teisipäev, 23. jaanuar 2007. a.
Uskumatu, aeg ikka jookseb kiirelt mööda. Juba jaanuari lõpp.

Täna siis juhtus nii, et Leonard läks mingeid tööasju linna ajama ja arvas, et mul on seal igav ja ma võiks sel ajal muud teha. Noh, kui boss ütleb, et igav, siis on igav..... Ma ikkagi teeksin ikka tööasju. Töö ei peagi alati huvitav olema. Aga noh, Leo on lihtsalt liiga hea.See on see Lõuna-Aafrika kasvatus. Nagu inglise genmtelmen peab ikka olema..... Ei saa temast korralikku bossi vist kunagi. Pigem annab tema mulle aru, mis tehtud....Kuri Krõõt :D.
No ja nüüd tuleb välja, et mu arvuti ikka ilma tema arvuti settinguteta internetiga õiget ühendust ei saa. Nii et siin ma siis nüüd olen. Koju kah nagu tagasi ei lähe. Aga iga halb on samas ka hea. Kirjutan nüüd oma ilusatest päevadest siin Jaipuris. Muidu just mõtlesingi, et kust küll seda aega kirjutamiseks leida.

Millal ma küll viimati kirjutasin? Noh, kui aus olla, siis vahet pole, sest viimane asi, mida ma mäletan, on eelmine pühapäev. Siis läksime Pink Citysse Supreet’i ühe sõbra poole. Sõber Vicky on vaibafirma omanik ja tema katusepeole tuli siis see Jaipuri kõrgklass või nii.
Ja üritus oli siis see tuulelohefestival, millest nii palju vist olen ette juba rääkinud.
Igastahes vinge oli. Lennutada lohesid nii, et kogu taevas on neid täis.... Kõik majakatused üle Jaipuri olid noori ja vanu täis. Ja see on festival, kus kõik on võrdsed. Ja madala klassi poiss võib vabalt rikka ärimehe lohega võidelda ja ka võita... Ja kõik on rõõmsad..... Meil võiks ka see kultuur olla. See on tegevus, mis näiteks ühendab isasid ja lapsi. Isad õpetavad oma oskusi lastele. Ja üldse, siin ei peljata kulutada tervet pühapäeva maha vaid „lapselikule” rõõmsale tegevusele nagu seda on tuulelohe lennutamine. Keegi ei pea seda liiga lapselikuks. Lõbusad asjad sobivad ka täiskasvanutele. Peale selle, pühapäevad ongi ikka puhkamiseks, mitte maal porgandipeenra kitkumiseks, nagu see ikka Eestis on..... Eestlaste jaoks oleks millegi sellisega tegelemine, mis lihtsalt lõbu ja fun on, täielik ajaraiskamine, millest ei tohiks mitte mõeldagi. Isegi mitte pühapäeval.
Aga jah, kohal oli siis rikkaid ja ilusaid. Vaatasin neid hindusid ja tulin järeldusele, et ma ei suuda neid kuidagi kõrgklassiks pidada. Hindu kõrgklass on lihtsalt sellel tasemel oma käitumiselt, riietuselt ja maailmavaatelt nagu iga tavaline eurooplane. Nojah, aga tegelt tõesti, alamad klassid on lihtsalt teise mõtteviisiga....Nende ajuvaba mõttelaad paneb nad ka meie silmis alamasse klassi. Mitte et siin rikkus rolli mängiks, aga nende aju teistmoodi kasutamine.......

Aga see päev oli ilus!!!!! Päev otsa lohesid lennutada.....Ja siis oli seal veel punshi, mis oli jälle india maitsega (kujutate ette, see oli pipraga!!!!), igasugu muid peeneid jooke ja peeneid sööke. Kõiksugu kanad ja vähid ja isegi salat oli! Selline eesti ja saksa kartulisalati vahepealne.... Kuidas ma olen siin salatist pudust tundud.!!!! Siin ju hapukoort pole. Curd on mingi imelik asi, mida minu meelestmillegiks õieti kasutada ei saa. Küpsisetordi kreemiks ehk.....

Aa, ja Ruumeenia plika Liina (tundub, et ta on neid väheseid aieseccareid, kellega igal pool kokku puutume, ja kes tegelikult ka väga lahe inimene on) oli ka seal mingi rikka mehega. Ja siis oli seal ka mingi abielupaar, kes siin juba kaks aastat elanud ja äri teinud. Itaallanna teeb siin oma fashiondesigni ja mees on prantsuse lõhnaärimees ja lõhnaarendaja või miksit sellist... Ja neil on pisike tütar ka.......
Noh, igastahes ilm oli ilus, festival oli lahe ja koorekihi seltkonnas aega veeta polnud ka just kõige kehvem. Igastahes päikest sain ma kõvasti kohe......

No ja siis laupäevast hakkas ka Jaipur Festival festival. www.jaipurfestival.org
Laupäeval keelas politsei suure ilusa tantsupeo Tiger Forti lähistel ära. Nii et see oli meil üsna igav õhtu. Välja arvata see, et Anu käis öösel Supreet’iga tuulelohede turul lohesid järgmiseks päevaks ostmas... ja et Supreet’ilt taheti rahakotti ära varastada. Noh, muidu oleks see vist tavaline asi, aga see on esimene kord Indias, kus ma kuulen, et keegi varastab. Siinne varastamine on lihtsalt kauba hinnaga petmine, mitte füüsiline vargus.

No ja siis esmaspäevast järgmise laupäevani töötasin ma Jaipur Festivali ühel workshopil assistendina. Workshopi nimi oli stitches of the desert ja see maksis india ruupiates kuskil 20 000.-. Kujutate ette, see oleks Eestis samal tasemel kui 20 000 EEKu!!!!!! Noh, otseselt võttes küll kuskil 6000 EEKu, aga ma ei maksaks isegi sellist summat selle eest. Indias oleks ma võinud maksta vast 1500 ruupiat ja kõik. Nojah, aga see on sellest, et väga-väga uut seal nagu minu jaoks polnud. Briti tädidele muidugi küll ja küll.... Selle workshopi eelis võrreldes teistega oli see, et see toimus linnast väljas Anokhi farmis ja lõpuks ometi oli mul võimalus seda farmi näha. Mõningad mehed, kes mulle seal ammu lubanud näidata, pole seda siiani teinud......
Niisiis nägin farmi ja nägin seda vabrikut ja tutvusin disainerite ja töötajatega, kasutasime mallitegijaid oma disainide tegemiseks ja kasutasime Anokhi materjale nii kuidas jaksasime. Õppisime plokkprinti ja india tikkimistehnikaid. Eriti meeldis mulle see Rajastanile omane peegeltikand. See, kus peegel on tikandi sees. Nii palju kui ma inimesi tean, kõik murravad pead, kuidas see peegel kinnitatud on. Noh, ma siis nüüd tean.

Ühesõnaga midagi väga uut selles kõiges minu jaoks polnud. Leidsin hiljem isegi ühe raamatu, kust saaks iseseisvalt seda peegeltikandit õppida. Aga noh, see, et sulle tuuakse ideed kandikul nina alla ja sul on kasutada töölised, kes su ideid realiseerivad. Näed Anokhi igat disainisaladust.....See on midagi, mis pole rahaline väärtus, aga mis mulle andis kõik. Ma sain palju ideid, tutvusi ja inspiratisooni.
Ja Anokhi ise. Vabrik on inseneritööna tehtud nii, et seal töötavatel töölistel poleks palav. Kujutate ette, keegi Indias mõtleb ka tööliste peale! Disainerid söövad siseõue majakeses, töölised väljaspool vabrikumüüre majakeses. Superilus on kõik. Siseõues siis istuvad murul värvilistes sarides naised ja kas tikivad või kuivatavad trükikangaid... Päeva jooksul vahetuvad kangad mitmeid kordi....Kaugemal näed sadu ühesuguseid pluuse rippumas......

Anokhi kõik disainerid on britid, kes käivad sii kaks korda aastas. Siis on veel kaks praktikanti St. Martin’s School’ist ja siis on Rachel, omanike minija ja peadisainer. Meie workshopi juht Lucy on ka Anokhis töötanud 10 aastat......
Aa, ja teate, õhkkond vabrikus on jube lahe. Ei tunnen siin ei ole kastiühiskonda ega usulist värki. Kõik on avatud ja kõik on võrdserd. Kõik meistrid räägivad vabalt inglise keelt ja on täitsa sellise ajuülesehitusega, et saavad meie mõtetest ja ideedest ja maailmavaatest aru. Ja töölised, kujutate ette, nad peavad oleme lõpetanud 12 klassi ja rääkima basic inglise keelt nii, et nad saaks aru tööülesannetest. Kujutate ette, kus on nõudmised????!!!! Kõrgemad kui Eestis. Ja samas, kui palju siin maal on kirjaoskamatuid.... Anokhi on ikka tase. Ja pole siis ime, et ka tooted on kcvaliteetsed ja ka disainitasemelt kõrged.
Ja samas, firma armastab oma töölisi ja töölised töötavad siin juba nn põlvest põlve. Ka see on tase, et panna töölisi armastama oma töökohta ja eelistama seda teistele ja ka nii, et nende lapsed tulevad sinna tööle, ja viivad edasi käsitöötehnikaid, mis nende vanemate lahkudes oleks kaduma läinud.

Nii et jah, esmaspäevast reedeni oli ikka jube kiire. Igal hommikul enne üheksat startisin kiirkõnnil Diggi Palacesse, kus siis rikkad inglise leedid, kes siis enamjaolt tekstiiliärinaised või india äri ajajad või nooremad siis ka disainerid, kokku tuli korjataja bussiga linnast välja farmi saata.
Pealelõunal, kuid teised üldise kultuuriprogrammiga liitusid, tegin ma kiirkõnni koju. Kuna tagasi jõudsin elektrikatkestuse ajaks, siis kasutasin seda toiduosmiseks ja õhtusöögi ette tegemiseks ja siis Leonardi poole tööle. Sealt tagasi iga päev peale seitset ja siis kontserdile kuhugi. Tavaliselt Diggi Palace’sse (mingi viietärni hotell jälle. Neid on siin jube palju). Väga lahedad kontserdid olid kõik ja loomulikult oli see india stiilis lossike ka väga armas nii oma aia kui ka sisevaatega.
Isegi meie sõbrad Adi ja Nick esinesid festivalil oma Rajasthan Rootsiga www.rajasthanroots.com . Tänu Nicki ühinemisele on ansambel oma taset kõvasti tõstnud ja laskis välja ka esimese CD (mul oli ka au saada nene oma CD kingituseks. Lõpuks ometi. Varasemaid lindistusi alati lubati ja lubati, aga kuidagi need minuni ei jõudnud). Ja loomulikult said nad kõikide lemmikuks. Puhtjuhuslikult juhtus ka nii, et minu uus sõber workshopilt, 35-40-aastane briti tekstiilidisainer Imogen) tõi nende kontserdile kaasa ka oma muusikaärimehest mehe, kes sattus vaimustusse ja soovitas maailmamuusika suurimale ajakirjale neid. Ja kujutate ette, tulebki neist jutt! Ja kõik seda puhtast juhuslikust tutvusest.
Noh, aga nad andsid kokku kolm võrratut kontserti, mis kõik erinevad.

Pärast esimest kontserti, mis reede õhtul oli, läksin mina ontlikult üksi koju, sest kuna ma olin assistent workshopil, siis ma ise tegelt midagi teha polnud jõudnud, ja tegelikkuses sain oma asja alustada alles reedel. Kuna ma sain selle aga rätsepalt kätte alles reede õhtul, siis ei saanud ma kasutada tikkijanaiste abi ja st et ma pean öösel ise kõik tikkima ja valmis saama.... (Jah, mul oli sellest muidu ka kahju, sest meie sõbrad harjutasid samas farmis, aga omanike uhkes villas, õhtuseks kontserdiks. Ja ma oleks nii tahntud nendega olla, aga kahjuks ei läinud õnneks.....)
No, pole midagi. Ülikooliaeg tuleb meelde. Tegin selle hästi raske ühendustikandi oma kinnastele. See on tikand, mida kasutades polegi vaja õmblusmasinat. Aga jah, ühe kindakülje tikkimiseks läks mul 6 tundi ja hommikul olin ma muu asjategemiseks juba nii segane oma ajuga, et mitte enam valesid tiandeid teha, tuli mul ikka tunniks magama minna. Nii et 6-7 hommikul sai natuke magatud ja siis osa tööd ülesse harutatud, ja edasi tehtud. Noh, mu kinda disain küll muutus kardinaalselt ja esmasest disainist jäi järgi vaid kangas, mis laba osale mõeldud. Aga ikkagi sain oma kindad. Siin nimelt on ikka kindaid vaja kui öösel väljas tahad käia. (Eriti Kõrbes, kus öösel on ka soojal ajal jube külm.) Ja minu kindad on siis ilma sõrmedeta, aga sellised rajasthani stiili ja moodsa disaini vahepealsed......tepitud.....varvastega tehtud nööpidega jne..... Noh, üks kinnas on veel pooleli, aga ma püüan ikka valmis teha. Tahaks ikka kanda....
No ja siis laupäeval oli näitus ja galalõuna, kus siis minu ülesanne oli vaadata, et peentel inimestel kõik hästi oleks..... Igastahes sain seal kokku Adi isaga ja sain kokkulepitud selle ammu unistatud asja, et ta räägiks meile tekstiilist ja soovitaks kohti, kust raamatuid saada, mida külastada, keda külastada ja mis raamatuid lugeda. Ja tegimegi siis järgmine päev selle ettevõtmise teoks.
Lisaks sain ma lõpuks teada info, et India ainuke käsitöö ja disainikõrgkool (Indian Institute of Crafts and Design) on Jaipuris ja et mul on võimalus seda külastada, nende head raamatukogu kasutada ja isegi ehk seal mõni projekt teha....... Vaat kui hea on ikka, et ma sellel workshopil töötasin. Tutvused tulevad nagu oavarrest. Ja mida ma kõik need varasema kuud tegin? Töötasin nagu hull selle nimel, et kuskilt natukegi infot saada ja materjale koguda. Ja õige tihti jooksin vastu seina....
Nii et mul oli ideaalne nädal: sain osavõtta workshopist ja seda täiesti tasuta ja majanduslike kasudegagi. Sis sain näha Anokhit ja tohutult uusi erialaseid kontakte ja infot võimaluste kohta...Ja siis iga õhtu vapustavat muusikat!!!!!!!!! Kahju, et see kõik läbi sai.....

Laupäeva õhtu tahtsime minna meediaprojekti vaatama Tiger Fort’i lähistele nn kaevu. Aga noh, me jäime hiljaks. Igastahes, räägiti, et see oli võimas ja ma täitsa usun, kui juba vaadata, kus kohas see toimus. Me olime ikka vägagi pettunud. Aga noh, elus on ikka nii, et iga asi, mis sa pole saanud, pole veel halb. Tänu sellele jäi meil aega üle ja mõtlesime Oli’le (Nicki ja Louisa sõber Inglismaalt, kes siin meiega koos 1 kuu ringi chillib) parimat vaadet Jaipurile näidata. Noh, aga seal oli erapidu. Kogemata. Supreet aga ei kohkunud tagasi, vaatas meid korraks üle, sõitis autoga letti ja ütles väravavalvurile: „To the function”. Toimis. Küll on hea ikka valge olla! Mitte keegi ei keela.... No aga parima vaatega koht oli just nii, et pidi läbi peo minema ja nii me õige pea avastsime, et keegi ei panegi meid tähele (sest oli veel valgeid seltskonnas) ja et joogid ja söögid (lihad) on täitsa vabalt liikvel. Ja et on olemas suur tantsulava koos DJ-dega, mida keegi ei kasuta. Noh, kui kõht täis ja külmarohi võetud otsustasime me kogu ome energia välja elada. Nii hullu tantsu polnud me kõik vist ammu teinud.....Igastahes tänumeile DJ-d pille kokku ei pannud ja tantsulava sai rahvast täis....Ja meie vaesekesed olime juba kella 12-ks nii oimetud, etIindia elektroonikafestivalile, mis festivali raames ka toimus, me enam sel öösel ei jõudnudki. Kuigi jah, ma ikka mõtlen, et see inimene, kes selle peo organiseeris, võis meid kõrvalt vaadata, kui tantsisime, aga näe, midagi ei öelnud ega keelanud.... Valge inimese eelis.
Aga jõudsime siia järgmine õhtu. Peale lõputseremooniat JKK-s, kus jälle Rajasthan Roots oma täies säras esines (ja seekord täies, sest ma ei suuda küll kokku arvutada, kui palju pillimehi, lauljaid, tantsijaid ja koomikuid selle shows osalesid). Õhtul saime siis meie kui bandi täieõiguslikud liikmed (mis siis, et me ühtegi pilli ei mängi) kallile elektroonikapeole tasuta ka sisse. Vau, see farm, kus see toimus, see oli nagu luksusvilla Hollywoodi filmist. Uus, modernne, basseiniga. Ja nii Rajasthan Roots kui see Dehlist tulnud bänd, kes klubimuusikat oma pillidega tegi, andsid vinge kontserdi. Mis meie bändi puudutab, siis ekspermenteerisid nad seekord hoopis kahe räppariga, kelle rahva seast üles leidsid. Nagu ma aru sain, olid need Dehlist ja päris kuulsad ninad. Noh, üks oli ikka veel indialase moodi (natuke nagu Tallinna trummar Suss), aga teine oli kiilakas ja pika habemega. Väga cool tüüp. No ja mina ei tea kuidas, aga täiesti iseseisvalt sain ma mõlemaga tuttavaks. Esimene neist kallistas mind juba peole saabudes nii kõvasti, et mul viinakoksist pool üle ääre lendas....... Seda enam, et ta käitus muga nii nagu vana sõbraga....Teine teatas mulle lõkketule juures, et ma olevat väga coolilt tantsinud....Ja seda mitte indialikult, kiitmiseks, vaid nii vabalt, chillides.

Need kaks viimast pidu olid küll väga lahedad ja ma ei suudaks elaes kõiki lahedaid detaile teieni tuua. Ja kogu see nädal.......
Eile õhtu oli viimane üritus – india klassikaline tants. Ja seda meie lemmikhotellis. Aga noh, Supreet’i lubadus Rado poole 7-ks jõuda jäigi lubaduseks (nagu ma olen siin kümneid kordi öelnud, Indias ei saa plaane teha. Või vähemasti loota, et need ka teoks saavad). Meid võttis ta peale alles 7.45, Rado pool polnud tal aga enam mingit viitsimist kuhugi minna...India noh...Mul on siiani kahju, et me ei läinud...Aga Radol oli palju head hollandi shokolaadi ja õiget juustu!!!!!!JUUUUSTU!!!!
Rado on siis see ehtedisainer Hollandist. Ma lõpuks ikka otsustasin temaga sinna Agra lähedale neid püütoneid ikka vaatama minna. Tema on hull maoarmastaja ja mina jubedalt vihkan ja kardan. Aga elus peab tegema seda, mida pärast tore mäletada. Rado lohutas ka, et ega me selle 7m püütoni otsa kindalasti ei satu, et teised on vaid 4-meetrised. Tema jah teab ja tunneb madusid. Ta armasab neid kohutavalt. Lapsena olevat tal olnud 4 madu ja kaks suurt sisalikku ja siis muud loomad ka nagu skorpionid ja ameerika ämblikud ja papakoid ja koduloomad....
Aa, ta lubas enne mulle nipid ka selgeks õpetada... Et kuidas käituda nendega ja kuidas teda päästa, kui erandkorras vaja läheb.

Näis, mis tänane päev toob. Meie kell 1 algav elektrikatkestus on juba üle poole tunni kestnud. Peaks minema tooma tänavalt kingsepa juurets oma kingad ära ja siis õhtusöögi kodus valmis tegema. Pärastpoole, kui Leo tagasi on, lähme kalliskive kuhugi vaatama ja uurima ja minule kontakte looma.





kolmapäev, 24. jaanuar 2007. a.

Jah, kujutate ette, juba nii palju on aega läinud. Alles oli ju see jõulueelne aeg.
Noh, eile ei toimunud miskit muud, kui Kristiina helistas, et nad tuleks meile külla koos kalaga. Kuna külalised on oodatud, ettevalmistamisel olev toit oli kalale sobilik, ja me polnud veel söönud ka, siis oli see ajastus ideaalne.
Jaa, ja isegi viinamarju tõid. Ja siis näitas Tuuli veel ka shampinjone, nii et ma pidin need talt ära ostma.
No ja siis helistas Nick, et tuleb Oli’ga külla, ja kui kohale jõudis, oli neil ka Supreet kaasas. Nii et jälle oli tore õhtu. Liiga suure hulga hea eesti shokolaadiga....No ja Viru Valge, jne. No eesti plikad tulid ju külla ja toit oli eesti ja kõik noh.......

kolmapäev, 10. jaanuar 2007. a.

Mind on juba ammu hurjutatud, et kaua sa enam ei kirjuta. Isegi imestatakse, et 6 kuud, ja näe, ikka kirjutan. Jah, eks see nii ole, et 3-4 kuuga saaab nagu kõik tavaliseks.
No juhtub ikka nii, et ärkad hommikul ülesse ja mõtled, et miks see kuramuse naaber peab nii hommiku vara rõdul kolistama. Ja miks ta ei lase magada... Ja hiljem selgub, et hoopis ahvikari on jälle rõdul märatsenud.....
Või et jälle mingid hindud sind tänaval jälitanud või lagedale tulnud „kordumatu” tervituslausega.....
No aga kes neid asju enam mäletab? Pool tundi ja juba meelest läinud....


Minu muinasjutumaa juhtumistest nii palju, et muinasjutumaa pole muinasjutumaa. Ideaalsesse imedemaasse on tulnud üks suur jama. Ja jama, see on KÜLM. Chandigarhis, mis on siis meie osariigi kohal oleva osariigi pealinn, seal olevat lumi. Ja meie Mont Abu tipus pidi ka olema. See lumi saadab meile külmad tuuled. Öösiti on külm. Ja Indias pole ju küttesüsteeme...Ja meie majas pole õigeid seinu ja katuseid. Isegi, kui meie kuumapuhur vahetpidamata töötab, kaob see kuum kuhugi ära.... Ainuke natuke nagu asjalikuma koht, kus veel ellu jääb, on köök. See on siis sellises temperatuuris, nagu teistel korterid. Noh, ja nii ei jäägi muud üle, kui püüda päeval päikest ammutada ja keha kuumaks kütta, õhtul sooja suppi teha, mis sisse sooja toob, ja nii kaua kui võimalik köögis olla.
Minu magamisriietuseks on siis kaks sooja puuvillast pusa, mille vahel on villane kõrgekaelusega pullover, jalas soojad retuusid. Ja peal on siis üks villane tekk, üks lahtitõmmatud magamiskott ja siis magan teise magamiskoti sees....Prrrr, see on hullem kui Rakveres enne jõule, kui maja mitu kuud kütmata olnud ja siis esimestel öödel palju kütta ei tohi... Noh, oleks siis kirsi nalifkatki, et sooja saada.
Hommikul lähen nüüd jooksma juba pusaga. Ilusad troopilised taimed on ikka jäänud, aga igal pool on kargust tunda....Õhk on valkjas, justkui udu oleks.....Ja kuigi rohelised papagoid on ikka olemas, ei tundu see elu siin enam midagi nii lõunamaana.

Aga noh, see on ka ainuke negatiivne asi.
Anu ja teised tulid reisult tagasi ja tundub, et nagu kõik oleks piisavalt puhata saanud. Kõik on rõõmsad ja samas, tegemist täis. Pikka puhkus tüütas vist kõiki ära.....
Muudest uudistest siis seda, et Anu ostis pühapäeval rolleri ja täna siis sõitis teist päeva sellega tööle.

Muud siis veel. Meie seltskonnaga on liitunud Lou, kes elab ajutiselt Leonardi pool. Lou on Nicki endine elukaaslane, kelle juurest Nick enne pulmi plehkat pani ja siia tuli uut elu alustama. Ja nüüd on ka Lou siin. Ka tema leidis, et India on parem kui UK.
Lou töötab siis samas firas mis Nick ja Adi – see, mis korraldab suurt etno ja kultuurifestivali Jaipur Festival. Lou on seal workshoppide organiseerija. Tuleb välja nimelt, et me vahetasime juba kirju enne omavahel tuttavaks saamist. Nimelt ma lähen sinna festivalile tekstiiliworkshoppide assistendiks. See on vabatahtlik töö, aga selle eest hingele ja samas on sealt palju ka õppida. Ek saan ka uusi kontakte.
Nojah, ja siis Lou elab kuu aega Leonardi pool ja siis vaatab, kas tahab jääda sinna korterisse ja ka üldse Indiasse. Iseenesest sattus õigesse kohta, sest nad on mõlemad Leonardiga ju budistid ja mediteerivad hommikuti kõik puha koos jne. Ja Leonardil oli just vaja kedagi Simoni asemele korterisse.
Aa, veel niipalju, et ta tegelikult on kirjanik. Mingi novell pidavat tal hetkel jälle pooleli olema. Või õeti lõpetamise peal.
Noh ja seoses festivaliga on siin hulganiselt välismaalasi ja eriti britte, kes kõik siit organiseerimisega osa võtavad. Ja turistihooaeg on siin nii kui nii.
Mis siis muud? Noh, ma siin tegelen nüüd vabal ajal näputööga. Köögis ikka, kuuma teetassi taga. Tee sisse tuleb panna ingveri juurikas.See aitab kurguprobleemide korral. Jaa, ja ma alati mõtlesin, kuidas lauljad suudavad nii, et neil kurk kunagi haige pole ja hääl on korras....

Ja siis ostsin oma India esimese kalli riietuseseme. Anokhi plokkprindis trükitud poolmantli, mis tepitud ja peeglitükikestega kaunistatud. Maksis 2600 ruupiat ehk siis kuskil 800EEKu. Aga siin on ju niiiiiiiiiii külm. Ja pealegi, see oli ka ainuke, mis on paras nii pikkuselt kui laiuselt. Ülejäänud siin on kõik lühikestele ja paksudele. Aga Anokhi ju teeb ikka eurooplaste kehadele....
Ja siis teine asi. Leonard kinkis mulle eile granaatkividest käeketi. Kujutate ette, minu elu esimene tõeline ehe ja kalliskividest!!! Kivikesi on kokku 30 tükki ja on sellist vaarikapunast värvi. Granaat pidi siis olema südame hoidja, st kõiksugu armastuse ja suhteprobleemid ja südamehaigused hoiab ära ja siis on tervise hoidja ka. Niipalju siis New Age juttu ka. Igastahes, ma nüüd usinalt kannan. Loodan, et siis ma siin öiste külmadega väga haigeks ei jää. Päeval veel päikese käes näo ja kuaele soojendamine, siis mesi ja ingver ja kuum piim.....

Mis veel uudist? Polegi vist. Ajame ikka hindikeele õppimise asja ja india tantsude asja. Ja ikka mõtlen leida mõne hea tekstiilifirma, kus saaks poole kohaga töötada. Selle tekstiga, mis ma siis kaks nädalat kokku panin ja tõlkisin, sellega juhtus selline lugu, et kuna nett läks ära, siis ei jõudnud ma seda endale ära saata ja Leonard oma arvutit formaatides kustutas selle kogemata ära. Nii et nüüd tuleb hakata kilplast mängima.... Noh, seekord peaks tõlkimine kiiremalt minema. Osa on ikka meeles ju....


Mis veel? Tegemistest. Laupäeval käisime siis sariturul Tuuli ja Anuga. Selle turu leidsin puhtjuhuslikult kunagi ammu-ammu. Nimelt on see kastatud saride turg. Võib leida ikka väga iidseid asju. Anu ei teinud välja sellest hullust saginast ja kauplemisest ja ostis ikka kõvasti sarisid ja muud kraami. No mulle väga see värk ei meeldinud, sest müüjad inglise keelt ei rääkinud ja jube raske kaubelda. Lisaks, panevad utoopilisi hindu, sest meie ju valged... Endal vanad asjad. No ja kuigi me ostsime neid kantud sarisid oma koju dekoratsiooniks, ei tahtnud ma ikka suvaliselt suurt hunnikut osta. Ei ole veel sellist tunnet, et jään pikemaks ajaks siia....Ja vanu sarisid ma nagu Eestisse vedada kah ei viitsi. Siit on muudki vedada. Aga kaks sari ostsin siiski. Ühte tahtis Anu aga endale, nii et jäin ka sellest ilma. .....
No ja siis edasi oli see sama käsitöötarvete pood, kust ostsime igasugu indialikke tikkimisvahendeid ja ma neid kummalisi teokarpe, et enale ehteid teha.... Mul on nii kohutav vajadus ise midagi jälle teha... Oma kätega.....
Aa, hommikul käisime veel Anuga tekstiiliraamatute uurimust tegemas... Ja pärast siis Civil Linesil tekstiilipoode-disainipoode kaemas. Nii et täielik tekstiilipäev. Väga lahe.
Õhtul käisime Adi ja Nicki kontserdil kuskil Sitapuras. Mingi peen pidu oli, kuhu me lihtsalt kohale vajusime. Jälle valge inimese õigusega.....
Aa, enne käisime veel Odile galeriis mingil skulptuurinäituse avamisel ja Tuuli siis tuli sealt pärast ka edasi meiega kaasa.
Pühapäev pidi tulema taas tekstiililik. Pidime minema Sanganeri linnakesse plokktrükki tegema, aga Anul tulid teised ideed(rolleri ost) ja kuigi me läksime, jäime ikka plaanist ilma. Nimelt need vabrikud, mis siis tegelikult täendava tänaval vabas õhus trükkimist, olid pühapäeval kinni. Aga noh, üle pika aja sain kohaliku linnaliiniga sõita. Elamus seegi....
Ja siis läksime Tuuliga veel Fabindiasse ja Anokhisse...(kaks kõige kuumemat tekstiili-disainipoodi) Kust siis ma oma poolmantliga tagasi tulingi.....
Õhtu oli meil jälle Tiger Fortis linnailu kõrgelt kaemas.....
Ja siis Jai Mahal. Nagu alati.... Seekord kakaoga, milels törts konjakit soojenduseks sees. Päris hea leiutis....

Ok, kell saab kohe 15.00 Seega, keskpäevane erakorraline elektrikatkestus saab läbi ja ma saan taas tööle minna.
Alöoo, kell on juba 17.08 ja elekter on kolmel korral paariks minutiks tagasi tulnud. Mina nii ei mängi!!!! Ei tee tööd ka!!!!! No kuidas ma teen???? Ajab ikka vihale küll. Jumal tänatud, et mu läpakas ka ilma elektrita mõninga aja töötab. Ja et mul on suur rõdu, kus päikesepaistel siis vähemasti käsitööd saan teha.....
Ajab ikka vihale küll see Rajasthani säästupoliitika. Tehku siis kokkulepitud ajal, mitte suvaliselt keset päeva ja siis ka üle aja,...

neljapäev, 4. jaanuar 2007. a.
Ega muud kirjutada polegi kui et homme tuleb Anu tagasi. Mina ikka veel Leonardi korteris, sest 3,5 päevasest vannitoa parandusest on saanud pooleteisenädalane parandus.... Ja ma ei taha landlordiga vannituba küll jagada. Ja nii või teisiti pean siin käima ka.
Noh, ja kell on 11.40 ja elekter, mis oleks pidanud juba 40 minta tagasi tagasi olema, pole ikka... Istun siis siin rõdul ja soojendan end päikseses.. No miks ma olen nii soojalembeline... Lugesin just mingist ajurveda kohast, et mul ongi selline kehatüüp, kel on alati külm, ja ma pean seetõttu sooje toite sööma.. Külmad toidud tekitavad mus veel enam külmatunnet.. Nii palju siis India ajurvedast...
Avastasin, et Leonardi maja vastas on mingi kool. Lapsed igastahes katuserõdul laulavad midagi.... Siin on ikka kõik asutused eramajades.. Tihti tähendab.. Koolid, poed, firmad....Poed just... Kõik tekstiili disainipoed on mööda linna laiali ja eramajades.. Et pead väravast sisse minema ja õuest läbi... Nüüdseks olen sellega juba harjunud..... Sama eramajateema on muidugi rätseppade ja arstidega, jumal tänatud, et kingsepad istuvad tänaval...... Jaa, ja ma olen peaaegu kindel, et minu juurviljamüüa magab ka öösel oma käru otsas... kas ta siis tõesõna kunagi sealt ei lahku? Päeval, kui ma kõige soojemal ajal olen sealt mööda jalutanud, siis on ta end ja juurviljakäru kangaga üle katnud ja magab.....No kes siis päeval ikka juurvilju ostab...?????
Ja see park, kus am hommikuti jooksmas käin, seal kõrval on lasteaed. Ma usun, et Eestis pole ka nii ilusaid lasteaedu. Jälle eramajas... Aga nii armas. Ja ei saa öelda, et Indias kõik vilets ja must on. Ma arvan, et see lasteaed annab Eesti omadele silmad ette...


Kurat, elekter pole ikka tagasi! Loodan, et kalad akvaariumis ikka peavad vastu.... Kui ma siin esimest korda üksi olin, avastasin,et suur kala sööb teist... Siis rahunesin, kui sain teada, et see suur on põhjakoristaja... Ja et see teine on surnud. Nüüdseks olen juba nii tark ja tean, et see kala pidi enne minu tulekut juba surnud olema... Aga jah, nüüd oli teise kord..... ja põhjakoristaja jälle murrab seda surnud kala... kui ma saaks 10 korda seda pilti suurendada, siis ma võiksin teha filmi röövkalast, hirmuäratavast, kes teisi kalu sööb. Pühjakoristaja, kes mulle nii kole algul näis, on tegelikult ainuke iseloomuga kala siin. Ja kui teda suurendada, siis ta oleks ikka aristokraatlik küll...Natuke nagu hai moodi, aga tal on väha uhked uimed...... Miks ma küll teile kaladest räägin?????


Rõdul läheb palavaiks, peaks vist tuppa tagasi kolima....
Kell on paari minta pärast 12. Kui nüüd ka elekter ei tule.... Siis on mu läpakas ka tühi.....

Siis, siis hakkan taas kuduma. Oma roosast siidilõngast......Teate, kui endal tegemisi on palju, siis ei saa arugi, et oled üksi. Igavust ka pole....
Ok, mu arvuti teatas, et paneb silmad kinni...



kolmapäev, 3. jaanuar 2007. a.
Nagu näen (issand, ma olen juba nii harjunud kirjutama ilma täpitähtedeta, et isegi oma arvutis enam ei vaevu neid kasutama... Krõõt!!!!!!! Emakeel!!!! Noh, eks see on sama nagu Cloe raakis Nickile, et ta inglise keel on nii kaest ära, sest sõnade järjetus on suvaline ja tihti kasutatakse ebakorrektseid lühilauseid. Sama eesti keelega, ausõna. Loodan, et te mu segapudist aru saate. Jumal tänatud, et mu eesti keele õpetajad seda siin ei loe...(selle pisikese vaheteksti sees olen juba 5 korral pidanud oma täpitähtede vigu parandama))
Niisiiis...nagu näen, on viimane sissekanne mul laupäevas, siis oli veel aasta 2006. nii et küigile HEAD UUT AASTAT ja ma olen kindel, et see tuleb hea aasta, uskuge mind. Isegi Leonard, kes meil on budist ja aasiavärkides väga kodus, ütles, et mingi hiina kalendri jargi on ette teada, et see on väga hea aasta. Mina usun. Siin Indias inimesed usuvad, et isegi kui hetkel on kehva, siis kindlasti läheb paremaks. Ja see on hea usk. Inimesed on alati rõõmsad ja kellegi ei tule pähe viriseda või ennast haletseda. Eestlased, võtke õppust!
Jälle...lähen ma tekstiga rappa...Või vähemalt sinna, kuhu ei plaaninud...
Igastahes on kolmapäeva hommik, ja kasutan elektrikatkestusest tekkivat auku, et siis oma arvutisse bloggi kirjutada. Aku peaks täis olema ja kestma just selle ajani, kui elekter tagasi tuleb. Muideks, see on mul rutiin.... Et hommikul 7 ülesse ja boliler sisse(siin on elekter väga kallis ja hoitakse kokku), siis 8-ni magamist, natuke sättimis ja jooksma. Kell 9-11 kodus pole elektrit, aga selleks ajaks peaks boileris vesi soe olema. 9.10 tulen jooksmast, kõhulihased, pesen, kraamin segaduse, pesen riideid, teen süüa, soon, hommikukohvi, siis oma arvuti ja kirjutised ilma netita.... Sinna hulka käivad ka kivikeste raamatute lugemine ja õppimine....(ohhh, need täpitähed!!!!!!)
Niisiis, reede ja laupäev läksid mul tööintervjuude tähe all. Laupäev käisin vaid ühel, aga startisin sinna kell 9, kõndisin kella 10-ks Civil Lines’idele Ratan Textilesi poe ja office juurde. Seal on neil plokktrüki tegemine ka. Nägin, kuidas nad neid filigraanseid trükimustreid plokkidest välja raiusid... Nii ilus!!!! Noh, ja muidugi lõpmatuseni trükiraame, nagu ikka trükivabrikutes....
Peale sealset pisikes intervjuud sõitsime siis firma peamajja, mis on linnast väljas Siapura tööstusrajoonis. See on veel kaugemal kui Sanganeri tööstusrajoon, mis on siis kangatüki ja paberitööstuse jaoks loodud. Sitapura on väga ilus ja korras rajoon, ja saastavat tööstust seal olla ei saa. Niisiis on seal firmal õmblusvabrik. Ümber on kõik aga ehete vabrikud. Siin kuskil kasvab ka Amy ja Forresti vabrik, mis aasta pärast peaks valmis saama. ....
Noh, siis seal näidati showroomi ja siis rääkisin disainiealikuga...ja siis näidati tööstuspoolt ja muid kohti.... Teate, see firma on vinge!!!! Nad on oma toodangult tasemel, aga see, et firma on kolm aastat vanadesruumides ja juba ehitab korvale uut vabrikut, et õmblust sinna üle viia....Disainereid on viis ja neil on suur-suur saal. Ja nad räägivad, et ruumi vähe... Ja nad töötavad Prima Visioniga. Kõik. Kas kujutate ette???? See on programm, mida Eestis minu teada vaid kaks firmat kasutab(kindlasti veel mõned, aga ma ei tea lihtsalt), sest see on nii kallis. Üks programm on 100000EEKu. Ja siin, kus elu on 3,5 korda odavam ja teised firmad ei raatsi isegi uusi arvuteid osta, sest need on kallid nende jaoks... Siin firmas on igal disaineril PrimaVision. Ja lisaks öötavad nende juures cadi-poisid, et kui disainer ei jõua või ei saa hakkama, sisi abi on omast käest võtta....
Noh, see, kuidas kollektsioone tehakse, sellest ma ei räägi. See on sama, mis mujal Euroopas(mitte aga siin) st on uurimused trendide ja turu jne kohta, sisi on moodboardid ja iga disaineri visioon..ja siis kasvab sealt edasi.... 15 eri kolelktsiooni poolaastas, millele lisanduvad erikollektsioonid. Ja disaineri ülesanne on teha loomingut, mitte kopeerida!!!!!!! Ja tema kavandite järgi vaadatakse, kas see läheb tavalise rüki või plokktrüki alla.... No ja siis muu tehnikad tulevad pärast kollektsiooni juurde. Samuti muud seondvad kangad... ja hiljem ka tooted.....
Ühesõnaga, ma palju ei latra, aga kõik on nii normaalne....parem isegi kui Eestis.....
Kahjuks on sel firmal kaks miinust. See Sitapura asub nii kaugel, et isei kui ma rolleri ostan, läheb mul sinna vähemasti tund sõitu(ühistransporti sinna üldse ei lähe), ja kuna tööpäev on 8,5 tundi, siis kokku kuluks mul iga päev minimaalselt 10,5 tundi tööle ja seda 6 päeva nädalas. Aga ma tahtsin vaid lisatööd, mida teha Leonardi töö kõvalt. Ja mis annaks mulle aega ka magistritööd teha. See töö on aga lihtsalt tõsineja hea töö ükskõik kus, mitte ainult Indias. Aga ma tahan veel tantsutunde ja hindi keelt.... Ja mul on sõbrad, ilma kelleta ma läheks küll vist hulluks. Seega, ma ei saa võtta vastu seda tööd, sest see nõuaks kõigest lahtiütlemist.... Isegi kui kõlab ahvatlevana olla väljamaa disainer tiimis ja ülesandeks oleks õpetada skandinaavia rahulikumat disaini. ....
Laupäeva õhtu? Ei mäletagi enam. Olin vist jube-jube väsnud.....Alustasin vist oma siidilõnga kerimisega.....

Kujutate ette, et ma istun algel marmorpõrandal, ja ma kerin roosaks värvitud siidist läikivat lõnga...Siidi....just siidi kudumiseks... koon endale midagi..... Aga vaatepilt valge marmorpõrand ja roosa siidõng...See pole midagi eestilikku või mis? Ja siin on need tavalised materjalid... Tuleb just meelde, üks silmapilk...hommikul jooksma minnes näen naaber kortermaja valvurit voolikuga õue pesemas... Või peaksin ütlema õuepõrandat? See on valge marmorpõrand ja värskelt pestuna ja märjana sillerdab päikesepaistes....Ilus.....

Ok, pühapäeval käisin jälle hommikul jooksmas, kaks hommikut polnud ju saanud käia. Siis parandasin päiksepaistes oma jalgu. Jooksen vist liiga palju. Pahkluud on vist põrutada saanud... Varsti saan jälle tantsima.... Siis ei tee enam jalgadele liiga....
Nooh, ja lõunal läksime Tuuli ja Kristiinaga linna shoppama. Pidime teoorias minema ühte kingapoodi, sest mul olid kõik kingad järgemööda katki läinud. Ja kuna ma ennem polnud midagi ostnud oma ebausus, et kuni viisa pole koras, siis ma ei osta.... Igastahes rändasime me seal Pink Citys ringi ja ostsime endale ilusad triibulised sallid, kuhu peale tikkida, siis mina sain omale tantsimiseks need jalakellukaketid või kuidas neid kutsutaksegi...(Tuuli parandas mind, need on kuljused) punutud nöörid, milel küljes on tohutul määral ümmargusi aisakellasid. Päris rasked, aga kui need pahkluude külge siduda, siis teevad häält. India tantsudes jalgadega tehaksegi muusikat....
Ja siis minu kingapood..... Ma plaanisin osta 2 paari kingi. Jah, kes teab see teab, et ma olen säästva mõtteviisiga oma viimased aastad elanud ja liigselt ei osta. Ei tohi keskkonna nimel ju.... Aga...lõpuks tulin välja 7 paari kingadega. Peale 3 kingapaari ostmist., millest viimased olid lihtsalt nii coolid ja mugavad, ja haldjalikud, et ma ei suutnud ostamata jätta, tõi poemüüja valja kaks paari plätasid, mis olid nii mulle vajalikkude stiilide ja värvidega (mul oli siin hunnik platasid katki läinud), ja kuna sain need peaaegu omahinnaga, siis võtsin ära... Ja siis sain veel kingituseks ühe paari platasid ja ühe paari haljalikke kingakesi lapsele. Rebekkale on need vist väikesed. Nii et Karl Elias saab need endale. Mustad, peeglitükikestega ja taevasse kõrguvate ninadega.......
Mulle nii jubedalt meeldivad need teravate ninadega kingad. Tunnen ise end kui pisike haldjas nende sees.....:)
Ja siis läks kiireks. Ega ma ainuke polnud, kes kingi ostsid. Kristiina ja Tuuli ka. Noh, aga muidugi minu 7 paari on ületamatud. Kuigi, kui ma nüd Eesti rahasse panen, siis kokkuvõttes läks mul iga paar 65 EEKu maksma. Ok, ma annan endale andeks. Tegelikkuses kõik kingad peale kingituseks saadute on mulle vajalikud.
Aga jah, siis läks kiireks, sest me pidime ju aastavahetuseks Monkey Templi lähedale mägedesse minema lõket tegema ja juurikaid küpsetama. Minu plaan oli romantiline taevas ja mäed leoparditega ja all ilus Monkey Templi vaade...... Ja et siis pärast, kui ära tüdineme, siis lähme mingisse vabrikusse peole. Seal on pilet kallis, 2500 ruupiat paarile. Aga kuna Indias pole kunagi piisavalt tüdrukuid, kes tahavad peole minna, siis on india poisid valmis kogu piletiraha välja tegema ja tüdrukud kohale toimetama, et vaid peole saaks.
Ja siis oli meil kiire, sest oli veel vaja juurikad osta ja taskulambid mul kodust tuua jne....

Noh, aga meie aastavaetus ei pidanud nii minema. Esiteks teatas Milla Kristiinale, et nii külm on ja nemad ei tule, siis hakkas Tuuli kaaluma, et ega vist ta ka ei viisti ja siis Odile ja Theresa ja siis otsustasime mitte minna... No ja siis jälle helistas Kätlin,et lähme nüüd...no ja siis olid juba nii hilja.... Noh, ...........
Ühesõnaga kõige muu jama sees pidime ikka mingid india poisid vabrikuvaremetes toimuvale suurele peole sisse aitama. See tähendab siin seda, et kuna india tüdrukud naljalt õhtul kodu uksest valja ei astu, sisi on probleem tüdrukute peolesaamisega. Ja siis ongi siin indias selline reegel, et peole saab vaid paaripiletiga. Iseenesest, kui paariks on kaks plikat, siis pole probleem, aga kui kaks poissi, siis nii ei lahe.. Ja nii ongi hindi poisid valms kogu peopileti väljategema, et ise peole saada. Noh, muidugi, valge plikaga peouksest sisse minna on ju veel eriti lahe...
Seekordne diil oli aga nii, et me käime 20 minutijooksul nendega peol ära, nemad saavad sisse ja meie templid ja siis lähme millalgi, kui muust peost oleme ära tüdinud, sinna peole tagasi.
Meil olid kaasas ja Theresa ja Odile, kes peole kindlasti ei tahtnud minna, aga tulid korraks poisse aitama...
No ja mis siis sai? Tuli välja, et seekord enam välja ei saa, ja isegi kui me ei tahaks peol üldse olla, siis ära me ikka ei saa, sest poisid, kes oleks meid pidanud autodega tagasi viima, ju välja ei saanud...ja samas, autorickshawt me ka poleks saanud, sest see oli kuskil sinka-vinka linna keskel aga sama spärapõrgus....
Niisiis vaatasime positiivselt tulevikku ja jäime. Esimesena olime nõus mina ja Odile, kui aga sisse astusime, siis oli ka Theresa nõus ja ka Tuuli oli kõigega ühel meelel, kui viinakokse märkasJ. Et on küll nõmedad india poisid, aga pidu on lahe ja viina ka saab.... Mis sest, et kõigil koduriided seljas ja meik puudu ja Odiel ja Theresa olid tegelt pidzaamadega ja ilma aluspesuta.... Noh, aga keegi ju ei näinud tressikate alla ja indialaste jaoks oleme me ikka ja alati ilusad:D
Selline uusaastapidu... Massilise bollywoody muusikaga, väikese viina ja suure jää-annusega kokteilidega, liha ja kalasnäkside ja india poistega.... Poisid olid kõik ilusti viksilt ja viisakalt ülikondades. Ise-enesest kenalt riides. Aga mulle kohe üldse ei meeldinud see paarivärk. Sujuvalt raputasin endast lahti poisi, kellega tulin, aga sain vastu uue...Ise ka aru ei saanud. Tuuli veel rääkis pärast, et vaata, sul oli ikka kõige parem poiss, et stiilne ja prllidega ja intelligentne....Kui nii adekvaatselt vaadata, siis vist oli jah, Õlgadeni mustad sirged juuksed, peeneraamiga prillid, must ülikond valgete triipudega... Kui Eestis näeks, siis vist ütleks, et näe, kena mees.....vist... Aga ta on ju hindu!!!!! bSee tähendab kole igavad ja teistmoodi ajutööga...Ja see kuramuse Bollywoodi muusika ja ridamisi tantsimine. Ja kui ei tantsitud ridamisi, siis oli teine kujund selline, kus meie keskel ja nii palju kui võimalik india poisse ümber meie. Ja et ikka enam mahuks, siis kasvõi ühe külje proovisid nad ringjoonele sokutada.....
Aga tegelt oli lahe pidu. Teises saalis hakkas peale keskööd ka elavamaks minema, Seal oli klubimuusika... Aga noh, väga kaua me vastu ei pidanud, sest see mitmetunnine Bollywoodi muusika oli ikka kogu jõu ära võtnud. Samas, ütitus oli tegelt väga lahe ja hästi planeeritud. Sissepääsud olid dekoreeritud laest alla riputatud punste lippudega, mille vahelt jõuti saali, kus olid diivanid ja padjad ja kus sai süüa india sööke ja juua chaid. Ja siis oli kaks tantsulava....Üks siis Bollywood ja teine klubikas....


Pärast siis läksime Barkhat Nagarile, kus meid siis meie külalised ootasid. Õnneks oli Seth kodus ja tegi siis peo Tuuli ja Kristiina eest. Kohal olid siis lähemad sõbrad aieseccaritest, Kristiina Jay, kes oleks pidanud selle aja peale maalt lahkunud olema ja Vietnamis (aga kas tuli suur igatsus peale, või oli mingi proosalisem põhjus, aga imede – ime, ta oli tagasi Jaipuris) ja siis kolm väljamaa plikat kes tegid vabatahtlikku tööd i-indias.....


Aga kuna mulle Bharkat Nagar enam kuidagi mugavana ei tundu, siis õige pea tahtsin koju.....Tundsin, et jahe kliima vabrikus ja jääga kokteilid ja tantsimine on mu haigeks teinud... Hääl hakaks kaduma.. Mis siis, et mul kas villast kampsunit üksteise otsas olid....
Enna ajasin Tuuli küpsisetorti veel näost sisse, mis aitas.,...
Kristiina aitas mul siis nurgalt rickshaw leida ja rickshawjuht, noor poiss, kes päeval õpib koolis ja öösel teenib raha, korjas mulel istme alt välja suure villase salli. Vaidlesin küll vastu, et mul on soe, aga etteägelik poiss teadis, et ainuke võimalus mitte mehi kaela saada, on mind salliga kinni katta. Ja jõudismegi õnnelikult Raja Parki. Siin on ikka nii turvaline.. Kuigi, ma ei tea, kudias me oleks kohale jõudnud, kui ma linna ja kõiki tänavaid ei teaks, see poiss läks ikka omadega täitsa metsa ja ma arvan, et ta ei teadnudki, kus Raja Park asub....


Aga koju ma jõudisn... ja veel enne seda, kui teil Eestis uus aasta tuli....:D
Igastahes, kui uskuda seda, et uus aasta tulev selline nagu aastavahetus, siis on mu uus aasta kindlasti täis üllatusi ja spontaansust. Ei tea, kas see tähendab, et Indiast ma välja ei saa, ja pean veetma siin aega koos india poistega?????


See jutt tuli küll pikk, aga edasi ei tule. Ülejäänud päevad on olnud rutiin. Teisipäeval käisin veel korra viisa asjus Võõramaalaste Büroos või kuidas nad seda kutsuvad....
Imelik on see, et see aeg, kui ma siin üksi olen olnud, on kokkusattumuslikult india mehed mind siin tänavatel jälitama hakanud, Ega nad midagi ei tee, aga vastik tunen on...Igavesed kiimased perverdid......
Aa, ja ilusast firmast sain oma töösoovile jaatava vastuse. Kardan, et sinna ma siiski kahjuks ei lähe. Kuigi palganumber minu „praktikale” on ka üsna suur. Ma ei saa aru, miks AIESEC sellistest firmadest kontakte ei otsi... hea firma, pole midagi öelda....






Laupäev, 29. dets. 06. a.
Nii, ma olin nii õhinas, aga arvuti osustas lihtsalt endale restardi teha ilma et oleks ette hoiatanud.. Ja ma olin nii õhinas, et polnud seivinud....
Ok, muu jutt hiljem. Täna olin tegus. Käisin 2-l töövestlusel. Homme ka vähemasti ühel, kui aga õnnestub, siis ka teisel.
Ja siis käisin ise ja leidsin endale Pink Cityst tänavalt kingaparandaja, kes mu Vagabond’i sandaali 20 rupsi eest ära parandas....Ja siis leidisn esimese tõelise tekstiilitarvete poe!!!!! Täna töövestlusel ühe disaineri käest küsisin.... Enne ei osanud mulle ei ükski kohalik ega välismaalane sooviada ühtki kohta, kust selliseid asju saab. Indialased kodus käsitööd ei tee..... Ja ma ostsin endale110 ruupia eest siidist lõnga, ja siis veel vardad kampsuni kudumiseks ja vardad soki/kinda kudumiseks, ja tikkimisraami(nõelad sain Shopper Stop’ist, ainukesest tõelisest supermarketi moodi ketist), ja siis palju erinevadi mulineesid...Neil oli 300 erinevat värvi.... Tikin vist oma roosa kampsuni algatuseks miskit täis... Mul ju roosahullus nüüd. See siidilõng on ka helelilla.... Pole nagu minu moodi..... Nüüd on minu moodi.......
Ühesõnaga sain ma esimest korda ise hakkama kinaparandusega....See siin ootetöö. Tavaliselt laheb küll 10 ruupiat kuskil, aga ehk see nahast lapp maksis. Ja ka asukoht – vanalinn ikkagi. Ja siis saan ma nüüd ka käsitööd teha ja ise omale riideid. Käisin selle käsitöö poe tagaruumides asju valimas ja müüjad nüüd minuga sõpsid... Aa, ja kui ma juba kõike seda Pink Citysse tegema läksin, siis helistasin ka sinna saripoodi, mida Ewa mulle soovitas. See on üks peenemat sorti saripood. Kuulus. Ja nad otsisid disainerit. Nüüd siis tean, milleks... sellist disainerit, kes oleks selles poes ja suhtleks väljamaa klientidega. Ja disainiks neile mida iganes, kasvõi sari kangast... Või siis kurtasid või mida iganes... kasvõi midagi euroopalikku. Lihtsalt noh, disaineriks eurooplastele. Päris huvitav töö, mis? Ainuke asi on see, et töötama peaks 6 päeva nädalas 10-20. Ma ei tea, kuidas vabade päevadega oleks... Aga mul ju peale selle Leonardi töö ja vabu päevi tahaks ka... ja vabadust....
Ja siis jutt hommikusest töövestlusest, mis mu üldse õhinasse ajaski. See firma on Anokhi sarnane, aga mitte nii lahe – kirjum ja indialikum. Aga ikkagi vaata, et peaaegu jägmine laheduselt. Teadsin nende poodi...Selle peale pöördusingi. Rõivapoole ülemus on üks lahe pitsh (mutt/tsikk). Selline avatud ja otsekohene ...Mitte indialik...Aga noh... Jõudime üksmeelele, et mul väga huvitav nendega töötada poleks, sest seal peab disainer põhimõtetliselt ka konstruktor olema, ja tekstiilsest poolest(kangamustrid ja tehnikad) neil palju pole. Selle poolega tegeleb hoopis ämm, tkes on siis trükitekstiili ja sisustustekstiili peal. Siis sain teada, et ämm on tegelikult Anokhi omaniku Johni vanem õde ja kunagi lõi selle firma armastusest tekstiili vastu. Ja et algselt oli see koos Anokhiga. Ja see ämm on mõnus ja lahe. Rahulik ja südamlik ja lihtne ja samas nii euroopalik ja laia silmaringiga ja tekstiiliarmastusega. Nüüdseks on see firma ta elu, sest mees suri 7 aastat tagasi.... Ja ta otsikski kedagi, kes oleks ta parem käsi ja abi, kes teeks disaine, looks oma kollektsioone, armastaks tekstiili kogu südamest ja samas, kes ei peask töötama vahetpidamata vaid nii nagu tööd ja tahtmist on. Mulle sobib. Ja mis kõige parem. Töö ehk pole nii keeruline ja ahvatlev kui rõivaste tegemine, office pole nii peen kui ehk mujal. Aga mulle meeldib see ülemus, tema suhtumine, tema maitse, tema maailmavaade....Ja pole ka ime, kui ta sinna toredasse perekonda kuulub...Ta isegi näost on nagu John....
Ok, hakkan siis oma tööpakkumiste plusse ja miinuseid üles kirjutama.

Cottons
Asukoht: lähedal (kasulik rahakotile kui ka ajaliselt)
Ülemusega koostöö: väga hea
Töökeskkond: kitsas ja lihtne. Ei erilist peenutsemist
Töö eripära: lihtne, trükidisainid, plokktrükk, sisustustekstiil.
Kollektsioon: saab ise teha täitsa oma kollektsiooni
Magistritöö võimalused: täitsa olemas. Arvatavasti saaks juurde teha ka rõivaid.
Tulevikus lisanduks ka rõivaste tegemise võimalus.
Ajalised piirangud: tööd teednii nagu vaja ja soovi on
Ülemus: hea maitsega, avatud silmaringiga ja meeldiv inimene. Vajab endale paremat kätt. Usaldab mind juba esimesest hetkest. Jagab kirge tekstiili vastu.
Raha:?

Textorium
Asukoht: lähedal (kasulik rahakotile kui ka ajaliselt)
Ülemusega koostöö: ok, arvan. Töökaaslased india mehed
Töö: võimalus suhelda väljamaalastega, ei tea, kuhuni võib kreatiivsus viia. Õpiksin nii mõndagi ka india rahvuslikest rõivastest.
Magistritöö võimalused: ei näe
Ajalised piirangud: 10-20, 6 päeva nädalas
Ülemus: normaalne. Ei midagi erilist, aga mitte ka paha.
Raha:?

Ratan textiles (lähen homme)
Asukoht: Sitapura. Väga kauge. Kulub raha ja palju aega. Ühistransporti pole. Tuleks osta schooter, aga minek tuleks läheks minimaalselt ikka vähemalt 2 tundi kokku
Ülemus: Tundub et ok, aga indialik. Seega 4+
Töötingimused: Superhead! Tehniline varsutus head, ruumid suureparased, töötamine tiimis aga samal ajal loominguline vabadus vastavalt disainerile.
Magistritöö tegemise võimalus: Kardan, et poleks võimalik. Ajaliselt oma töö kirjutamiseks poleks ka aega
Ajalised piirangud: 8,5 tundi päevas ja 6 päeva nädalas. Kui lisada veel iga päev 2 tundi tulekule-minekule, oleks kokku 10,5 tundi päevas. Ma tahan aga magistritööd kirjutada, tantsida, hindi keelt õppida, sõpadega olla ja Leonardi tööd teha (viimane on väga tähtis!!!!)
Raha:? Palk 14000. sellega elaks siin ilusti ara, aga ainult sellega ma ka jääda ei saaks, sest Eestis tuleb ka arveid maksta.

Kui palk oleks kõvem, siis tasuks kaaluda, kas teha tööd Leonardiga või mitte, ja sel juhul võiksin ehk ka muust elust siin loobuda. Aga ma ikka olen siia tulnud Indiat nägema, mitte töötama vaid ühes ruumis. On küll hea firma ja vaata, et parem kui Eestis, aga töökogemust mul on. Tahaks ikka rohkem muid võimalusi siit maast ammutada...

Jaipur Carpetsi ülemuse sõbra firma.
Asukoht: Mansaover Industrial Area. Väga kauge. Kulub raha (kui olla pool päeva, saaks osaliselt Anuga rickshawt jagada) ja palju aega.
Ülemus: ?
Töötingimused: ?
Magistritöö tegemise võimalus: Loominguline täielik vabadus. Kas sealt tehniliselt midagi õppida on? Kas oleks võimalik sealt magistritöö jaoks vajalikku stiili välja pigistada?
Ajalised piirangud: Ajaline täielik vabadus
Raha:?

Varasemad pakkumised:
Jaipur Carpets
Ei taha vaibadisaine teha. Asukoht kauge. Ülemus ja töökeskkond hea.

Ayurvastra rõivad
Huvitav teema, aga ei taha müügitööd ja paha ajagraafik. Liiga paindumatu ülemus.

Võimalik oleks töötada ka
Chhipos, sarnane Cottonsile, ülemusega suhted head. Muud ei tea. Peaks ise end pakkuma minema.


Vot nii, mu kokkuvõte päevast. Puuduvad kohad täidan jutu sisse hiljem(homme?). Olen õnnelik, et töövestlused sujuvad ja et sain oma käsitööpoe ja kingaparanduse ja uusaasta ööks on mul nüüd lõpuks ilus plaan, millega liituvad ka teised. Nii ilus, et arvatavasti jääb alatiseks meelde. E mingit kodupidu ega ka tantsupidu jube kalli raha eest ja tavalist...Aga midagi lihtsat ja odavat, erilist ja ilusat... Ja meeldejäävat. Aga sellest järgmine kord. Tundub, et täna pole minust oma tekstiilikirjutise kirjutajat. Ehk homme......




kolmapäev, 27. detsember 2006. a.

Nagu ikka, pole miskit erilist juhtunud... Jõulud on läbi.... Jõulud...
Siin on küll päris palju katoliku kirikuid, aga ma olen oma silmaga vaid ühte katoliiklast näinud. Seega, ega keegi siin jõule ei pea. Nurgapealses mobiilipoes olid küll päkapikud müügil....
Ei teagi, millal ma viimati kirjutasin... Ah, 6 päeva tagasi lahkusid siis Anu ja teised Goasse, esmaspäeval läksid ka Amy ja Forest. Kohal on veel Nick ja Adi, aga nad on väga tegevad igasuguste jõulu ja uusaasta kontserditega ja peale seda tuleb kohe peale see Jaipur Festival.

Noh, neljapäeval käisin siis Mustas Majas peol. Võtsin Nicki ka kaasa......Reede....Käisin Amyl külas. Forest oli äriõhtusöögil ja siis ma olin Amyle seltsiks. Või õigemini võib ka öelda, et Amy oli mulle.... Päeval käisin jälle viisa asja ajamas... Sellega on nüüd jälle nädal aega läinud, aga nüüd lõpuks, eilse seisuga, on paberid sees......
Laupäeval.......noh, polegi meeles....ajasin siis vist üle tüki aja omi asju...pesupesemine, asjade kokkupanek, midagi kirjutasin ka...... Viimane päev oma päikselisel balkonil.....Nimelt pühapäeva varahommikust hakati meie vannituba lõhkuma... Seega, pidin selleks ajaks kolinud olema. Ja nii ma siis kolisin Leonardi poole. No ja korra veel tagasi ka... Sest Leonardi arvuti ei tahtnud töötada nagu ja telekal polnud häält, ja ma pidin oma arvuti järgi käima... Aga hiljem tuli Nick ja oma mehe aruga ühendas kõik ilusti korda.... Nii et siis filmiõhtu..... Neid saab mul palju olema, sest filmidest siin küllalt ei saa...Nii harva, kui neid vaadata saab. Ja nüüd on mul nii Amy ja Foresti filmid kui Leonardi kodus olevad... Nii et naudin siis filmiõhtuid....
Pühapäeval käisime Amyga mingis ... Mahal Palace’s (mul lähevad nad kõik segamini ...ikka ja jälle kolme tähega ja nii sarnased) kalliskivimessil. Kivid olid lahedad, eriti lihvimata toormaterjalid... Aga ehted olid kõik india maitse.... Suured ja kullaga ja üledekoreeritud.. No kus sa neid Euroopas kasutad? Indialastel on üks suur viga marketingi juures. Olgu see tänavakaubitseja või firma... Nad tahavad müüa, aga nad ei mõtlegi ennem välja uurida, mida ostja tahab.. No kuidas ma san siis osta, kui see pole see, mida vajan? Isegi kui mulle seda nii pealetükkivalt kaela määritakse.......?

Peale seda messi läksime Amy ja Forestiga Jal Mahali (seekord tean seda kolmetähelist nime mahali ees)restoranis sööma. Üle pika aja Cesari salatit (mis siis, et Indias on see ilma kanalihata)... See oli siis minu pidulik jõulusöömaaeg.....
Ja siis Adi stuudiosse, ksut pidime startima mingile farmi jõulupeole. Nimelt siin on kombes kuskil maa-alal väljaspool linna pidusid korraldada. Noh, kuna Adi ei jõudnud ega jõudnud oma kontserdilt tagasi, hakkasime üksi kohta otsima.. Leidsimegi...... Noh, tavaline tantsupidu. Parem ikka kui B2B ööklubi...
Aga Adi ei jõudnudki kohale... Ei tea, mingi kontserdijama oli olnud ja siis ta arvas vist, et me ootame teda.......(mingi arusaamatus ja vist oli pahane Nickile miskipärast ka. Sõprade värk noh).
Noh, aga olime meie neljakesi Amy, Foresti ja Nickiga, siis oli hambaarst Doc veel kohapeal, ja seltskond aieseccareidki oli.... Nii et polnud kõige hullem. Ma arvan, et parem, kui AIESECi peod, kuigi ikkagi käin ka nendel, sest mida muud siin Jaipuris ikka teha?
Esmaspäev-teisipäev olen nautinud enda seltskonda.... Skype’i ja koduseid..... Teisipäeval sain siis viisa asja korda, ja kuna Amy ja Forresti firma manager on mind selles aidanud, siis ma pidin olema nõus temaga päeva veetma... Rallisime skuutriga päev otsa niisama ringi, käisime Water Palace juues Cafe Coffe’s Chocolate Fantasy kooki jäätisega söömas, siis Tiger Fortis vaadet vaatamas ja india teed Chaid joomas... Noh, jah, ega ma olen neis kohtades käinud küll ja küll, aga kohad on ilusad ja ma polnud ennem kaherattalisel neid mägiteid sõitnud.. Ja üldse meeldivad mulle need kaherattalised. Peaks hakkama ikka ise ka sõitma..... Mu loll unistus on muidugi juba mootorratas, mitet skuuter... Noh, jõuan ringiga sama unistuseni, mis mu õde... Eestis tundus see nii ebareaalne ja mõtetu.....
Aga jah, see manager on küll haritud noormees, aga ikka on nad kõik ühesugused need indialased. Kas nad püüavad enda meelest väga cool’id olla või siis on nad sellised üliontlikud lakutud. Manager käib sinna viimase alla...
Aga jah, need nn coolid. Eile mingi kutt mootorrattal sõitis must pimedas mööda ja tahtis vist mu tagumikku patsutada. Igastahes sellise hoo pealt... Sain ikka kõvast haiget... Rääkimata muidugi sellest nõmedast tundest, et keegi tahab sind jälle katsuda.. noh, mis teha... Valge inimene on ju seksi ja porno sümbol siin neile meestele, kes pole maailma näinud.. Kes on vaid pornot internetist piilunud... Mis teha, anna andeks või mitte. Ega neid lolle ei muuda.

Aa, no ja tänaval hüüdmised ja jutuajamised on tavalised. See ka, et kõik tahavad „lifti” pakkuda ja ära viia... Isegi anuvad, et ma lubaks... Aga paar päeva tagasi üks mees sõna otseses mõttes jälitas mind. Igal ristteel sõitis mulle ette... Noh, ma olen siin selle eluga ära harjunud ja ei teinud välja. Neid indialaste trikke ma juba tean. Ja mis ta ikka mulle teha saab? Tänavad rahvast täis.. Pealegi, indialased ei oskagi paha tea. Nad on selles mõttes laisad ja lollid.. nii et see on hea.... Aga kui ikka mees iga 5 minuti tagant risti ette sõidab ja nii 45 mina järjest.. No mul hakkas lõpuks kõhe küll. Sellist pealetükkivust polnud ma ennem näinud. Tuli juba mõte mõnele meesterahvale igaks juhuks helistada... Aga noh, õnneks mingi hetk ta enam mulle ei järgnenud... Pink Citys nimelt on raske järgneda autoga jalakäijale....

Kummalisi asju, mis isegi mulle pähe ei mahu või mida tasub ära märkida:
mitte ainult pargis jalutamas ja jooksmas pole naised saride ja kurtadega. Nii pidavat nad jõusaalis kange tõstmas käies ka nii riietuma. No minu meelest on see liiast mis liiast. Mu meelest on küll tore, et hoitakse oma traditsioone, aga sari võiks jääda ikkagi kas siis peorõivaks või koduperenaiste rõivaks. Sport ja kontor võiks ikka nomaalse riietuse jaoks olla....
Ükspäev nägin ilma käteta meest, kes jalgrattaga sõitis. Jah, ilma jalgateta inimesi on siin küllalt, kes oma ratastooli moodi kärudega ringi sõidavad ja elatist teenivad. Nimelt müüvad nad mingeid pisikesi pakikesi. Ma poel kunagi aru saanud, mis need pisikesed pakikesed on, mida kõik müüvad, aga eeldan, et shampoonid ja nätsud jne....Igastahes need jalutud on küll asjalikud, et nad on leidnud omale elatuse. Peale selle, need ratastega kärud näevad välja kõikvõimalike muude tänaval liiklevate kärude ja rattarickshawde moodi ja seega ei tundu need nn ratastoolid küll teistest kuidagi erinevad. Ma arvan, et Eestis tunnevad invaliidid end palju rokem „teise maailmana”. Noh, M.I Roadil (see on kõige tähtsam tänav ja kõige enam turiste liigub seal) on küll ka ruladel liikuvad jalutud, kes kerjavad, aga üldiselt on siin invaliidid väga tagasihoidlikud ja jumal tänatud. Kerjuseid, kes valgeid inimesi piiravad, on niigi.....
kahjuks olen ära unustanud tegevuse, kus kirjutasin ülesse kummalisi nimesid ja silte.....Ühe siiski leidsin oma märkmikust: A House of Raydimade Garments. Noh, see käib selle stiili alla nagu ka Maxican Food, Syber cafe jne........

Tahtsin teile siin uhte teist linki lugemiseks panna, aga leidsin hoopis ......MATRIMONALSID.....
Nii, nuud voite teiegi millalgi, kui vaja aega surnuks luua, tegelda matrimonalsite lugemisega. Muideks, te vopite ise end isegi liikmeks teha ja vaadata, palju pruute-peigmehi te saate. Ma garanteerin, et olete minev kaup. Ja kui teil Eestis pole vedanud, siis ehk teete onnelikuks mone hindu, kes ei tea kull Euroopast muud kui Itaaliat, Saksamaad ja UK-d, aga kelle eluunistus on Indiast ara saada... Ja kui veel valgega......
Igastahes, siin see on: http://www.simplymarry.com/
Onne siis leidmisel!

Ehee! Head uut aastat!

Muud vahepealsed jutud tulevad hiljem. Need on mul oma arvutis ja lisan siis, kui taas wifis olen.
Aga kuna igasugu aastavahetused tuletasid meelde, palju segadust on mul sellega, et ma ei tea teie telefoninumbreid, sest te pole mulle neid peale mu sim-kaardi kaotust ja palvet uuesti saatnud, siis palun veelkord...
Ja sama keeruline pidi olema jutu seest ostida mu aadressi ja telefoninumbrit. Panen need siis siia ametlikult ja selgelt kirja.

Minu aadress Jaipuris:
A-15A, Vijay Path,
Tilak Nagar, Jaipur 302004,
Rajasthan, India

ja mu telefon on(panen siia nii, nagu see kindlasti Eestist helistades toimib sts mitte +-iga vaid 00-dega):
00919982130464

Eesti sim-kaart on mul enamuses ajas telefonis sees pole, aga toimib siiski, ka tulevikus.

Nii et parimat aastat siis!