laupäev, 12. mai 2007. a.
Tjahhh. Kell on 7 õhtul ja Anu astus Supreediga rongile, et sõita Amritsari, Himaalajatesse ja hiljem Nepaali. Kokku 1,5 kuud. Noh, minu jaoks pole sel enam tähtsust. Minu jaoks oli see lahkumine see, mis ütles mulle esimest korda ja ausalt, et muinasjutul lõpp. Sest jah, ma olen küll siin ja Anu jääb veel kauaks Indiasse, aga meie kooselul on tänase päevaga lõpp. Kui me uuesti teineteist näeme, on see taas Eestis.
Valus on. Kurgus kipitab. Tahaks nutta..... See elu on siin nii kalli-kalli.
Ma tean küll, et mind ootab veel ees 2 superlahedat nädalat. Mine tea, ehk kõige lahedamat.....
Ja siis Eesti oma ilusa suvega ja kõigega.... Kõige uuega, mis mu ellu tuleb.
Kalli-kalli India, kalli-kalli Anu.
Jah, nüüd ju pole enam ka Tuulit, sest tema ju lahkus kolmapäeval Eestisse. Pole Tuulit, kellele helistada, kui hinges mure.

Neljapäev, 10. mai 2007
Kas kujutate ette, et kuuma pärast on inimene valmis toidust loobuma? Jaa, ja kuidas veel. Täna sain ma aru, et tegin seda. Olin Leonardi pool ja mu valik oli, kas minna lõunaks koju ja süüa teha, või jääda edasi jahedasse tuppa. Jah, jäin edasi ja toit ei tulnud mõttessegi enam. Kui ikka 5 minutilise jalutuskäigu jooksul suudab keha nii läbihigistada, et tunne on, nagu oleks riietega dushi all käinud, siis ikka ei taha välja. Isegi mitte mina, kes on alati armastanud kuuma ilma.
Isegi mõtlen, kuidas ma eelmine aasta selle kuuma üle elasin. Aga jah, läksin tööle hommiku kell 8, kui oli küll juba väga palav, aga mitte kaugelti veel see 48 kraadi, mis lõuna aeg, ja õhtul kell 7 oli juba ka kliima tagasi tõmbunud.
Ja muideks, tänavapilti on ilmunud vihmavarjud, mida siin kantakse päikese varjamiseks. Jah, vihma ajal olin mina ainus, kes vihmavarju kandis. Siinsed inimesed armastvad vihma.......