teisipäev, 24. aprill 2007. a.

Nii, siin ma nüüd olen. Või õigemini, olen juba laupäevast. Ja selle „siin” all mõtlen ma taas Jaipuri.
Nimelt jah, läksime nagu Gujarati osariiki, käige loodepoolsesse ossa, mida nimetatakse Kutchiks või Kachichchiks. Pealinn siis Bhuj.
See on siis kõige kuulsam osa Gujaratist, kus on siis säilinud traditsioonid ja käsitöö. No Saurastra on ka kuulus, aga sinna me ei jõudnuki või ei jõudnmud veel......

No ma ütlen kohe ära kah, mids juhtus. Nimelt mina olen tagasi Jaipuris, aga Anu ja Tuuli ja saksa tüdruk Christine, keda Bhuji muuseumis kohtasime, ja kes reisib elab juba kolmandat hooaega Indias ja kui tööd ei tee, siis reisib ja teeb fotosid oma Saksama koolitööks, on veel seal. Pidavat kolmekesi Christine juhitava mootorrattaga elu nautima - st rannas olema ja külades käima.
Aga jah, nimelt, ootan ma üle kolme kuu ikka oma viisapikenduse vastust. No ja seega vana viisa pilt seal passis on nagu ta on. No ja Kutchis on vaja küladesse minekuks politsei luba, sest see on Pakistani piiriäärne ala ja arvatakse, et kas sinna minevad väljamaalased on nuhid või peab jällegi hoopis nende heaolu pärast muretsema. Seda nüüd küll, et mul pole india politsei vastu midagi. Hoiavad ilusti turistidel silma peal. Ainult see ülemäärane paberite täitmine ja ülisuure arvu küsimustele vastamine on õudne ja närvidele käiv.
Aga jah, kuna küladesse minekuks oli luba vaja, siis läksime politseisse, ja kuna ma ei tulnud selle pealegi, et mul võib mingeid probleeme tulla, siis läksin ka mina. Noh, ma arvan, et ilma loata oleks kah tegelt sinna aladele saanud.
Politseionu ei saanud mu viisast aru, aga kuna mul kunagi ammu õnnestus Jaipuri politseionult vähemasti tema telefoni number ja nimi hankida, sest mingit muud dokumenti ta mulle ei andnud, mis tõestaks mu viisaootamise staatust, siis helistasin ma onule. Mäletan nii selgelt, kuidas ta korrutas, et mul on vaja vaid paberit, kui tahan Indiast lahkuda ja Indias sees mul probleeme ei tule......Et tema on ka politsei ja keegi ei hakka mulle probleeme tekitama. Noh, ja siis Kutchi politseionu tegi Jaipuri politseionule noomituse, aga oli muidu nõus sellega, et Jaipuri politseionu saadab minu kohta kinnitava paberi faksi teel....Loomulikult neil faksi polnud, aga mul õnnestus isegi nii ära rääkida, et manager oleks seal offices ära käinud ja siis Bhuji politseisse faksinud. Noh, aga kuna Jaipuri onul oli vähe piinlik noomituse pealt või haistis ta, et ta saab selle teemaga raha teha.....agastahes nõudis ta mu tagasi Jaipuri. No ja täna siis lähengi Leonardiga ta jutule. Leonard käis vahepeal Nepaalis Nickiga ja nüüd ta peab end uuesti Jaipuris registreerima. Ja kui ma manageriga lähen, siis leiab politseionu võimaluse talt raha küsida...aga väljamaalaselt ju ei julgeta otse küsida.....
Noh, ja nii ma sain siis vaid ühe päeva käia külades, allpool, kus luba pole vaja. Kindlasti oleksin saanud ka ilma loata veel 2-3 päeva jagu käia, aga politseionu ju ajas oma joru. Nii peatusin veel ühe päeva kallis hotellis ja raiskasin oma aega ja raha leidmaks tagasisõidu võimalust. Nagu ma ju rääkisin, peab piletid ikka vähemasti 2 nädalat ette ära ostma. Noh, väljamaalase pileteid oleks taas saada olnud küll ka pühapäevaks, aga ma pidin lahkuma enne seda. Nii sain rongipiletid Bhuj-Jaipur rongile, aga ainult Ahmedabadini. Seegi hea..... siis rickshawga bussijaamade otsimine ja petturite vahelt õige firma leidmine.....Loomulikul jäi rong hiljaks ja viimastele bussidele napilt jõudsime. Aga bussidki olid väljamüüdud. Nii pidime Ahmedabadist Jaipuri asemel Ajmeri minema, seal jälle rickshawdega jamama, et nad meid Pushkari bussijaama (kõik väljamaalased ju lähevad Puskhari, ju peame ka meie minema) asemel ikka Jaipuri busside jaama viiks janahka üle kõrvade ei tõmbaks.... no ja siis jälle sõit Jaipuri poole. Kokku siis rongi hilinemine 1 tund, bussi hilinemine 3 tundi, unetu öö sleeperbussi istumiskohal, kus bussi vahekäik müüdi odava raha eest külainimestele täis, ja kuna indias ei tohi magadeski valvsust kaotada, sest mingi mees võib sind salaja kuskilt käppima tulla, sisi ehitasin vahekäigu küljele sallidest seina, milel kinnitasin siis toolide külge ja oma istumise alla.... Oh, õnenks, et Angie tuli minuga kaasa tagasi. Angie nimelt sõitis peale Varanasit Dehli oma sõbranna juurde, kes USA saatkonna koolis on muusikaõpetaja, ja esmaspäeval istus juba Dehlis samale rongile, millega meiegi Jaipuris liitusime ja Bhuji poole sõitsime.

Bhuj ise on üjks mõtetu linn, kus pole midagi teha, ja vaatamata sellele, et seal käib imevähe turiste, on hinnad hotellides ja mujalgi kallid. Kõrb.......Suviti on seal kraade kuskil 55. No pregugi oli kuumust jube palju. Ma arvan, et kuskil 50 kraadi juures juba.... Sest Jaipuri eelmise nädala 44 oli ikka üsna jahe Kutchi kuumuse kõrval....
Bujis elab siis 1,3 miljonit inimest ja see on üsk mõtetu väike linnake, kus poleks kindlasti mitte midagi teha, kui sealt ei saaks infot külade kohta ja kui see poleks peatumispaigaks kultuuri otsivatele turistidele enne küladesse sukeldumist.
Noh, mis seal siis teha oli? Mitte midagi. Linnas on üks vabaõhu restoran ja seal vist kohapeal ka süüa ei tehtud. See toodi kuskilt mujalt kohale. Parke ka polnud. Üks selline saarekese moodi vilets kolme puuga park oli, aga see oli niru ja veel tasuline ka. Hotellides tehti restoranid õhtul kell 5 lahti... ja... noh, kui me Angiega püüdsime Jaipuri tagasi jõudmise strateegiat välja nuputada, ja ootasime oma korda rongile minna... ei jäänud meil muud üle kui kohalikku kinno Bollywoodi filmi nimega Big Brother vaatama minna. No see oli üks nõme film. Püüdsid teha vist midagi teistsugust – mõtlemapanevat ja actionit tantsukomöödiate asemel. No action oli selline, et kaklustes mehed lendasid vähemalt 1 km kaugemale... Muidu oli aga story rickshawjuhist, kelle õde sai happega näkku ja kuidas hakaks ta siis võitlema kõikide pahade vastu, kes tüdrukutele kurja teevad. Tegelt see happe lugu... natuke kõhe oli küll. Olen neid lugusid palju kuulnud ja Supreedi tädiga juhtus ju ka see... Aa jah, vähe kõhe oli küll....
Muidu oli film nõme ja ilmekaunis näitlejanna oli filmis rickshawjuhi naiseks vaid selle pärast lisatud, et saaks ühe armastusstseeni – tantsunumbri ära näidatud... Aa, vene plikad mängisid india stiilis strippareid selles filmis....

Meie ostsime Angiega küll keskmise hinnaga piletid, aga kinopoisid panid meid kõige taha kõige kallimatel kohtadele ja ei lubanud kedagi meie ligi. Kena neist meie eest hoolitseda. Oleme ju piisavalt kuulnud, kuidas pimedas näppima kiputakse, kui tüdruk ilma poisita kinno läheb.....
Noh, ja jõudsimegi siis jälle mingi 26 tunnise reisiga lõpuks Jaipuri tagasi. Kuna meil jäi lõunapoolsesse külla minemata, kus ka ilus rand pidi olema, siis otsustasime kohe Narain Niwase hotelli basseini sukelduda....... Minu 9-kuuse kogemuse juures siin, oli see esimene kord, kui ahvikari hotelli aias oli ja basseinis olevaid inimesi hirmutas. Naljakas, nad ei tahtnudki inimeste asju vaid lihtsalt inimestega midagi teha... Noored ahvid vist...
No ja siis oli mingi nõme india poiss kah basseinis, kes püüdis näidata, et ta oskab ujuda küll (miskipärast aga ujus vaid põikipidi ja madalas vees), ja kiskus oma india pruudi riietega vette...... No ja kui muidu rääkisid nad hindit, siis basseini ääres pidid nad väga kõva häälega ja inglise keeles oma suhtest rääkima. Indialased jäävad ikka indialasteks....Isegi kui nad arvavad, et on paremad kui teised indialased.....

Õhtul läksin siis cheerleadingut tegema ja saatsin Angie Raj Mandiri kinno. Seekord olevat olnud lõbus ja hea komöödia ja Raj Mandir on ju ka India parim kino. Peale kino läksime aga 5-tärni hotelli peole. Nagu ma aru sain, oli see erapidu, kus siis jälle valged inimesed tasuta sisse said... No ja siis ma muidugi võtsin viinakoksi ka, ja kui Angie tahtis maksta, siis keelasin teda... Hilejm tuli välja, et see on tavaline avalik pidu erilisemas kohas, mida püütakse siin juurutada, ja et jook oli rahaline. Aga mirtte keegi ei hüüdnud ju mulle ak, et maksma peab.... Naljaka sjuhtum ja, me naersime, et tulebki vist tulevikus nii teha. Et kõik ju arvavad, et valget on vipid ja ju nad ei peagi siis maksma......
Järgminer päev sisi taas Narain Niwase hotelli bassein, mis siis seekord üsna täis oli. Kohalikud väljamaalased tulevad siis siia nautlema oma ainukest vaba päeva. No ja kuna eelmise öö pidu vist paljude olekut ka veel mõjutas, sisi parim rohi oli jahe bassein ja põõsavarjus magamine......
No ja õhtul ma jälle tööle. Angie oli ka täiesti välja magamata, nii et ta eelistas kodus lugeda ja magada. Kui koju sain, siis kukkusin ka mina voodisse. Adi küll helistas pool 12 ja arvas, et võiks veel miskit teha, aga ma olin täitsa kontaktivõimetu...Reisimine, magamata ööd, õhtused töötunnid ja mitu tundi ujumist võtab ikka võhma välja.
Tänaseks olen küll kosunud ja töödki teinud. Ja korteri ära koristanud. Ma pole meie korterit kunagi nii liivasena näinud. Aga ei saa unustada, et Jaipur on keset kõrbe ja vahepeal oli olnud suur liivatorm. Ja paljude akende asemel on ju vaid võrk, millest liiv tuppa jõuab........

No ja eile siis koristasin, saatsin Angie bussile ja käisin Foresti, Ami ja Leonardiga tööasju ajamas.
Muideks, Amy on pea kolm kuud rase. Tema lapsest saab vist esimene korea beebi, kes Jaipuris üles kasvab. Aga pole hullu, hollandlasest Evelin on ka Indiast oma esimesed eluaastad mööda saatnud ja temast on saanud täiest täisväärtulsik ja terve inimene.

reede, 13. aprill 2007. a.

Tere, Juri Gagarin on tagasi Varanasist....., ah, mis Juri.... Krishna on tagasi Kajurahost...
Nimelt leidis üks Kajuraho templite giid, et Krõõt on väga sarnane Krishnale, ja et minu nimi on nüüdsest Krishna. No ma ei tea, kui palju te Krishnat teate, aga Lord Krishna on hindu jumal, kel on palju reinkarnatsioone.

Aga nüüd siis algusesse......


Ei, ma kohe pean enne rääkima, mis Anuga juhtus. Nimelt jalutas ta ilusti koju kust iganes ta ka tuli ja üks mees mootorrattal nägi teda ja parkis oma motika meie maja ette ühe auto varju. No ja teate, hakkas liputama!!!!! No kurat küll, India meeste pervertsustel pole ikka piire..... Kuigi jah, ma imestasin juba ammu, et kõikide muude perverstsuste keskel polnud ma ühtegi liputajat näinud.
Aga jah, imelikud on ka nn korralikud pereisad. Täna üks just ronis ma ei tea, mis teed pidi Narain Niwase hotelli basseini juurde (tavalised indialased pole eriti hotellides teretulnud), ja oma süles oleva väikesele lapsele valgete tädide näitamise tähe all käis see vana pervert ümber kahe valge prantsuse tüdruku, kes veest väljas päikse käes mõnulesid..... No on ikka värdjad need india mehed kohe. No ma ei saa aru, kuidas võivad nad nii kiimas olla!

Ok, sellest enam ei räägi.

Tagasi reisijutu juurde.
Esmaspäeval peale nn tööpäeva kiirustasin ma siis nii kiiresti kui võimalik koju, sest vaja uue rickshaw peale minna ja siis juba rongijaama.
Esmaspäev oli üldse segane päev. Ühed eesti kliendid, siis pidin veel hommikul käima selle sama reisu ja järgmise reisu rongipileteid ostmas. Siin selline kord, et kui kuhugi reisida tahad, pead seda teadma ette vähemasti 2 nädalat, sest just nii palju varem on kõige minimaalsem aeg osta rongipileteid. Noh, meie siin oleme sellises erandseisus, et saame osta väljamaalase pileteid. Nimelt India Raudtee on eraldanud teatud arvu pileteid väljamaalastele ja siis naistele ja siis kallima hinnaga hädaolukorras ostmiseks. Nimelt on aga nii, et alati on kõik need ka välja müüdud. Tihti ka väljamaalase piletid. Nii et tuleb kiire olla. Ja siis veel see, et väljamaalase pileti saamiseks peavad kõik piletisaajad ise väljamaalase kassa juures olema (neid pole mitte igal pool ja lahtiolekuajad on ka üsna keerulised), ja nende viisa peab olema kehtinud vähem kui 6 kuud. Mina nimelt siinse korra järgi pole enam väljamaalane ja ma pean siis teiste omasarnaste plikade passe kasutama, et piletit osta. Hiljem ei loe enam keegi, et kas Mirte või Marion on ikka see, kes seal ülemisel lavatsil magab.... Poiss ei tohi olla ja kui mul mingi tsingilingi nimi oleks, siis see kah vist ärataks kahtlust....
Igastahes Tuuli ja Anu pühapäeval ebaõnnestusid piletiostuga ja nii oli meil see esmaspäev enne mu tööd ära teha. Siis oli ju veel vaja asjad pakkida, Leo pool natuke tegemisi teha, siis tööle, siis tagasi ja rongijaama.
Seekord õppisime siis veel ühe uue asja rongiga sõites selgeks. Nimelt isegi kui rongile vabu pileteid on, samal päeval neid enam ei müüda. Siis tuleb osta general class’i piletid ja rongis loota, et mingi ametnik laseb meil kõrgema klassi piletile juurde maksta ja meie leitud koht pole kellegi teise oma. Nii et jah, 2 korda pidime ennem ümber istuma, enne kui mitte kellegile kuuluv koht leitud.
Aga jah, general classi ootama minna küll ei tasu. See on siis see osa rongist, kus iga jalatäis on inimesi täis ja nad ripuvad peaaegu vagunist välja....
Jajaa, iga kord õpin midagi. Eelmine nädal õppisime jälle näiteks triki, kuidas käituda siis, kui piletid on otsas ja ostad ootenimekirja pileti, mis eelmisel õhtul veel soodsat tulemust ei näita. No siis tuleb lihtsalt rongi minna ja tark nägu pähe teha ja jälle sobivale vabale kohale minna. Meil nimelt 1 3-st oli ootenimekirja pilet ja kuna piletid on ühised, siis ei tee keegi kindlaks, kuhu see ootenimekirja pilet koha sai/kui sai. Ja ega keegi ka uurima ei hakka, kui tegu on valge inimesega, eriti kui veel tegu on tüdrukuga.

Jah, üks asi, mille eest Indiat kiita saab, on see, et rongides on alati organiseeritud nii, et vähemasti valged tüdrukud on paigutatud perekondade kindlasse keskkonda, meestest eemale, ja kui juhtub mehi läheduses olema, siis tuled politseinik kuhugi lähedusse istuma-magama. Ja Varanasi rongis, milles on palju vargusi olnud, uurib politsei isegi üle, et kas kõik kotid-kompsud alles. Anu jalal olnud kett juba tekitas inimestes muret, sest tavaliselt ju kantakse ketti mõlemal jalal...seega, üks on kadunud....Raudselt.


esmaspäev, 16. aprill 2007. a.
Jätkan juttu......
Niisiis käisime rongiga Varanasis. Rongisõit ise pidi sinna kestma 18 tundi, aga kokkuvõttes lisandus sinna veel 4,5 tundi otsa. Nimelt on see rong kahtlaselt kurikuulus ja miskipärast paljud eelistavad enne sõita Dehlisse ja sealt teise rongi võtta. Nüüd saan aru, miks. See on vist ainus rong, millega alati ja kindalasti alati häda on. Noh, aga selleks Dehlisse minna... No ma ei tea, sedapidi tuleb ju veel pikem maa.

Mis siis on Varanasi? See on India vanim linn. See on üks maailma vanuimaid linnu üldse. Vanuseks peetakse kuskil 4000 aastat.
Varanasi on ka püha linn. Väga-väga-väga püha linn. Asetseb see siis osariigis nimega Uttar Pradesh (Nepaali all kohe) ja linnake ise on kuulus just seetõttu, et asub püha jõe Gangese kaldal.
Juba ammu oleme me siin mõelnud, et kuidagi ei näe surnuaedu. Et kohe kusagil pole. Noh, nüüd viimase kuu jooksul olen näinud paari kataoliku surnuaeda Goas ja nüüd mingeid muhameedlaste surnuaedu ka. Aga ei midagi hindudele.... Nimelt, hinduismis käisb asi nii, et surnud põletatakse. Ja tuhk viiakse Gangese jõkke. Viiateks on ainult meessoost sugulased. Aa, mingi muu jõgi pidi ka olema, kuhu võib ka visata, kui Ganges just väga kaugele jääb....

Aga jah, tuhk Gangese jõkke. Imeväikesi beebisid ei põletata. Need visatakse lihtsalt Gangese jõkke.
Nii et üks kõige erilisemaid asju on siis jõgi Ganges, mis teeb pühast linnast Püha Linna.
Loomulikult saab ka surnuid põletada pühas linnas kohapeal. Selleks on olemas maja (nn krematoorium), kus seda toimingut tehakse seine vahel varjatuna, ja siis teine koht, kus kõik tehakse lageda taeva all jõe ääres. Sugulased saavad näha teiba tagant ja kõik ülejäänmud näevad sead ka kas tänaval või paadiga jõe peal olles.
Hämmastav on see, et mulle on paljud rääkinud, kui vastik see kõik on ja kuidas kõik lehkab. Nimelt on selle linna külastajad siis need, kes vihkavad seda kohta, või kellele jälle väga meeldib. Mina nimelt siis olen viimaste hulgas.
Ei lehanud midagi. Ja kole polnud näha neid põletamisi ka. Noh jah, jõgi oli küll hilisõhtul päris tuhane ja kui mõelda, et kui palju hambaid-luid konte jõe põjas on........
Jah, ja nägin ka kuidas mingid mehed sõelusid jões tuha sees hambakulda välja. No jah, aga see on see tavaline elu. Ka meil on olemas inimesed, kes haudasid näiteks kaevavad. Ja pole see vastik ju midagi. Kellegi jaoks on ka see igapäeva töö.

Varanasi linn ise on üks väga-väga kitsaste tänavatega linn, mis on vist nii ehitataud taotluslikult. Nimelt on tänavad alati päikese eest varjus. Väga lahe. Omaette lahe on ka see, et vanalinnas läheb iga õhtu kell 8 elekter ära. Tänavad on valgustatud vaid küülnavalgusega ja ühel moekamal tüdrukul nägin isegi taskulampi. Aga jah, muidu käib elu küünlavalgel. Mäletan kunagi koolist sellist nalja, kus poisid tõid kodutöö tegematuse eest põhjuse elektrikatkestuse, mille tõttu ei saanud ei õppida, aga ka telekat pidi küünlavalgel vaatama.:D Nali naljaks, sama on Varanasis ka näiteks internetikohvikutega.... Või mille iganes muuga. Töötavad, aga küünlavalgel. Noh, te nii kuinii ei usu India absurdsusi. Mitte keegi ei usu, kuni pole siin ise käinud ja näinud...... (näiteks eile näitas Tuuli mulle liftisilti: FOR ALL FLOORS. Eestis ei tuleks keegi selle pealegi, et peaks kirjutama, et see lift ikka igale korrusele läheb. Aga noh, see on ju India. Ise ei pane ma juba ammu selliseid asju tähele).

Ok, püüan ikka ja jälle Varanasi linna kirjeldada. Linn asub siis Gangese jõe ühel küljel ja elu käib siis enamjaolt Ghattides jõe ääres. Ghat on siis selline trepistik mingi teatud majani. Nimelt on kõik India kunagised rikkurid ja kuningad siia maa ostnud ja omale suure-suure maja ehitanud. Eks pühas linnas ja püha jõe ääres peab ikka ju olema oma residents. No ja nii siis on linn jaotatud jõeäärseteks ghattideks ja ja tänavad, mis peatänavalt ghattideni viivad, on siis nimetatud selle ghati nimega ja lisatud on sõna HAVELI, mis tähendab siis mõisat või lossi.
Varanasil on olemas kolm nime (Igal India linnal on ju vähemalt kolm nime Kolgata-Calcutta, Mumbai-Bombay....., Varanasi-Baranas). Esimest nime ei mäleta, aga kõige viimane tähendab siis mingit jumalat (Varano) ja linna (asi). Üldse on siin lahe see, kuidas nimesid tehakse. Näiteks üks linn meie teel tähendas tõlkes „9-küla”, sest selle ümber oli 9 küla (samas, kus neid siis poleks?).
Nii, jõgi – räägitud....Aa, jões käivad siis kõik ontlikud indialased ujumas ja pesemas ja teevad kõike, mis võimalik. Jõgi on väga räpane ja kujutate ise, et mis haigused võivad olla seal, kui sinna kõik surnud visatakse. Noh, tegelt hommikusel paadisõidul see enam räpane ei tundunudki. Tuhk oli pinnalt kadunud ja kuivanud lilled samuti......
Aga jah, kuulsite õieti. See on esimene koht, kus ma näen, et indialased tõepoolest ujuvad. India mehed, kohalikud, on päris kõvad ujujad. Naised istuvad ikka saridega vees ja vanad mehed ja noored nn mungapoisid teevad vees palveid ja mingeid joogalikke liigutusi ja võimlemisi. Seda kõike on jube huvitav vaadata just paadiga veest. Nii nägime meie oma kahel erineval paadireisil(enne päikesetõusu ja õhtul) väga erinevaid asju. Hommikui näeb inimeste tavapärast elu (näiteks pestakse selles vees ka pesu spetsiaalselt laotud kivialuste peal, lisaks kõikvõimalikud templid, riitused, inimeste põletamised, kui ka paatidel asetsevad nn supermarketid, kus siis turistidele mida iganes müüa püütakse. Näiteks nägin mina esimest korda elus oma silmaga, kuidas paadis telekas mängis. Suur telekas...... India noh.). Õhtusel sõidul näeb aga linna salapärases valguses suurte lõkketuledega ja hämmastavalt ilusate bujadega (öised palvused). Need bujad meenutavad enam midagi tiibetlikku kui lärmakat india hinduismi: suured punased lipud lehvimas, suits ja küünaldega lambid, imeilusates siidriietes mehed esitlemas kõige ilusamat tantsu, mida üldse palveks võib nimetada.......Jah, neid bujasid näeb siis vees, paadilt. Lisaks saab pisikese raha eest pesta ka oma karma puhtaks. Nimelt pisikesed poisdi müüvad pühasid küünlaid, mida saab jõele panna ja sellega oma karma puhastada. Noh, kuidagi juhuslikult sai minu ühest küünlasoovist hoopis 3. Nii et üks mulle endale,üks mu emale, ja üks mu ülejäänud perele..... Ilusad roosilehtedes küünlad tohutus arvus jõel triivimas....jube ilus..... Noh, loodame, et karmaga on ka nüüd kõik korras...:D.

Jaa, see linn on küll püha hindu linna, aga siinne usk on kuidagi ilusam. Inimesed on vaiksemad ja pühamad. Päris suurel hulgal võib näa ka kiilakaid naisi sarides. Või siis täielikult kammimata juustega. Need naised – pühad või siis metsku ilmega – on kuidagi nii värskendavad pikkade ilusate juustega ja lakutud soengutega rajasthani naistest. Pealegi meenutas see püha koht ja inimesed mingis mõttes tiibeti munki. Jah, ja isegi neidsamu munkasid nägin ma turisimireisil Varanasis. Ka nemad tahtsid näha püha linna.....

Noh, tegelt on olemas ka täiesti tavaline osa Varanasit, ja siis – uskumatu, aga tõsi, puhaste asfalteeritud ja laiade tänavatega ülikooli linnaosa, kus on roheline, ja majad korras. Varanasi ülikool on muideks maailma kolmas ülikool oma suuruselt......Täitsa tipp-topp.
Aa, ja isegi tavalistes templites on hoopis teine tunne kui mujal... Nimelt Võib näiteks varanasi suures Krishna (oli vist seekord sellenimeline) templis näiteks võimalik õppida või lihtsalt vaikselt uurimustööd tehes aega veeta. Päris uus ilming – tempel kui raamatukogu või õppimise koht.


Vanas osas on veel üks tähtis asi, mis tähtis eriti meile, aga üldiselt näidatakse kõikidele turistidele: nimelt on Varanasi kuulus oma siidbrokaadist kangaste poolest. Neid kootakse pimedates ruumides shakardtelgedel. Leidsime hunniku selliseid ise linans lonkides ja hiljem viis meid ka meie hotellipoiss neid vaatama. Ostsin siis kojua ka mõned sallid. Küll mitte brokaadist, aga lihtsast kashmiiri siidist. Mu maitse on küll muutunud särvamate hilpude ja kirkamate värvuide suunas, mis eestlasele vist maitsetuse tunnusena näivad, aga need brokaadid olid ikka liiast ka meile.......

Aa, ja teate mis. Varanasi rattarickshawd on vist maailma suurimad rallijad. Julmalt kihutjad auklikutel teedel. No ma ei tea, teistele vist ei meeldinud, aga mulle ja Angiele küll meeldis väga. Jube lahe, püüad kõigest jõust kahe käega kuskilt äärest kinni võtta ja sõidukil püsida. Juhid ise on parajalt segased. Näiteks selleks, et teisest juhist ette saada või teises jõudu vähendada ei peeta paljuks salaja teisest rickshast kinni haarata ja järgi lohiseda......

Noh, ma peaksin vist selle linna jutu siin katki jätma. Ka muust on rääkida ja aega enne uue väljumiseni (täna õhtul, st 4 tunni pärst Kutchi, Gujarati tekstiiliküladesse) pole palju jäänud.
Aga jah, peaaegu puhtjuhuslikult kohtasime siis Varanasist Angiet, Ameerika tüdrukut, kes pool aastat üksi Indias reisib ja keda me esimest korda kohtasime Himaalajates. Nüüd siis aga saame juba 4 korda kokku – ka tema tuleb meiega Kutchi.
Ja siis saime rongis tuttavaks valge noormehega Austraaliast, kes jutumisi just Kutchi küladest tuli... Hämmastav, need külad on varjatud ja turistid ei tea neist midagi, aga meie nä satume ikka kokkusaamiste radadele....


Aa, ja viimane asi Varanasist: rääkisin, et inimesed ujuvad selles kummalises surnuvees. Räägitakse, et see vesi on püha ja mitte keegi ei jää seels haigeks, kuigi eelduste kohaselt peaks jääma. Jah, india inimesi käib siin tuhandeid ujumas. Vähemasti minu üks tuttav on ka käinud (poolakas, mitte indialane), ja on elus ja terve. Nägin ka isegi seda, et kohalikud pesid selle veega hambaid. Noh, Tuuli ütles seepeale, et mis vahet, põhjas ju nii kui nii palju hambaid juba ees.......
Aga jah, toiduga peab seal linnas ettevaatlik olema. Mingi 10 aastat tagasi said kaks turisti surma – põhjuseks toidumürgitus. Nii et jah, enam ei tundugi silt: VÄHEM MUST KUI TEISED KOHAD; enam imelik...... Usaldasime silti ja ellu me selle restorani toidust jäime ka.

Peale Varanasit siis rongiga sellisesse kohta nagu Jhansi, kust siis võtsime rendiauto juhiga Kajurahosse, külla, kus asuvad järgi jäänud (25 85-st) templid, mis kuulsad oma kamasuutra kujude poolest.
Noh, ütleme nii, et India kontekstis oli ikka päris palju vaadata. Ise ka ei uskuks, et keegi nii avalikult teatud poose kujutab, ja veel jumalakojas...... Aga muidu... Ilusad templid, pole midagi väita. Aga samas, kui oled juba 9 kuud Indias olnud, siis need templid polnud küll midagi nii erilist, mida vaadata. Kõik on nad ikkagi üsna sarnased. Palju ilusam oli kolada hoopis Kajuraho küla (7000 elanikku) vanas osas.
Jaa, ja siis leidsime sealt Radisson SAS’i hotelli, mis meenutas väga-väga Pirita Topi. Aga noh, ilusti korrashoituna nägi ikka palju ilusam välja kui eesti teisik.

Ja siis jälle autoga tagasi. Jumal tänatud, et me selle auto võtsime. Sinna külani jõudmiseks ja seal tagasi tuleksuks oleks palju tunde pidanud bussiga sõitma, ja me poleks oma ajaga ka välja tulnud.....
Ja Jhandist siis samal öösel kell 1.25 Agra poole, kus pidime hommikul kell 6.25 ümber istuma samale rongile, millega Varanasisse läksime, et taas koju saada. Juhtus aga nii, et loomulikult see rong tuli hilinedes. Seekord vaid 1 tund. Aga jah, kuigi mind peeti püstihulluks, et julgen riskida vaid 2tunnise ümberistumisajaga, ei juhtunud midagi ja kokku pidime istuma hoopis 3 tundi ja jälle rongiperroonil tukkuma. Ei kulutanud meie aega palju ka just see, et saabusime jaama Agra Cantt’i ja pidime rongile minema hoopis teises jaamas nimega Agra Fort.
Noh, oli üks üsna unine ja poolmagamata öö, aga tagasi jõudsime õnnelikult ja õigeks ajaks. Isegi õhtul saime korralikult tööle.

Sel nädalavahetusel kodus midagi ei juhtunudki. Reede õhtul läksime otse töölt Tuuliga veel Black House peole. Laupäeval oleks võimalus kah olnud jälle Devil’s Club’i minna, aga läksime koju magama. Pühapäeval oli meil kaks tööotsa: hommikul töötasime mingil pressikonverentsil dekoratiivsete piigadena. Selle ürituse juures oli tore see, et nägime ära india stiilis veepargi, üritus toimus sees AC-ga ruumides, saime head india toitu süüa(leidsin uue lemmiku – spinatikaste hernestega. Nimi siis mingisugune Palak) ja kandsime rajasthani rahvariideid (Rajasthanis on teistmoodi riided kui mujal. Ja kui keegi veel ei tea, siis mustlased ongi alguse saanud Indiast, Rajasthanist. Nii et kujutate ette, kui kulinaid ja sädelevaid riideid me täis olime). Aga jah, igal juhul meeldiv ja meeldejääv töö oli. Minu kohustus oli siis kõigile külastajatele hinduismi punane täpp riisiga otsaette teha. Ohh, algul tundus küll, et jube ja ei saa hakkama, aga näe, nüüd oskan jälle midagi uut...! No ja siis laval tähtsate onudega koos mingid pühasid küünlaid põlema panna, siis mingeid küsimustikke korjata ja lõpuks pressikonverentsil mikrofoni küsitlejatele jagada.


Ja siis nii laupäeval kui pühapäeval olime jälle Narain Niwas hotelli basseinis. Päevad on siin juba nii kuumad (+44 kraadi), et ainult vesi ja vari annavad jahutust. Uhh, eile öösel magama minnes ei tulnud uni kohe kuidagi – linad oli õhukuumusest üles köetud. Selline tunne, et olid värskelt ahjust võetud.

pühapäev, 8. aprill 2007. a.

Reede ööst saati oleme tagasi siis Ahmedabadist, Gujarati osariigi pealinnast, kus siis tegime oma tulevase tekstiil-külatripi eeluurimust. Sinna sisse jäi siis kõiksugu muuseumid koos maailma parima india tekstiilide koguga Calico muuseumis, kui ka väiksemad kohad. Lisaks ka bussiga City Tour ja varahommikune jalutuskäik vanalinna käikudes.
Ahmedabad on hämmastav linn. Tavaliselt seal turiste pole, sest seal pole midagi turistilikku. Need, kes aga hindavad tekstiili (või ka arhitektuuri), neile on see väga eriline koht. On ju selles linnas üks maailma parimaid tekstiilimuuseume (minu meelest vaieldamatult parim), kui ka selle ümbruse külades on säilinud enam tekstiilitraditsioone kui kusagil mujal. Tänu suurtele tekstiilitraditsioonidele, loodi eelmise sajandi 60-ndatel siia ka Indian Institute of Disain, mis on India parim disainikool. Selle kooli nimi on nii kuulus, et kui öelda NID ükskõik kus Indias, või siis ükskõik millisele maailma asjadest mitteteadvale tänavaelanikule Ahmedabadis, siis iga üks teab, kus see on ja mis see on.
NID on loodud brittide poolt Bauhausi koopiana. Nüüdseks on India riik selle üle võtnud, aga kooli tase on ikka siiani väga kõrge ja tundub lausa uskumatu, et see on kõrgkool maal, kus disainist midagi ei teata.

Juba koolimaja(d) ise on erilised – üsna sarnased Le Corbusie stiiliga. Nimelt üle suure tee teisel pool ongi kaks muuseumihoonet (üks neist linnamuuseum), mis jälle disainitud maailmakuulsa arhitekti poolt.
Niisiisasub kool suures troopilises pargis ja igaühel sinna asja pool. Valvurid on kõikjal väravates. Samas, kirja pannes kelle juurde, ja ära andes oma fotoka, on sissepääs üsna vaba. Eks peab olema ikka väike kontroll ka, et kahtlased võõrad kooli atmosfääri negatiivseid tegevusi ei tooks.
Aa, ja siis on koolil seal taga metsa sees ka ühikad. Jälle üsna lahedad.
Ja kool ise. No kuulge, Eesti Kunstiakadeemiale annab see kool kohe kõvasti silmad ette oma võimalustega. Ja milline loov õhkkond! Ja kujutage ette, ka õpilased on seal nii-nii normaalsed. Kuulavad „lääne” muusikat ja ei näe üldse standardindialased välja. Nojah, nad ei käi just tihti kooli piirest väljas (õpivad 4 aastat jutti ja põhimõtteliselt pole neil ka sellist tõelist suvevaheaega ka, kus koolist kaugele eemale saaks), sest siin on neil kõik, mida vajavad: klassiruumid, mis lähti ööse kella neljani igal päeval, õhtused väärthilmi vaatamise tunnid, sõbrad, väga hea raamatukogu, toit, poed..... Nii kui nii oled kunsti ja koolitöö sees, aga need primaarsed asjad, mis teinekord loometuhinat lõhuvad, need ka samas on rahuldatud, siis on ju ainult lust töötada.
Aa, ja siis kui nad mõnikord ikka lähevad linna turu-uuringut mõne projekti jaoks tegema, siis saavad ka nemad kultuurishoki. Ka nemad on unustanud, et ülejäänud India ei tea, mis on diasin.
Jah, nii erilised inimesed õpivad seal.... Täitsa kohe PÄRIS inimesed. Ja lisaks sellele nad ei vahi sind, isegi kui oled valge. Täitsa normaalsed kohe.
Ja koolis siis on sellised osakonnad: Mänguasjadisain., Tootedisain, Mööblidisain, Film, Tekstiilidisain (kui kõige vanem ja tugevaim osakond), Keraamika ja klaasidisain, Nahadisain, Uusmeedia ja graafiline disain, Elustiili diasin ja aksessuaarid.

Veel üks asi, mis selle linna juures on tähelepanuväärne, on arhitektuur. Ma pole näinud ühtegi India linna, kus oleks nii palju funktsionalismi, ja samas on ka vanalinn super lahe. No loomulikult peab enne räpasest raudteejaama viivast tänavast kõrvale põikama ja sa leida end linnas, mis polegi justkui India. Kuid mis stiil see siis oleks? Mitte ka Euroopa....Või siiski, ehk Vahemere äärne stiil? Natuke gootikat, natuke Havelisid..... Isegi sillakesi..... Kahjuks se kõik aga hakkab hävinema. Keegi ei püüagi seda päästa.
No ja siis Le Corbusieri majad. Kuskil Ahmedabadi ligidal on uus linn nimega Ghandinagar, mis on jällegi tema loodud.......Sinna me seekord siiski ei jõudnud.
No ja muidu on see ka ikka üsna ilus linn laiade asfalteedega ja uute ehitistega. Mitte midagi polnud sellist, mis Jaipuri meenutaks.

Aa, Ahmedabad on üks eriline koht ka seetõttu, et India vabaduse saavutaja mister Khandi elas siis nn kloostris oma vaisket elu ikka päris palju aastaid. Kõik tähtsad poliitikud käisid teda siin külastamas.

No ja siis..... Tekstiil-tekstiil. Oh, seda ilusat Calico muuseumit, mis asetseb botaanilises aias (meie botaaanikaaiad jäävad sellele nn tavaaiale ikka väga alla)nkõrgete müüride taga! Vanad Havelid kaitsevad imelisi tekstiiliteoseid, uskumatuid siidist tikitud vaipu (ma ju pole vaibainimene, aga isegi mulle olid need imelised), rõivaid nii külainimestelt kui ülikutelt, printkangaid, Pashimna salle, sarisid. Kõik kõige ilusamad, mida eal nähtud. Ja seda kõike uskumatult ilusates villades ja mõisamajades. Kõige erilisemad aga kaitstud kinjniste lukidega tubades, kus valgust näidatakse vaid 10-ks minutiks päevas – selleks hetkeks, kui giidiga grupp sealt läbi lastekse. Jah, kahju, et me ei teadnud selle muuseumi karme reegleid, aga kui järgmine kord läheme, on meil õigus taotleda lisaaega ruumides olemiseks ja iseseisva uurimuse tegemiseks, kui ja imelise raamatukogu nägemiseks ja kasutamiseks.

Noh, kuigi linn oli tore ja me saime nii palju uut ja kasulikku infot, ei läinud ka see reis ilma viperusteta ja ebameeldivusteta.
Hotell kus ööbisime, oli nii kuum, et öösel magada ei saanud. Ei aidanud ka propeller lae all. Lisaks, viimasel ööl, kui ma tõepoolest silmatäit ei maganud, avastasin ma kretiinist india mehe, kes oli meie toa akna lahti kiskunud ja jõllitas meid avatud aknast. Sõimsin teda, kus veel sain....Ma oleks talle kallale läinud, aga mul olid vaid strateegilised kohad kaetud. Miskipärast on siin selline aimndus kohe, et keegi kuskil ja alati piilub. Nii et kuuma käes riiete mahakoorimisest pole õieti kuskil juttu. Isegi omas kodus on mul kahtlus, et äkki ikka käib keegi ülemisel korrusel aknast piilumas......

Nii et kuum hotell ja india kretiinidest mehed.... No siis veel paberimajandust ja vassimist hotellis. No ma ei saa aru, kuidas hotellis saavad töötada inimesed, kes inglise keelt ei oska. Ja kes muideks ka ladina numbreid ei tea.....
No ja siis oli ebameeldiv ka see saastatus. Kesklinnas seda nii ei tundnudki, aga Ahmedabad on maailma 10 kõige saastatumima linna hulgas.
Kuskilt lugesime, et saasatus tuleb mingist kütusest, mida autorickshawd kasutavad. Ehk seetõttu seal oligi nii odav rickshaga sõita. Jaipuris ei taha ükski juht sind alla 40 ruupia sõidutada. Isegi mitte naabermajja, sest bensiin on niiiiiiii kallis.

No ja lõpp oli muidugi see, et rong, mis piletimüüja jutu kohaselt kell 7 Jaipuri pidi jõudma, jõudis kohale kell 11 õhtul – 4 tundi hiljem. Küll sellest tuli paksu pahandust, sest pidime ju kell 7 õhtul Tuuliga tööle minema...... Noh, aga pahandust polnud kauaks, sest ilma meieta ei suuda need india plikad üldse midagi ära tantsida. Nii et ikka oleme hinnatud tantsijatarid siin. Sain isegi tööpakkumise samale firmale hakata postreid ja flaiereid ürituste jaoks kujundama. Eks vaata, kuidas tulevikuplaanidega on. Kui jään natsa pikemaks ja aega ka üle jääb, siis kes rahast ikka ära ütleb.


Aga nüüd siis ujuma Narain Niwasesse. Anu ja Tuuli juba lahkusid rongiaama pileteid ostma,et siis hiljem kokku saada. Ja siis ujumast jälle õhtusele tööle. Homme hommikune töö eesti klientidega ja siis juba pühasse linna Varanasisse ja sinna lähedusse kamasuutra templeid vaatama.

Aa. Teile siis häid lihavõtteid! Siin pole küll midagi, mis seda meelde tuletaks, ja kuna endal ka mõtted töö ja tekstiilitrippide ja magistritöö juures, siis ei tule meeldegi. Eilegi, kui katoliiklastest poisid õhtul kiriku läksid, läksime meie pooljuhuslikult öökluppi nimega Devil.
Päris lahe koht. Euroopa retro muusika on väga värskendav peale tohutut Bollywoodi jama, mida igal pool lastakse.
Ok. Tsau. Tööasjad kotti ja ujuma. Homme hommikul veel reisuasjad vaja pakkida.......


Aa, mäletate seda ahvijuttu, et ükskord kamp mul köögis selja taga oli? No täna jälle. Seekord oli ma ise toas, kui seltskonda köögi poole patserivat nägin: jätsin ju vaid üheks minutiks rõduukse lahti!!!!!! Üljäänud sain välja ja oma arvuti ka ära päästa, aga üks tegi parajat plätserdamist mu kalli hommikukohvi, lassi-banaaniseguga ja kobara banaanidega. Tahtis ka mu suur mangot ära ajada. Lõpuks jäi ta küll kõigest ilma, aga bannanid olid hambajälgedega ja toit ka rikutud. Vaid mango suutsin päästa nii, et seda ka pärast kasutada sain. Õudne, mind hakkavad need pärdikud tõsiselt ära tüütama. Mitte kunagi ei saa valvsust kaotada.
Lisaks kõigele muule nad ju ei karda inimesi absoluutselt. Hea veel, et kallale ei tule.

Rongisõit

Mumbai - reis Elevandisaarele

Mumbai teine pool - indialik, aga siiski teistsugune kui muu India

Mumbai(Bombay) - Kõige euroopalikum India linn

Rollerite ja briti disaineritega üksildasele rannale suuri laineid vaatama...... Lained kahjuks pildile ei jäänud.... Rollerid ka mitte