vist siin olema… Loodan, sest teda eilsel õhtusoogil polnud…
Ja reedel on siis Oranzis Majas jaapanipärane kahe inimese ärasaatmine. Jaapanlasi on siin palju, ja enamike nimede eristamine üsna keeruline.. Nii et ma ütlen lihtsalt, et kahe jaapanlase ärasaatmispidu…

Aa, meie Jie lasi oma firmal õmmelda oma kaasasolnud jaapani “kimono” järgi India kangast uue sellise. Eile siis patseeris sellega peol ringi…. Aa, mulle tuligi nüüd meelde, et ta tahtis seda originaali täna mulle selga panna ja siis pilti teha… vat, mis mind täna kodus ootab….
Täna lähme afganistaani restorani. Mina lähen niisama kaasa seda jubedat lihasoomise vaatepilti nautima…Kuigi jah, parem oleks vist kodus magada, aga kuidas ma saan siis mitte minna.. Me ju nagu perekond….
Homme siis pidu Oranzis Majas.Laupaeval peaks me vara magama minema, sest pühapaeva hommikul on uus katse minna Pushkari.. Seekord ilma lassieta. Kuigi jah, Flavio tahaks veel… Aga vähemalt ta lubas mulle, et ta seda hommikul ei joo. Kui tahab, siis võib ju tagasitulles bussis uneleda….
Aga jah, mina, Anu, Kätlin ja Flavio siis seekord…. Shoppingule. Ja Kätlin tuleb ööseks meie poole, Anu tuppa… sest hommikul 4.30 on üksikul valgel plikal kahtlane ringi liikuda. Ja Anu tuba on esimesel korrusel, nii et pererahvas uut külalist ei märkagi…..Minu tegemised on kõigil nina all. Ma kuidagi ei saaks teda ära peita… Ja pererahvas, neil on iga sent nii tähtis, et vaatamata sellele, et võibolla ei kuluta ta midagi, peaks ta öö eest raha maksma. Need hindud on ikka ahned kull…


Ok, aga nüüd tööle. Seekord oli siis neljapaev, 21. September….. minu ema sünnipaev…

Loodan, et selle ammulubatud Samode jutu kirjutan ka lõpuni… Lubamised… India moodi… Loodan, et Eestis tagasi olles ma enam nii ei käitu…. Sest olen alati vihanud katteta lubadusi ja venitamisi…


Aa, ja muudest plaanidest…Järgmine laupäev plaanime siis Adi, Supriti, bändimeeste ja meie maja elanikega rahvusparki minna. Lahkume laupäeva keskpaeval ja tuleme tagasi esmaspaeva õhtul. Tegevusplaan on õised ja varahommikused safarirallid, elevandid jne. Päeval käib magamine. Kokku on üks chill out… Nagu neile meeldib korrata. Kuigi 2. oktoober on siis rahvuspüha ja kõikjal vaba päev, siis seda see loomulikult minu firmas pole. Nii et pean esmaspäeva ja pool laupäeva vabaks küsima…


Ja siis ajavahemikul 13-18.oktoober olen Delhis messil….
Ja 18.-30.oktoober siis Himaalajasse… Anul on 29 veel sünnipaev…

Ujumas

Muud ajaveetmised...

Samode

...ja sama festival suures templis

Tavaline tempel festivali ajal..