esmaspäev, 7. mai 2007. a.
Nii, olen viimastel päevadel jälle palju asjalik olnud. Võin siis vahelduseks keset päeva hoopis blogi kirjutada.
Jah, uskuge või mitte, aga palju pole jäänud. Täpselt nädala pärast olen ma bussis ja sõidan Delhisse, et minna vastu oma õele, kes öösel kohele jõuab. Siis Udaipur(romantiliseim linn) ja Jaipur(Kadile kui kuulasmaid turistilinnu ja mulle kui kallis kodu), siis Mt Abu – Rajastani kõrgeim mägi ja siis läbi Ajmeri Pushkari – turistide lemmikkohta. Pushkarist tagasi Jaipuri, kotid selga ja Delhisse lennukile.
Alles ma mõtlesin, et Eesti, et jah, nüüd tahaks koju, aga nüüd mul tuleb juba pisar silma, kui ma mõtlen, et ma lahkun siit. Siin on minu kodu. Need 10 kuud on mind ja mu elu ikka palju muutnud. Jah, ma arvan, selleks, miks ma tulin, selle olen ka saanud. Aga mitte ainult seda. Mina ise olen muutunud koos oma ootuste ja lootuste ja tõekspidamistega. India naine, nagu Adi mu kohta ütles. Et nagu näete, võtab ainult 10 kuud aega ja väljamaalasest saabki indialaneJ
Jah, mul on päris hirm selle korraliku ja tõsise ja igava Eesti ees. Ehk nüüd leiangi sellest midagi uut, mida ennem ei märganud?

Nii et siis täna käisin rongipileteid ostmas. Seekord suutsid nad jälle uue reegli välja mõelda, et ikka peale 45 minutilist ooteaega ikka korraga pileteid ära osta ei saaks. Seekord oli uus reegel, et ainult kaks sõidutellimust ühe korraga. Noh, siis rääkisin ikka kuidagi ka kolmanda välja ja neljanda organiseerisin minu taga seisvale väljamaalases vanahärrale, kel vaid üks tellimusblanket käes. No ja nii sobis kassiirile küll. Tegigi ta minu neljanda tellimuse ka selles järjekorras nagu oleks ta seda teinud mulle, ainult et paberi andis see vanahärra oma käega.....
Nüüd mul aega küll. Või on see sellest, et hakkan lahkuma ja vaatan asju teise pilguga. Igastahes tundus mulle nüüd taas naljakas, et kassiirideks on mehed suurte kõhtudega. Et need on need suure rahakotiga perekonnapead, kes 5-liikmelist peret ja paaripäist teenjaskond üleval peavad. Ja et kui tahavad, siis piletitellimuste asemel ringutavad ja sügavad kõhtu ja räägiva omavahel vaatamata sellele, et sabad on vaata, et saalist välja. On ju kohalike turistide turismihooaeg.
Jaa, ja siis otsustasin ka oma koti ära pakkida. On küll pea 3 nädalat aega, aga need asjad, mida ma ei kasuta, need pean enne ärgmist esmaspäeva ära pakkima. Sisi pakin koti reisimiseks, ja kui Kadiga siin tagasi, panen tema tühja kotti kõik muu. Jaa, mul ongi juba oma kott täis. Ma ei kujuta ette, kuidas teised siit lahkuda saavad, sest ma pole peaaegu midagi ostnud, aga ülejäänud ikka on kulutanud igal pool. No muidugi ei saa süüdistada, siin on palju ahvatlusi igal sammul......

Oot, ma pole ammu kirjutanud, mis ma siin teinud.Teate, enam ei mäleta.....Eelmine nädal sai enamus õhtutest Adi stuudios olla. Adi ülemus ja Anokhi omanik seitsmekümne aastane patsiga indialane härra John oli teinud paar plaaditäit tantsumuusikat, mida me siis nautisime. Stuudio on iga päevaga natuke uut nägu ja siis üks päev tegime imeilusat katsetust arbuusi ja viinaga. Jah, kujutate ette, nüüd oskan ma ka arbuusi valida käetunde järgi. Ma näiteks pole kunagi varem nii küpseid ja nii väikese koorega arbuuse söönud kui need, mis ma siin valinud olen(koor on alla poole sentimeetri).....mmmm, mõnus. Aa, siin on mangohooaeg käes. Indi a pidavat parim mangomaa olema.... Anu ei salli mangosid ja mina ei salli papaiasid. Nii ei tule meil selllealane koostöö kudiagi välja.
No jah, suudioõhtud ja päevad Leo ja Amy-Forrestiga, need ongi olnud mu viimane elu. Siis veel nii palju, et Tuuli kolis Bharkat Nagarilt välja ja nn elab meie juures. Tegelt reisib ja hoiab siin kotte. Noh, onma ülejäänud kraami tõi ka meile. Nii et meil on nüüd eesti kohvi ja Tuuli ema korjatud taimeteid ja isegi tatart ja mannat ja liha- ja kalakonservi...
Ta sõidab homme-ülehomme Delhisseja sealt edasi koju.
Tegime siin siis Tuuli ja Anuga üht projekti tuleikku. See võttis minu elust juba 4 päeva ära. Anu elust 2 päeva ja Tuuli elust 1 päeva....Aa, tegelt enen kulus ka selleks meil kõigil veel mingi pool päeva või natsa vähem........
Sellega saime hakkama eile õhtul. Eilne päeva oli küll nii kurnav vaimselt. Me isegi ei läinud ujuma, kuigi pühapäevane ujumine on „must(in.k peab, kohustuslik)”-tegevus.
Ja siis oli meil külas imearmas Cristine Saksamaalt, kellega kohtusime Kutchis ja kes reisis siis hiljem koos Tuuli ja Anuga. Christine siis on 4 hooaega töötanud ja elanud Goas ja ülejäänud aja siis jälletegutseb kodus Saksamaal psühhiaatria medistsiinilise õena. Tema töö on teda õpetanud küll ideaalseks inimeseks. No ta saab iga inimesega kontaksti ja võib rääkida millest iganes. Lisaks, sakslane on ikka nii sarnane eestlasele........
No ja kuidas ma siis jätan ütlemata, et Reet käis oma sakslasest sõbraga siin. Noh, kokku saime vaid ühe õhtu ja järgmine päev nägin teda vaid autoaknast...... jah, naljakas, et naad inimesed, kes siia peaks tulema ja minuga kokku saama, nendega on kuidagi ebaõnn: Kadriann ei jõudnudki kohale, Reeta nägin vaid üks õhtu, Jaanuse jaoks aga aega ei jäänudki. Tema läheb siis Mc Leod Ganjist edasi Nepaali. Jaipuri jätab vahele.
No ja Angie oli ka ju siin. Nii et jah, mul/meil on külalisi ja toimetamisi palju olnud.

No ja nii ongi see elukene läinud: reisikorraldus õele ja endale, lennupiletite otsimine, natuke tööd sinna ja tänna, projekt... Teate, seda kõike on üsna raske teha, kui internet pole alati saadaval või kaob ära või on liiga aeglane akna avamiseks.....
Aa, siis läks meil veel cooler katki, aga me oleme õppinud magama vaid 2 tiivikuga. Täitsa normaalne. Täitsa magan hommikuni ja palavus ei häri enam põrmugi......No mis ta ikka on , 38 kraadi öösel. Mu riietumisstiil on küll muutunud. Üks suur kartulikotilõikeline ja ebamääraselt kirju india öösärk on mu lemmikriietus. Nii e kuna see on ainus, mis väga lai ja samas ka hingav, siis selles veedan kõik aja, mis kodus olen. Ei huvita, kui külalised tulevad ja mind selles näevad. No ja mis siis, lähen jah tagasi eestisse ja hakkan vanaema suuri kirjusid kitleid kandma. Vot.
Aa, ja seoses suve tulekuga on meil nüüd loomaaed. Esimesena tekkisid kevadel need suured tarakannid. Hiljem pisikesed sipelgad. Nüüdseks on meil ka kaks sisalikku. Nad on sellised helehallid mustade täppidega ja neid on jube raske põrandast eristada. Üks muidugi loodab tulla minu magamistuppa elama, aga ma keelasin tal ära. Ükspäev ta muidugi ehmus Anu nähes nii ära, et jooksis kabuhirmus minu jala peale. Uhhhhh, ma kiljatasin kohe. Pole küll mu moodi, aga ma arvasin, et see on mingi puu või juurvili, mis kotist välja kukkus, aga oli hoopis sisalik.....
Oravad on kuhugi kadunud. Ja linnupojad on ka vist juba suured. Õnneks pole ammu ka ahve näinud. Nädala aega või nii. Aga ma nägin üks päev koolibrid! Noh, kingfisherid jäävad vist alati Jaipuri/India sümboliks....Muudest loomadest me ei räägi, neid on liig palju.
Ja suve tulekug alga monsoom –vihmaperiood. Seda see oli, et kui Gujaratsit koju tulin, oli kõik liiva täis. Nüüd näen neid liivatorme enne vihma üsna tihti. Ja kui vihma sajab –siis nagu eesti padukat. Ainult, et india majad pole selleks väga loodud ja nii niriseb ikka mitmest kohast sisse. Aga jah, viimane kord panin kõige napimad riided selga, mis veel siivsuse piiridesse jäävad(arvestades, et see on siiski kodu, mitte tänav), ja ronisin oma suurele rõdule vihma võtma ja põrandat pesema. Mingi tegevuse peab ju vabanduseks välja mõtlema. Igastahes jube lahe oli.....