Amy ja Forest ja pojake

Kalu ja

Kacey ehk Nicky perekond

Leonardi pulm

Nüüd on küll juba aasta möödas.

Kirjutaks, mis siis saanud on. Mitte küll minust aga mu sõpradest seal - minu kunagisest perekonnast.

Minu kaks meessoost sõpra ja paadunud "vanapoissi" otsustasid mõlemad meelt muuta.

Leonard tutvus varem Aafrikas elanud India naisega ja abiellus tema vanemate soovi vastaselt. Nad on koos õnnelikud. Mine tea, ehk tulevad ka lapsed.... Naise nimi on Kritika. Nad elavad Adiga ühes majas.

Nick ja Adi peavad koerakest nimega Kalu (kes elab stuudios) ja Nick leidis endale Ameeriklannast tüdruku Kacey, kes pidavat olema väga armas, ja kellega ta planeerib abielluda ning pidada 3 pulma: Indias, Inglismaal ja Ameerikas. Kacey vanematel on maja Jaipuris Raja Pargis ja ta ise töötas õpetajana. Hetkel peaks mingi stipendiumiga täiendama end Lõuna-Indias.

Adi mässab ikka oma endise pruudi Marioleiniga. Tundub, et vana arm ei roosteta, ja keegi meist ei tea, kas nad jäävad kokku või lähevad lahku.

Ja Ami ja Forest said pisikese poja. Ami oli pojaga kuni märtsini Koreas ja siis saabus tagasi mehe juurde Indiasse. Nüüd on nendel ka vabrik lahti ja maja täis korealasi. Ami ütles, et on lõpuks armunud Indiasse ja ei taha tagasi kunagi minna....

Lapsukese nimi on Seung-Hwan :)

Tere-tere!

Siin peaks nüüd olema see koht, kus siis raamatus on uus osa nimega "10 aasta hiljem" või nii. Minu puhul peaks siis olema "10 kuud hiljem".

Nimelt külastasin siis oma kallist Indiat. 13-31.märts ja reisiteekond oli Mumbai-Goa-Kerala(pikemalt)-Mumbai.

Aga jah, siis peaks tulema siis selline minu tekst, et kuidas oli ja mis sai, kuid seda ei tule vist. Minu India on teine- see mis jäi sinna enne-Jaipuri, Rajasthani. Mitte Keralasse. Mitte turistikas....
Sest vaatamata sellele, et me tegime ise oma retke, sain ma nüüd ise ka praktilise kinnituse sellele, et seni, kuni sa ei ela kuskil kohapeal, ei saa sa kunagi tundma tõelist Indiat.
Ja Kerala on üks igav koht. On jah troopilisem ja mererannaga, aga pole tal sellist oma Mina, mis meelde jääks ja elamust annaks. Puudu jääb sellest tugevast emotsioone tekitavast kultuurist.

Aga kes tahab, siis Mikk on pannud mõned pildid ja mõned kommentaarid ka ühte blogisse ülesse. http://mehide-india.blogspot.com/
Sealt saab siis näha tema nägemust sellesse reisi.

Aa, ja muidu olidki meil reisiseltkonnas Kadi ja Mikk ja Andres. Ja mina ka muidugi.....

See "10 aastat hiljem" tuleb siis teine kord. Sest India pisik on mul ikka sees ja ei saanud sellest lahti enam ka Kadi...(ka Andresel on see nakkus nüüd küljes :) . ja ka Mikk arvas, et on olemas kohti, kuhu võiks veel minna)

viimane õhtu stuudios ja jaipuris. kurvad momendid tuleb ikka lõbusaks teha:)

Ja ongi aeg..... lõpetada blogi oma elust Indias.
Ehk, kui viitsimist on, kirjutan natuke rohkem kommentaare piltide juurde. Lihtsalt tegemist oli kogu aeg nii palju, et ideaalset blogi kõikide detailidega ma teha ei suutnud.....

Või ehk, kui hing kripeldama hakkab, tuleb veel mõni tekstike siia...Kes teab.....


Või tuleb järg nimega "10 aastat hiljem" või miskit sellist..... Kui tegemist on indiaga, ei tasu kunagi liiga kergekäeliselt plaane teha. India lihtsalt teeb ise plaane.....

Viimased hetked Jaipuris. Mälestused kallitest ja kodustest kohtadest...

Jaipur: Pink Cityst kingaostult Monkey Temple'sse

Ujumisbassein Narain Niwase hotellis

4. reis Pushkarisse, Brahma linna, mis Lone Planeti andmetel kõige populaarseim koht välismaa turistide seas Indias on....

Reis Mt Abule- Rajasthani kõrbe kõrgemale mäele